24.mai

Pärast seda, kui olime kell kaks orkestri – Ofelia ja Orelipoisid – Kareka Volvosse laadinud – väga normaalne, eks? – kirjutas Karekunn fb-s sedasi:

Vaatasin täna vaevumärgatavas koidupunas kottu tagasi liikudes, kuidas pimedusest kasvab valgus.. Öö sünnitab Päeva. Autoaknast laulsid sisse ööbikud, raadiost Getter, imetore inimene muide, pagasiruumis mugisesid kolm kottusõitvat lambukest ja mo kõrval nohises pisike Šunka. Ümisesin endamisi kuidas me kõik kord vanaks saame, mida me väärt oleme ja lasin endast läbi suure portsu sündmusi, mis viimastel päevadel, nädalatel, kuudel ja aastatel on rõõmustanud ja kurvastanud. Vaatasin ennast ja inimesi mo ümber. Kulli, kes näitab teed. Vanaisa Päikest ja Vanaema Kuud, Tähevendasid ja Maa-Ema.
Ma armastan Teed. Armastan olemist rännakul. Armastan jõudmist, olemist ja siis edasiminekut. Süda naeratas, silm oli niiske, käsi hoidis rooli.
Mulle on palju antud. Meile on palju antud. Kui palju me viitsime tähele panna, kui palju üle rõõmustada, see on me oma valik. Ka see on meile antud. Valik. Ma ei vali kandidaate. Mkm. Ma valin pigem rõõmu ja nukruse, naeru ja pisarad, laulu ja head soovid, hommikuse kaste ja õhtuse linnulaulu. Suvekuumuse ja paduvihma ja kevadise pori ja sügisesed tuuleiilid. Talve karguse ja sita suusailma. Ma valin valiku olla teel, kuni on jaksu astuda. Valin võimaluse olla vaba. Ja valin vabaduse jagada rõõmu kõigest sellest, mille olen valinud. Olles tänulik kogu piruka eest. See on mo valik. Mina tänan.

Mina ka tänan.

Kella ühest kaheni öösel undasin Karekale end tühjaks – Wakan Tanka tahtis ka sõna saada 😀 – ja jõudsin veendumusele, et tegelikult on kõik hästim kui hästimini. Ja tänan veelkord 😀

Hommikul pärast talli puhastamist – elagu ammoniaak! – jõudsin nii palju kirjutada, et miinimummaht on juba täis – aga mul on selle käsikirjaga veel seitse päeva ja neli peatükki ees, tänu taevale. Ja ma ikka tänan, mis muud.

Õigupoolest oli uskumatu, mida meie meeskond suudab 30+ trotsides korda saata. Ladusime poja – ja väikese perenaisega pärakärru õiges järjekorras metsaperele mööblit, väimehele uunikume ja metallistidele mõned rasked esemed, mis meenutasid mulle eksiabikaasi – lubage mitte meenutada. Pagassi läksid saepurukotid, koormarihmad, piimaplännid.

Ja me panime raske metalli maha. Käisime tehnoülevaatuses – perfektne auto!!! – aitäh, Mati ja Taimar, Rauno ja Kristjan – ja Steve. Ja auto Aare. Ja üldse! Sõime jäätist, panime uunikumid väimehe juures maha, ujusime Vigala jões ja korraldasime metsaperre dessandi. Laadisime heinad-saepuru-piimad, saime tagasi pärakäru tagaluugi – aitäh, Timmu ja Kaire!!! – ja kaapisime koju.

Laadisime heinad, saepuru ja piima maha, mina emmesin hobunad, lapsed tõid allikas pesus olnud kutsikatekid aia peale nõrguma, pesin kaks sahmakat pesu, snäppasin tunnikese – ja ärkasin teadmisega, mida me nüüd teeme.

Kirjutasin ühe peatüki. Vahetasin hobused. Pakkisin lastele riided. Tõmbasin põrandad üle ja elektroonika targu välja – ja me läksime.

Kareka juurde indiaanitelki.

Sest mul tekkis lausa valus igatsus nii tema kui Engelberdi – Elfriide viimne pojakene, keda Elfriide tõi mullu tuppa lutile… – Trendi kui Pisikese, Šunka kui üldse sinnamineku järele.

Läksime – sest need oleme MEIE!!!