21.mai

Kuidas allergikud küll praegu elavad? Hobustel on kollased võrud ninasõõrmete ümber. Indi uinus õhtul aevastades, mina ärkasin pool neli iseenda aevastuse peale 😀 Tuleb tunnistada, et uinusin südaööl titemõtetega. Sesmõts, et kuna nüüd on kolm korda soovitud Namasted tungivalt ära osta, läheb Maruusja ilmselt Nelsoni juurde, et soovijatele see kaup järgmisel aastal kätte tuua. Namaste on Indi sutspüss. Nibiru on Nibiru. Tuleb uus teha. Kui juba EHSi aastakoosolekult paaritustunnistus toodud ja mis kõik. Saan sedasi Namaste sujuvalt võõrutatud. Taja tagumik saab Maruusja pikkadest vanaeidehammastest puhata.

Aevastasin end kell pool neli südantrõõmustavasse kirjavahetusse. Tööalast mitmesuunalist rõõmu.

Neist ühe teema näitab, et ma ei ole normaalne. Aga seda teate nagunii – nõnna et mul pole mõtet sellest rääkida.

Tänane ennastsalgav kirjatöö – ka autoteeninduses 😀 – annab usku, et Jumal lubab käsikirja 1.juuniks valmis saada. Jah, kaks autoteeninduse tundi kirjutasin – suure mõnu ja süvenemisega ja peaksingi vist sinna tugitooli oma läpakaga kolima – väga soodne kirjutuskoht.

Autoteeninduses vahetati õli, mõned poldid-pirnid – ja tehti kindlaks, et homme tuleb vahetada mõned puksid-klotsid-värgid – et läbi ülevaatuse minna. Säästukast sõitsin Reeda juurde, et nõu pidada – kuidas suhtuda Enduurode soovisse ja Maruusja paariks nädalaks Maie juurde viia…

Käi kanni, Kati Saara – endal on nüüd seoses autovahetusega juba 900 tungivalt puuduvat euroopa münti – ja muudkui askeldame… Jah, ma tean, kus need mündid on – 15 korda nii palju lausa – mu enda omad kusjuures – aga ikkagi, käes ju pole.

Rõõmus ka veel.

Karekas, kes keset kaablipanijate lõhutud lambaaeda võilillemett pressis, oli ka rõõmus. Ja Eerik N., kellega häälte delegeerimise-jagunemise teemat arendasime, oli veel rõõmsam. Oli ka paar minevikutaagaga vestluspartnerit – ühega on meil üks suur plaan, teine ei saa taaga pärast mulle mänekaks tulla, krt.

Sõitsime lastega heina järele. Kuna oli padukas, läksime metsarahva juurde Marilini ja Katriinaga – Luisat lasteaiast paduka kätte ei võtnud – tema tuli emaga pärast meile – ja spst on mul tiba süüdlaslik tunne. Aga metsatalus müdistasid lapsed tibude ja kassipoegadega, sõime – ja laulsime keset õue!!! – laadisime heinad – avastades, et pärakäru tagaluuk oli tuld tõmmanud. Koduteelt ka ei leidnud. Nojah.

Veel enamate lastega – Luisa ka – tegime õhtutoimetused. Kaerad-saepuru maha, heinad koplisse, lapsed puhtaks ja püramiidi, meile Nadjaga mõnus värske piimaga kohv – ja teemadeks Ruhnu saar, Luisa kooliminek, meie ringkonna peatsed beebid…

Nüüd kirjutan tänase käsikirjafilee lõpuni, üritan mitte ärrituda, kui Pilvede all Sirje oma liini ajab – vaene Rita Rätsep, ta peab sellise rolli pealt tänaval käima… Ja võtan fotod pulgale, et need homme pärast kadukat oma kohtadele sättida.

Kui nüüd veel serviseisvad ooterežiimil asjad liikuma läheksid, oleks elu lihtsalt lill – ah, muidugi lähevad ja ongi lill. Palun mulle üks kunn vähemalt 50 vaba tuhhi, trakatsi ja kullast südamega. Aitäh.