25.mai

See oli kõige kuumem higitelk, kus me lastega iial ohkinud 😀 Ja kõige tegijam. Hinges tegi hirmus palju ära. Selgub täna järjest ja järjest. Karekas ise tegi enne tseremooniat võilillemett. Tegi sellepärast, et mesilased ei saa seda enam teha. Sest mesilasi ei ole. On rapsipõllud. Mürgised. Ja heinamaid hullunult vallutavad võililled. Kellel on ilmselt oma loogika mängida rapsi, et pälvida eluõigus ka siis, kui Maad laastav viirus homo sapiens on välja surnud… Just selle paigast koosluste hirmuäratava vale välja tõttu ärritavad mind murutraktorid, mis tuhandete hektarite kaupa idiootset golfimuru toodavad. Põletavad naftat – selle asemel, et lambaid-kitsi jt. normniidukeid pidada – reostavad õhku – ja varjavad seda muteerunud kooslust pügades tegelikkust. Oi inimesed, kas te saate seal murutraktorite roolis aru ka, et olete välja surunud… Jah, vaimselt-emotsionaalselt juba praegu. Aamen.

Eileõhtuses higitelgis palvetasime väikeste ja lihtsate palvete kaupa tegelikult oma planeedi eest. Laulsime – jah indiaanitelgis! – Edelweissi – sest tunne oli selline ja mu ühe lapselapse nimi on Lumi… – ja Takitaki-muiki Curandera laulu – sest tänavuste tallede ja varssade eest oli tseremoonial tõeliselt veel tänamata. Ja Aleksander Murutar, kes palvetas Kareka ja indiaanilaagri ja tseremooniate edenemise eest, laulis asjakohase “püüdsin kinni sääse ma, hobusest ta suurem”. Lihtne lastelaul sobis ühe Colorado täkupoisi eest palvetamiseks – meil on hingesugulastest hobuinimestega üleilmaline võrgustik ja me hoiame üksteisel käest kinni…Ja country-granny palvetas sellet, et elamisjulgus saaks taevaste poolt tunnustatud, mitte karistatud. Ning et me usuksime ja teaksime, et oleme piisavad – midagi pole vaja ära teenida. Kui Teenida usus-lootuses-armastuses, jätkub kõigile kõike – küllus voolab ja jaguneb ja Teenib. Aitäh.

Ja palun vabandust.

Ma sõitsin südaööl paduunega heideldes vist üle ühe hiidkonna – ta hakkas liiga hilja liigutama, et aru saada – pole kivi. Nüüd ilmselt on… kivis. Oeh. Vabandust…

Mul oli lisaks kõigile muude liikumistele-laadimistele-tühjendamistele-täitmistele kolm loomelamust.

Loom-elamust, aimiin. Šunka on oma kodus nagu väike vanamees – täiesti erakordne koer. Engelberdist on kasvanud suur täiuslik heatahtlik jäärajurakas. Ja just enne meie jõudmist sündis kellelgi utekene. Just nimelt kellelgi. Mitte keegi ei ilmuta emamärke. Ja kõik toidavad. Üleni must veidi kirju näoga. Tohutult tillukene. Mind tabas sama, mida Indit metsatalus roosat kiisut süles hoides – viime koju…

Täna hommikuks oli tillutillutillukene elus ja söönud – ja Karekas ei saagi aru, kelle oma. Me ka ei saanud 😀 Lüpsab kõike ja kõiki, kes ette jäävad ja piima sisaldavad 😀 Panime talle nimeks… Elfriide. Elfriide Jun Engelberditütar. Kui välja veab ja ellu jääb, tuleb sügisel Soonele. Elfriide, kullakene…

Engelbert pistis eile ilmselt Ofelia juba paksuks – see hakkas jääravaimustuses kohe indlema.

Meie ladusime täna kolmekesi sae-raiejäägid eile Kehtna poest toodud kastidesse, käisime Reeda katuselt eterniiti noppimas – ning veendusime seejuures, et tõepoolest on Jumal alati kodus. Reti helistas just sel ajal, kui olime Aleksandriga mõnevõrra hädas, meie juurest – tõi Kaisariksude tordialuse ära, et poja saaks selle Tartusse kaasa viia. Mihkel aitas meil Reeda tulevase maneeži katuselt eterniidid alla tuua. Reti vaatas meid tolmuste-higistena sajakraadisel katusel – ja nentis, et Brigita kinkis talle suurepärase ema käsiraamatu – ja bussile minnes võiks Aleksander siiski midagi normaalset selga panna. Tänu taevale, minu pealt ja minult seda kunsti küll õppida ei saa jah.

Minult saab õppida, kuidas olla selle ema laps, kelle mu lapsed endale emaks valisid. Ma olen neile absoluutselt parim võimalik ema. Palju õnne neile.

Meie käisime kah valimas – lisasime Eerikule parlamendivalimisteks poliitilist kapitali – ja Öökulli järves ujumas. Lapsed said külakiigel kiikuda. Ja mina jagasin neile faunaelamusi – ühe kaldaleuhutud latika lõpuste vahel olid verekaanid. Ja kui Indi kiigelt maha ronis, ootasid teda sandaalides kahe konna skeletid 😀 Ei, minu pealt suurepärase ema õpikuid ei koostata. Sõime enne bussi külmi-märgi asju – jäätist ja jääsalatit – ning hakkasime poja järele igatsema juba siis, kui buss polnud äragi sõitnud.

Siesta ajal nägin poolunes oma vanimat poega vaheldumisi-läbisegi-korraga oma esimese armastusega. Seda on ka enne juhtunud. Neis on midagi nii ühispujäänjat ja analoogmaksimalistlikku, et ta olekski nagu tema poeg – või veel enam – tema.

Ähpuhkisin boksid, kootsisin pesud kokku, kohmerdasin maja pidada – ja nüüd kirjutan, kuni jaksan. Homme niidan ja teen auto allserva värviparandused. Ilmad jahenevad, nii et saame uuel nädalal taas ratsutada äkki ka. Ja Maruusjal pole indlema hakates nii kuum Nelsoni juurde sõita. Nüüd kirjutan. Silme ees kõik mu väga ilusad lapsed. Millised teistsugused nad olla saaksidki kui väga ilusad – ema on ju väga ilus. Ja kirjutab. Indi ka kirjutab – sünnipäevakülaliste nimekirja. Ja mina ikka kirjutan. Ja tänan. Ja kirjutan. Aitäh 😀