22.september

Poole ühe paiku öösel lõpetasin OL8.

Öös oli müttajaid – inimesed helistasid üksteisele ja jagasid kavatsusi Eestist lahkuda. Meil käis järjekordne kinnisvaramaakler. Vaatamata sellele ehitame ja pusime siiski pisitasa.

Pangakontod vaikivad murettekitavalt. Täna keskendusin nende elustamisele – ja sain šoki. Pühapäevased südamlikud ja paljulubavad läbirääkimised ei pea vett. Ehk annab veel midagi päästa. Ehkki hetkel on tunne, et maailma lõpp on käes.

Tarmo ehitas tallist koplisse viiva vahekopli.

FB vestlus Monica del Nortega rahustas oluliselt maha. Aga midagi tuleb nüüd küll ette võtta. Muidugi ma olen alati võtnud – ent poolmagamata öö ja õudne uudis ei sobi kokku.

Šamaani Inge tuli külla – käisime ka Margoti juures.

Ranna rantšo mentor Mario tõstis telefonis minu peale häält, kui ütlesin, et ei Anne-Mai ega Anneli ega üldse keegi pole nõus Empowerit, Vuserit ja Vabriiti välja sõitma. Suhtumine oli, otsekui minu neli eesti hobust oleksid juba nende omad ja ma üritan neilt midagi-kedagi ära virutada. Hull aeg on inimesed peast täiesti segi ajanud.

Sõbrad soovitavad eestlased lihtsalt ära tuua. Aga mu konksuga auto on remondis, treileri sain eile tagasi tühja kummiga ja kütus ja terve päev roolis ja…

Mul on tunne, nagu oleksin päev otsa totaalselt peksa saanud. Homme tuleb üks lugu ära kirjutada, siis uut käsikirja alustada – stress ja mure pole selleks just parimad kaaslased. Hommikul pean helistama hakkama. Jälle. Inge lubas tiivalt aidata. Loodan, et elan hommikuni.

23.september

Inge küpsetas leiba ja keetis suppi.

Viisime Ragnar Priivitsa ja Nancy Freibergiga Empoweri Ranna rantšosse ja sõlmisime Andega lepingu nelja eesti hobuse üleandmiseks. Kergendus oli suur. Ehkki meie Ingega sõitsime kaubiku kottpimedas päras. Andega silmast silma kohtumine oli suur kergendus. Leppisime kokku, et meievahelise sõpruse nimel me mingit hobuäri enam ei aja.

Kohtusin Rõõmsa Reedega ja sain tuttavaks Anne-Mai mehe Janariga. Rõõmus Reede andis mulle musi – ja jätkas matka oma teed. Meie kohtumine polnud valus. Kiire ja ilus.

Tigris läks Anne-Mai juurde koolitusse.

Õhtul külastasime Kuusemäe talu. Raivo lammutas vana kamina maha ja ehitab uut, mis võiks muu hulgas ka tõmmata. Kuulsime, et Jaan Kähar, kes äsja Soome kolis, sai poja. Kuhu me kõik teel oleme?

24.september

Sõitsin kolm hobust, õpetasin üht väikest tüdrukut poni seljas laulma – seejärel sõidutas seda tüdrukut ka Garfield. Vesperalt Reedele tulnud Canavesi sadul sobib pärast mõningast putitamist Battayale. El-Salvador sätib ennast ise sadula alla. Kui kohtusime, nägi ta esimest korda elus päitseid – ja nüüd pakub end sadulasse. Teeme ära. Paksu pori sisse, mis meil siin pärast vihmaperioodi on, pole hull kukkuda ka…

Aleksander ja Termikas lappisid Riksu saadetud epo-riitsinuse-sikatiiviga treiku lae ära. Treileri katus Tarmot ei kandnud – ja töö käigus saime teada, et Aleksander kardab täpselt sama uhkesti kõrgust kui mina.

Vestlesime pea tund aega emand Mässakuga, kes Estepona kasvatas. Ta ütles, et on tänulik ja õnnelik, et Estepona minu juurde jõudis. Ahjah, ma vist pole maininudki, et see Palladiumi tütar on ühest silmast pime.

Kui usaldus tekkis, hakkas minuga liikuma nagu kulda. Tegime üleminekute trenni. Samm, traav, seis, galopp, seis, traav… Kui Reedet sõitsin, lammutasin alati oma tagumiku ära, nüüd on vaatamata hobuse ülisuurusele tagumik terve. Me vist sobime. Olen selle hobusele lisaks mõistusele ka ühe silma eest. See on mulle suur au. Hiiglaslik valge mära, kes usaldab ja võtab mind oma puuduvaks silmaks ja otsustusvõimeks. Meeletult liigutav.

Õhtul läksime üle eiteamitme kuu Termikaga Nõmme kõrtsi. Mul oli kleit ja kontsaga kingad! Tarmol pikk kuub, mitte labidas ega sitahark. Tantsisime ja suhtlesime, vaidlesime ja arutasime – ja oli väga mõnus õhtu. See mõni euro, mis on kodust ära käimise hind, on ennast tuhandest väärt.

25.september

Reti oli üle pikkade aegade meie juures.

Ilma Tigriseta tundub kari nii… auguga. Harjume.

Meil oli pesu- ja koristuspäev ja arvutipäev paratamatult samuti.

Tarmol läks arvepidamine segi, kui mitu käru täit ta liiva vedas ja mitu sületäit laudu koos Aleksandriga tassis.

Aleksander läks siit nuttes. Ta armastab seda elulaadi – ja nad teevad Tarmoga uskumatult võimsat koostööd. Kui Termikas merel oli, siis müttas pojakene siin ka minuga mitme mehe eest. Talle meeldib süüa teha, põhjalikult lauda katta ja enne sööki palvet lugeda. Võimas.

Meie juures käisid külas kaks naist kahe väikese lapsega. Lisandra kasvatab uusi hambaid, Mia Mirit on kahe ja poole kilone, oh heldekene. Leebe ja ilus Pöialliisi. Tuli natuke vara, aga on elujõuline ja kaunis tulnukas.

Veeretasime heinarulle, korjasime Minniga seeni, kallistasime kõik oma loomad üle ja nüüd läheme sauna.

Nojah, üks kass on ka juures. Pöialliisi peres tekkis dilemma – kas kass või laps. Meie kassid Puhh, Notsu ja Lilli võtsid Taaveti väga rahulikult omaks. Ega hullemaks enam minna ei saa jah 🙂