26.mai

Nägin unes, et toimetasin suures jahedas lossis. Kasin, paigas ja puhas loss. Ja sabas silkas paariaastane plika. Tuttav ja tundmatu. Edelweiss. Unes tundidepikkusena tundunud kahekesi-toimetamise lõpetuseks olime korraga Karekaga kõhuli higitelgi lävel, auravad pead uksest väljas – ja möirgasime naerda – nagu tegelikult oligi. Aurava naeru taustal pladistas jões neli last. Kaks nii, nagu oligi – Aleksanni ja Minni – aga kaks oli veel. Lapselapsed. See oli üks ütlemata hea uni. Aitäh. Nii hea uni, et magasin loodetud nelja asemel kuueni. Poleullu. Ikka aitäh.

Uueks nädalaks leidsin õnneks uue muretsemisteema – miks sõbrataride mehed mind kardavadtõrjuvad. Kolm. Üks neist surus mu tagasiteel koolist demonstratiivselt peaaegu teelt välja. Ega ikka ei suru küll. Teema, millega tegelda…

Ja mõõdukalt leinata…

Engelbert, Elfriide viimne, sõi end eile halja peal lõhki. See on nüüd koht, kus ma üldse mitte midagi ei ütle. Ema ja poja nahad lähevad koos parkimisse. Elfriide tõi pojakest hirmu trotsides majja lutile – nüüd ongi nad jälle koos… Õmblen endale talveks maailma kõigekõigekõigema vesti… Äh.

Kõigepealt tegin energeetilise lingi. Kui aasta tagasi Kareka juures käisin, sündis samal päeval Barbara – kes lahkus kahe päeva pärast. Kui sel aastal Kareka juures käisime, sündis Elfriide junior – ja kaks päev ahiljem lahkus Engelbert. Siis tegin positiivse programmi – Karekas kasvatab ühest Orelipoisist endale uue sugujäära. Järgmise ringi sugumürsu ehitab talle Sküüt siin sügisel. Eluring… huh… Aho… Aiaiai, kui kurb on ikkagi…

Lohutuseks midagi sellist: Hello Angel,You have a wonderful and charming look of which every man that knows something good must appreciate the good creature of the Almighty. I must say that you are an epitome of natural beauty and I would like to know you better and I hope to be your very good friend. Since the first time I saw your face here on the facebook I find it hard to erase it out of my mind

Paaril viimasel päeval kummitas keegi Peter Jack analoogsete puristamistega. Blokkisin. Praeguse kosilase – jällegi US Army ohvitser Kabuli-misjonil – on Nick. Airi V-Kansar ütles, et need on läbi Nigeeria raha pesevad britid, Kertu S-Kuudiga itsitasime mu „ilakirja“-sõnavara üle ning Wild Texi ja Tiuxiga saatsime veebikonstaablile spämmiachtungi.

Jälle ei saa õnnelikuks 😀 😀 😀

Kirjutamisekirjutamisekirjutamise lõunapausi täitsin bokside ja intervjuuandmisega. Kuidas teisiti saaks üks Soone Saara nädal alata kui Naistelehele inteka andmisega 😀

Kusjuures ehtminulikul moel – küsimused saadeti, mina kirjutasin, saatja saab honorari, mina kommentaatoritelt energeetilise obaduse 😀 – aga mul oli seda teksti oma suure käsikirja jauks vaja, nii et sitta kah. Ikka hästi.

Lausa vapustavalt hästi.

Kui Indile järele ja Reetchenile mune viima läksin, leidsin postkastist kirja. Oinas Tainasele. Ma ei tee tavaliselt võõraid kirju lahti. Kui Norra maksuamet ja siinsed täiturid t-d kummitasid, piilusin – et e-aadressid saada, mille kaudu paluda mitte enam siia kirjutada. Selle tegin lahti selleks, et teada saada – et Temet Pohhuimull ei kestnud järjekordset katseaega välja ja saab lõpparve. Kindlasti oli ka see tööandja milleski rajult süüdi – me kõik ju oleme – aga minul on seal tuttavad inimesed ja ma saan netipulga asja ühele poole ilma, et vaataksin tollele luuserile tagasi ka kui närusele järjekordele t-ga samast sarjast vargale, kes süüdimatult mu laste tagant varastab. Brruurglinglingrrrrrrauhhhhhh!

Indiga tegime tema sünnipäevakutsete valmistamiseks foto valmis.

Homme teen kutsed – ja saadan margistatud ümbriku, mille sotsiaalpuudega pupsik ühe hea onu abiga viimasele tööandjale saadab, et eraldab lõpparvest meile võlgnetava. Issakene küll…

Indi tuli koolist koos klassiõega – kuni mina puhastasin koplid nõgestest, kitkusid nemad maltsad – et umbrohi end üha juurde ei külvaks. Tegin meile kõigile süüa, saatsin naaberkülatüdruku koju, vastasin kirjad… Oijee…

Ja sellest hoolimata kirjutasin palju. Ja hästi. Päriselt ka.

Alkeemia.ee pakkus ühtteist jagamisväärset – mulle näiteks vastuse küsimusele, miks ma tunnen kohmetust, lausa piinlikkust, kui haigeks jään:

Teie keha räägib teiega iga päev

23.05.2014

Teie parim nõuandja pole ei teie elukaaslane, vanem ega meedia, vaid te enese keha. Keha püüdleb pidevalt loomuliku tasakaalu poole ning annab alati märku, millal te olete oma mõtetega põhjustanud liiga madala energiaga emotsioonide hulga, nii et teie keha ei tule enam laengute neutraliseerimisega toime ja vajab teie tähelepanu, hoolivust ja tuge.

Teie keha tahab olla terve ja toonuses ning annab teile pidevalt vihjeid, kuid te ei oska teda kuulata…

“Miski muu ei kurna keha rohkem kui muretsemine. See, kel on kübetki usku Jumalasse, peaks tundma häbi, et on muretsemisele raisanud hetkegi.” Mahatma Gandhi

Õnnelikul inimesel on terve keha. Terve keha tähendab tasakaalus olekut eelkõige energeetilisel tasandil niiviisi, et teie mõtted, tunded ja elutegevus korreleeruvad positiivselt. Ebamugavustunne ja haigused tähistavad taskaalust väljas olekut. Selleks, et tasakaal ja tervis taastuksid, tuleb aeg maha võtta ning energeetiliselt, oma hingeenergia kaudu, puhastuda.

See tähendab, et kui te olete haige või tunnete end kehvasti, siis te olete endasse võtnud sellise koguse negatiivset energiat, et teie keha ei tule selle töötlemisega enam toime ja vajab abi. Selleks tuleb teil oma mõtte- ja tundetasandil vabastada negatiivsus ja tasakaalustada oma keha armastuse energiaga. Seda saate teha lubades endale puhkust, teadlikult tunnetades armastust ja tänulikkust enda keha vastu, lastes kellelgi terve ja harmoonilise energiaga inimesel enda eest hoolitseda või ka lihtsalt lõdvestudes, mediteerides ja vabastades pinge oma kehast.

Kui teie hingevajadused on kaetud, siis te olete täiesti terve ja haigeks ei jää. Mida kaugemal te asute aga oma pärisolemusest ja mida vähem te olete teadlikud, mida teie hing päriselt ihkab ja vajab (elus ja terve olemiseks), mida vähem te vaevute märkama, tahtma ja oskama oma sügavamaid vajadusi märgata, arvestada ja kuulda võtta, seda tõsisemalt te haigestute. Üldistatult võib öelda, et mida kooskõlalisemalt te endaga elate, seda vähem te kannatate ja mida ignorantsemalt te elate just oma hinge vajadusi silmas pidades, seda enam te kutsute oma ellu haigusi ja vaevusi. Veelgi täpsemini võib öelda, et kui te olete haige, siis te elate enda suhtes valesti.

Oluline ja üldse mitte juhuslik ei ole siin sõnastus “te kutsute enda ellu haigusi ja vaevusi”, sest just nimelt teie ise seda teetegi. Niisiis peamine vastutus teie keha ja loomulikult ka hinge tervise eest lasub teil endil ja täpsemalt sõltub tervis otseselt teie mõtetest, tunnetest ja käitumuslikest valikutest. Haigus ei teki mitte kunagi “lihtsalt niisama”, ei “teki kuskilt”, vaid teie ise oma elustiililiste valikute kaudu loote aktiivselt iga päevaga oma tervislikku või siis haiguslikku seisundit.

Kui te ka ise, lugedes neid ridu, olete esmakordselt sellist mõttekäiku avastamas ning ei ole siiani oma valikute tagajärgi oma tervisele märganud, siis teravale silmale, näiteks teie pereliikmete seas, kolleegide või sõprade seas, on see enamasti nähtav. Teised inimesed teie kõrval mitte ainult ei näe, vaid ka räägivad sellest, mida nad teie juures märkavad – kas te näete välja särav või kurnatud, kas te teete trenni või ei, kas te vaatate õhtuti telekat või käite ratsutamas, kas te sööte kastet ja kartulit või salatit ja puuvilju, kas te armastate ennast ja oma elu või te kurdate ja virisete.

Teid ümbritsevad inimesed kaudselt justkui aitavad teid kui pööravad neile aspektidele tähelepanu. Kas te nende tähelepanekute peale solvute, asute end kaitsma või isegi vihastate, on teie valik. Te võite hoopis kuulata neid märkusi ja mõelda, kas ja miks te nii toimite ning soovi korral midagi muuta. Kõik eeltoodu kokku moodustabki kehaliselt teie tervisliku/haigusliku seisundi, hingeliselt heaolu või rahulolematuse seisundi ja kokkuvõttes õnneliku või õnnetu eluhoiaku.

Aga millest täpsemalt sõltub see, kas te olete terve või haige? See tuleneb otseselt teie mõtlemisest. Nii nagu te mõtlete, nii te ka end tunnete. Kui te mõtlete negatiivseid mõtteid ning olete mentaalsel tasandil mure, viha, vihkamise, kadetsemise, julmuse, kriitika või pahasoovlikkuse lainel, siis te loote enda kehasse ka vastava sagedusega emotsioone. Nende emotsioonide ajel tekivad teil reaktsioonid ja te valite kas elate need välja- või sissepoole. Igal juhul on teie keha laetud madalsageduslike vibratsioonidega, mis nõrgestavad ja kahjustavad teie immuunsüsteemi.

Emotsioonidel on väga tugev energia ja kui te neid tagasi hoiate või alla surute, siis see energia ei kao, vaid talletub kehasse, kuni muutub haiguseks, depressiooniks, ärevuseks või sõltuvuseks. Seega, kui tegelete ainult füüsilise kehaga – teete trenni ja jälgite kaalu, aga ei tegele oma emotsioonidega, s.t ei teadvusta ega väljenda oma tundeid adekvaatselt, siis ei aita ka trennid ja dieedid.

Veidi parem variant on oma emotsioonide välja elamine, sest see vähendab negatiivse energia kuhjumist kehasse, kuid samas tekitab nii teile kui teid ümbritsevatele inimestele palju kannatusi. Sel juhul te justkui laete ennast maha teiste inimeste peal, mis tähendab, et mitte teie ei juhi oma emotsioone ega tegele oma keha ja vaimu märguannetega, vaid emotsioonid juhivad teid ning selline elu ei saa olla õnnelik, kuna teie ilma oma emotsioonidega toimetuleku oskusteta kannatate ise ning loote kannatusi ka teistele.

Teie parim nõuandja pole ei teie elukaaslane, vanem ega meedia, vaid te enese keha. Keha püüdleb pidevalt loomuliku tasakaalu poole ning annab alati märku, millal te olete oma mõtetega põhjustanud liiga madala energiaga emotsioonide hulga, nii et teie keha ei tule enam laengute neutraliseerimisega toime ja vajab teie tähelepanu, hoolivust ja tuge.

Teie keha tahab olla terve ja toonuses ning annab teile pidevalt vihjeid, kuid te ei oska teda kuulata. Jälgige inimesi enda ümber – õlad on pinges, kulm kortsus, hambad kokkusurutud ning hingamine pinnapealne ja katkendlik. Te ei tunne end oma kehas sugugi hästi. Te sööte liiga palju ja valesid asju, mistõttu keha muutub lihavaks ja tundetuks.

Kui aga kaotate kontakti kehaga, siis kaotate ka kontakti tunnetega. Te ei märka, et olukord, milles viibite, muudab teid vihaseks või kurvaks, et suhe kallima või sõbraga võtab kogu teie energia.

Selle asemel, et kehva enesetunnet tähele panna ja midagi oma kurbuse, viha või stressiga ette võtta, lähete külmiku kallale või näljutate end, loete kaloreid, tarbite toidulisandeid, teete veelgi tugevamat trenni, puhkate veelgi vähem. Lõpuks olete hoolimata kõigest väsinud, tülpinud ja energiast tühjad. Teie rahulolematus kasvab ja te olete endas pettunud. Võitlus ei ole andnud tulemusi.

Kui te aga ei soovi oma keha haigustega vaevata, siis tuleb endale selgeks teha, milliseid tundeid te olete aja jooksul alla surunud ja peitnud, millised vanad valud ei lase teil rahulolevad ja õnnelikud olla. Peidetud emotsioonide päevavalgele toomine on aga oluline samm tervenemise ja salenemise teel.

Nii teie elu kui ka keha oleksid palju kergemad, kui te ei esitaks endale liiga suuri nõudmisi, vaid õpiksite ennast väärtustama sellisena nagu olete. Ehk siis õnnelikuna sündinud olendina nagu esimeses peatükis rääkisime.

Kui te olete õppinud armastavalt endasse suhtuma, siis võite olla vähem või rohkem ülekaaluline, pikem või lühem, atleetlik või pehme ja ümar – sellel kõigel pole tähtsust, sest te tunnete end hästi ja seega olete terve, tasakaalus ja õnnelik.

Teadke, et te olete nii võimas, et suudate teha end nii haigeks kui ka terveks. Muutes oma mõttemustreid armastavamateks, te tervenete ja teie keha on õnnelik, kui ta kogeb teie tõelist tähelepanu, hellust ja hoolitsust. Iga inimese keha on isikupärane ja sobitub ideaalselt just tema hingega. Lähtuge alati eelkõige endast.

Katkend pärineb Hedvig Everti peagi ilmuvast raamatust “Õnnekunstnik”

– See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Teie-keha-raagib-teiega-iga-paev/l-12/c-1784/#sthash.usXrwywm.HyIisStB.dpuf

Käsivarred kipitavad nõgestest, aga muidu on kõik hästim kui hästi.

Karekas leidis minimää ema ka üles – pirtsutav Berta-tütar. Nüüd hoiab perioodiliselt teda kinni, et niru tissida saaks. Heldekene, millega me kõik kogu aeg tegeleme… 😀