23.mai

Tänase päeva Soonel veetnud Šunka on uskumatult suur, täiskasvanulik ja asjalik. Rõõmustas tulles väga – võttis territooriumi kohe valve alla – ja mul on taaskord hea meel oma kasvatatud looma käekäigu üle.

Mudamask ja matemaatika medekandi mooride moodi… Et toibutada oma sihverplaati eilsest kaduneljapäevast, panin surnumere kristallmuda endale näkku – ja viisin Indi sellise zombi-lookiga kooli 😀 Mõni ime, et mu lapsed mind päris normaalseks ei pea. Pehmelt öeldes. Matemaatika käib nii, et talinasõiduks sai mu kallis kitsekuninganna minult avanssi – ja kui talin õnnestub, saan kolmeka laenu, et autoAarele ära maksta, kuni kõik bojaarid-pätid-kangelased lõpuks ometi liikvele lähevad. Ja medekant tähendab Eestimaad, mitte ainult Raplamaa kuumi külasid. Vot on nii, et nii arstid kui artistid, kirjanikud kui karjakud saavad jah kasina kümnendiku oma muumaakolleegide palgast – ja kirjakutel-karjakutel pole võimalust uttu ka tõmmata – kallis emakeel ristiks kaelas ja kammitsaks jalas. Hõissa.

Ps. ei läinud õnneks – röövprotsent jättis sõidu seisma. Küll saab…

Kui pärast esimesi kirjatöö tunde õue astusin, ehmusin istuli – Karla oli juba tegudel. Heldekene… Boksid. Kirjad. Kirjatöö. Karekas tõi Šunka, kes rõõmustas ennast lolliks – ja imestas, miks Bellal tissist midagi ei tule – põud, pojakene, põud 😀

Arved. Kirjad. Kirjatöö.

Indile kooli järele – poodi külmi ja vedelaid asju ostma – Karlale lõunasöök…

Maruusja ei suuda üldse õues olla – esimene putukahammustus – ja kiired suusad vastpuhastatud pessa. Kuna ema on hädas, on helesinine Namaste ähmis – kardab saepurukotti, valjemat häält, kurja pilku – oi, milline õrnakene… Kahemilline.

Indi jäi metsa-Karlaga koju – palusin jälgida, et kõrge vererõhuga mehemürakas 30+ käes end jumala pärast ära ei tapa. Mina pistsin auto taas teenindusse – ma kirjutangi seal nüüd iga päev oma suurt teksti – ja paterdasin mööda pannistunud Raplat postkontorisse. Samal ajal helistas Aleksander ja andis bussist iga natukese aja tagant teada, mida kõike neil õega vaja on. Mul ei ole autol rattaid all, meenutasin iga sellise kõne lõpetuseks.

Tänu sellele, et Tebolari pealik Mati andis oma Mondeo, said kõik soovid täidetud – mu kolm last bussilt koju, üks naabrite juurest üles leitud, väga kõrbenud ja ülekuumenenud Karlale peale puhutud… Miks ta ometi ennast nii kuumaga kurnab…

Tõin pva-d ja värviparanduspulverisaatori, ülevaatus jäi homseks. Siis läheme ka metsapere juurde, viimelapsed jõkke kümblema ja toome kaste, millesse raie- ja saejäägid koguda, enne kui vihmale keerab. Ülehomme peaksime Reeda lauda katuselt eterniiti tooma. Oeh. Seal on vist pluss tuhat. Elame üle.

Pojakene lammutas viimased liigsed nodinad talli pealt ja pühkis – täiesti palumata!kõik hooviteed puhtaks. Ja tänu sisetundele, mis mind pärast sääskedega trügides bokside puhastamist tunni pärast uuesti talli saatis, jäi suur jama ära. Taja oli Maruusja boksi läinud – koos Nibiruga mõistagi – ja vana mõrd surus ta seal sõbralikult nurka. Tema järel trügis boksi Namaste – ja kõige otsas risti oli Mann. Andis harutada. Kusjuures kõigile hobustele oli sellest kuhjast väljumine kergendus – isegi Maruusja taipas tänada ja musi anda.

Kirjutanud olen täna ülivähe. Aga selle eest väga olulisi kõnesid kuulnud. Ja nüüd, kus kontod on tühjad, saab uus rahulik raha koju voolama hakata. Aitäh. Helena ütleb küll õigesti, et nii küllus kui Kuningas saabuvad, kui neid kramplikult ei oota – just nagu lugu akudrelli laadijaga, mille leidsin sekund pärast seda, kui otsimast lakkasin 😀

Suubun uude päeva Karekat perepiu finaaliteolt oodates. Äkki õnnestub kirjutada… Miski õnnestub kindlasti. Alati. Aitäh.