27.mai

Tulipunktis: rebane, viharavi ja pidamata monoloogid. Rebane kõõlus täna mu töötoa akna taga – mõne meetri kaugusel koerast. Indi haukus ta minema – koera-aasta ju! 😀 – panin ööseks lambad-kanad lauta ja lasin koera lahti. Sorry, naabrid – ikka parem kui püssiga püüdmine, eks?

Indiisuga rehkendasime niimoodi: jah, ka rotid ja rebased, käod ja maod kuuluvad meie majapidamisse ja tervikusse – nagu ka kärbsed, viis viimset mesimummu ja sookured. Rebane passib meie kanu sellepärast, et tal on pojad. Ehkki meie koeral olid ka äsja pojad, pole siinkohal ei naiste ega emade solidaarsust – koer on meie teenistuses. Meie toidame oma linde viljaga, mille ostmiseks teeme tööd. Linnud annavad meile vastu mune – ja muheda, paraku vananeva… seltskonna. Ja Donaldi kui majapidamise ainsa mehe 😀 Heldeke, ongi nii… Seega ei anna meie töö ja vaevaga peetud kanu sööv rebane vastu muud kui ühe asemel kakskümmend üks rebast. Kes on taevast loobitava vaktsiini tõttu kaitstud ja piiramatud niigi. Seega pole meil vaja tunda süütunnet, kui peni rebaseema maha võtab ja kutsikad nälga kustuma jätab. Selle asja nimi ongi olelusvõitlus. Jumal paraku… Eelmises talus olid meil rebased kuuri all – koertega kõrvuti, õhtuti istusid kutsikad kaevu peal rivis ja vahtisid, kuidas ma toas kirjutan. Seal polnud kanu. Aga peagi oli kogu rannaniit rebaste kolooniat täis kaevatud…

Viharaviks on alati põhjust ja võimalust. Kimad keset pingelist tööpäeva – ikka vaimne ja füüsiline vaheldumisi – alevisse postkontorisse – ja jätad kogu faking kraami, mida postitama läksid, maha. Sest enne minekut ütled per telefon tütrele, et täna külalisi ei kutsu. Teed onu Karlale lõuna. Vahetad märad-varsad sisse-välja. Käratad talled koplisse tagasi, et need seni korralagedust ei rikuks, kuni ära ollakse. Teed oma kirjatöö jaoks rea märkmeid – vikatades ja sitatades tuleb üha uusi mõtteid – ja reastad endale kalendermärkmikku uusi töökäske… No ja siis ongi Temet Pohhuimulli koolitunnistus ja kutselintsents, mille ta sitt su abiga sai, maha unustatud – muud dokud ka – välja siit majast, glinglingrrrrauhhh! Nagu manavad bengali šamaanid.

Jõuad tagasi – ja selgub, et Indi unustas plastiliini mainimata – homme vaja, ostmata – halb ema, jälle – halleluuja! Ühtlasi selgub, et kui tütreke emme tillefunniga Sophiega rääkis, pillas ta selle kultuurikeskuse peltasse. No coments. Kena vaikne on.

Ja kogu aeg selline tants. Alles parandasime tema tahvlit. Siis üht autot. Seejärel fotokat. Ja teist autot. Nüüd telefon. Karukannike küll noh! Pssst, viharavi ju 😀

Kusjuures ma ei saa aru, kuidas see võimalik on – aga kavandatud kogus tööd on tänagi tehtud! Nii võib lausa graafikus püsida. Seekord mitte enda antud graafikus, nii et päris tähtis.

Mu keskmise tütre Brigita klassivend murdis kord näiliselt süütus rüseluses tema pöidla. Õpetajad soovitasid politseile avalduse teha – probleemne poiss oli. Ma ei teinud. Võtsin ta nädalavahetuseks meile ja panin tööle. Kõik tööd, mida mu laululind teha ei saanud, tegi patukott tema eest ära. Ja probleemne oli tegelikult vaid poisi kiivas ilmapildiga mamma, mitte poiss. Kui keegi peaks Soone talu väikese perenaise ühtki ihujuppi puudutama, tuleb meile kogu nädalavahetuseks tööle – proovitud, töötab. See võte.

See siin oli pidamata monoloog ühele neljanda klassi poisile, kes eile Indi pöialt väänas. Jätsin pidamata, et mitte tütrest memmeka muljet jätta.

Ning kuulsin täna rõõmuga, et Brigita kontsert, mille ta eile Waldorfkooli uue hoone heaks andis, läks ülihästi. Seal Uues Teatris käisin mina viimati kuulamas Ndioba Guejet koos Manki Maindiga.

Ma poleks tõepoolest ühelgi moel saanud Tartusse seda kuulama. Ehkki nii tütre kontsert kui poja kool on mulle pehmelt öeldes olulised.

Ja monoloog kahele tütretiba klassivennale – ühed vähesed, kes istuma ei jää – jeesukesekene, milline klass järgmisel aastal esimene klass olema saab… – läks ettekandmisele Indi enda esituses. Tema kaks klassivenda itsitasid Kreekast toodud käsitsimaalitud särgi üle, kus Indira on tugeva t-ga.

Monoloog järgmine: isa käis venna ehitatud laevaga Kreekas tööreisil ja lasi kreeklastel selle kirjutada – Kreekas on teine tähestik, spst oli see neile keeruline – see, kes võõraste kultuuride üle irvitab – sellele need kultuurid võõraks jäävad ka – ning selle ainus kokkupuude Kreekaga ongi siin ja praegu ära – loll naer tundmatute kauguste ja suuruste üle.

Aamen. Halleluuja. Namaste.

Mis faking asjaga me päevast päeva tegeleme?

Neljast kaheksani kirjutasin, siis emmesin hobunad, tervitasin viimaseid puid lõhkuma-saagima saabuvat Karlat, viisin Indi tükkis monoloogidega kooli, pidasin kirjavahetuse – mis tekitab samuti küsimuse, mis faking asjaga me tegeleme. Ma pole endiselt manageri leidnud. Kui kedagi huvitab.

Natuke sain ka mõnulemisega tegelda – kunstnik ja toimetaja ütlesid mu teksti kohta, et olen andekas kirjanik. Oi. Aitäh. Esimene tagasiside õigupoolest. Nelja aasta tööle. Ja seda oli hirmsasti vaja – lõi kohe karva läikima.

Nii nagu kallistusi. Tegin Karla-onule täna korduvalt kalli – nii hirmus hea oli. Ta ütles, et pole aastaid ei kallistanud ega niitnud ja mõlemad on väga head asjad ja milliseid töid meil siin järgmiseks võiks olla. Palgid koju on alles sügistalvine harjutus. Enne… ee… nojaa…

Ja pärast veel ühe portsu kirjutamist niitsin. Vikatasin, täpsemalt öeldes. Teeääred. Seda tehes sündis mul peas siiski tekst, mida Mihkel Ulman luua palus – alguses arvasin, et ei tee ja ei tule. Aga teen ja tuleb küll.

Panin paberile telje kehtima.

Kuurortlinlastele käib lärmakas ringrada närvidele – undab üle terve linna ja kostab kõikjale. Mistõttu turistid kaovad, tulu ja maksud ei laeku. Mulle isiklikult käib ralli hoopis spst närvidele, et see undab planeedile hävingut. Naftat põletatakse ja õhku reostatakse absoluutselt ilma igasuguse eesmärgita – pole vaja midagi-kedagi kuhugi transportida – ainult kiirusi saavutada. Sorry, rallimeestest sõbrad – aga see vahva harrastus on sama hukatuslik kui hotelli-konverentsi-turism ja muu hävinguline. Murutraktoritega üha suuremate maaalade golfimuruks niitmine kaasa arvatud. Murutraktorid muutuvad aina vägevamaks ja üha enam hektareid viljakat maad niidetakse noobliks muruks. Millel pole inglise muruga mingit pistmist – inglise muru niidavad lambad. Inimesed istuvad hommikul autorooli, sealt bürootooli, sealt lõunasöögitooli, edasi autorooli, võib-olla ka kino ja teatri istmetele, jälle autorooli või ühistransporti, kodus või suvilas murutraktori pukki ja teleka ette. Tegelikult oleks eranditult kõigil, kes murutraktoritega mööda surevat planeeti plärisevad, hädasti tarvis vikatiga niita – muidu kärvavad liikumatusse, elutusse ja rasvumisse enne seda, kui planeet Maa saab lahti viirusest nimega homo sapiens.

Kuna puuriida katuseks jäi kolm tahvlit eterniiti puudu, veetsime tunnikese Karlaga Reeda katusel – sel ajal plärras mu kulla sõbratar mõistagi hobustele kõlbmatute või kättesaamatute maltsade kallal naftat põletada 😀 Aga ma ei mögise – kallis Reetchen, palun vii Maruusja minuta Kirnasse, on selle möönduse nimi 😀 – ta läheb hobuste hindamist õppima ja saab üksiti mu kalli tibla täku juurde viia.

Nii palju siis lubadusest endale – järgmisel kevadel varsavalvega närve ei näri, puhkan ja mängin…

Ja siin veel üks pidamata monoloog viharavi teemal – seekord mu kalleimale sõperdisele. Raisk. Ta ütleb, et iga mu elu hetk on nagu kunstiteos – looming. Loon ja palvetan iga hingetõmbega. Seda funki ka see päevik siin kannab. Mistõttu istutangi siia ühe neist monoloogidest, mida me reeglina oma kallitele ette ei kanna – ehkki peaks.

Jah, ma olen väga sama meelt, et loomad ei kuulu inimestele – oleme külgnevad rahvad. Kui aga tegemist on kodustatud loomaga, on meil nende ees vastutus. Me ei saa jah sekkuda, kui mõni lollakas jäär sööb ennast lõhki. Kui aga esmapoegija ei saa oma utekest imetatud, oleme kohustatud aitama. Mitte lutitama ehk – küll aga utte kinni hoidma ja piima liigpaisuga udarast jooksma lüpsma. Kuni utt oskab ja tall jaksab. Vaid paar päeva tööd, mis välistab sõbra juurde veini degusteerima mineku. Sest muidu jääme ilma nii untsumineva udaraga emmest – nii, nagu Elfriide kaotas udara ja sealt edasi ka elu – ja titest, kellest võib saada järgmise tõhusa sugujäära ema. Aho. Votkrdi aho ma ütlen jah!

Ja vastus naisele, kes küsis, miks sõbrataride mehed teda ei salli. Viha põhiline komponent on hirm. Mehed kardavad teda kui erilist ja jõulist – äkki nakatab nende naised ka selliseks. Samas kardavad sõbratarid, et äkki tahavad nende mehed salakesi toda ohtlikku vaba isendit. Ja keeravad targu oma mehed sõbratari vastu üles. Seega peegeldavad mehed üksiti ka oma naiste vastalist suhtumist. Mis seab omakorda naiste sõbrannaluse väikese vahva kahtluse alla. Palju õnne.

Kui Indiga täna säästukas süüa ja pappkaste – Karla-onu tekitatud tulehakatuse jaoks – varumas käisime, oli tütreke ühest küljest nii võimatult armas ja naljakas oma asjalikkusega – endast kõrgem kastikuhi silmas – teisalt tekkis mul küsimus, kas ma ise veel üldse olemas olen. Üks emand patsutas mind – nagu keegi teine hallilokiline mulle Maltise tantsulkal Nõmme kõrtsis pai tegi – ja teatas, et oli omal ajal mu ema patsient ja kogu tema suguvõsal ja sõpruskonnal on Brigita laul peas. Õieti laulud. Uus singel ka. Mina olen lihtsalt usin hobumoor, kellele iga ilm annab väljateenitud tööportsu. Kui on kuum, kükivad hobudused varjul – ja essuvad ja vajavad saepuru. Kui on märg, kasvab mühinal vales-kohas-haljas, mida lammastele ette niita. Kui on külm, tuleb sekka jälle kütta. Oma portsu füüsilist saan kätte igal juhul. Aitäh.

Kaks tundi tegelesin Indi sünnipäevakutsetega – need läksid nii ekirjade, Facebooki kirjakasti kui puust paberposti kaudu. Tuleb ilus pidu. Kindlasti. Nagu mu kõigi laste kõik sünnipäevad nii palju kui see vähegi minust on sõltunud.

Ja ikkagi jaksasin siiski veel ka õhtul päris usinasti kirjutada.

Brigita laulis aegajalt telekas kui-kõnnid-meie-tänavas katket ja kogus singliga sotsiaalmeedias laike. Tore, et me üksteist ikka näeme. Kavõi sedasi.

*

Saadeti selline kanaldus:

Väikese Ingli sõnum juunikuuks.
Juunis kipume kõike venivalt tegema. Nii palju kui kummi venitada annab, nii palju me seda tegema ka kipume. Ainuke häda on siis, kui kumm plaksti vastu näppe annab…
Me tahaksime muudkui laiselda ja nautida. Kes mais oma suhted ära klaaris, ei tahagi muud, kui ainult olla ja nautida. Põhjalikult ja unustamatult ja paljud peamiselt seda ainult teevadki.
Üksikud aga tunnevad ennast sel kuul liigagi üksikult, see närib ja närtsitab. Ajab meele mustemaks kui iial varem ja osad igipõlised üksikud otsustavad teha lõpuks kannapöörde oma elus. Tuntakse, et enam nii ei jaksa ja ei taha ka. Tahetakse oma elu korda teha, tuntakse vajadust perekonna järele ja hakatakse tegema inventuuri enese sees. Mida muuta, mida mitte, peaasi, et elu korda saaks.
See jutt käbi ka nende üksikute kohta, kellel pere olemas, aga selle pere keskel on üksinda jäädud.
Ka nemad teevad inventuuri ja keeravad elus uue lehe, tulgu, mis tuleb, aga nii enam edasi ka ei saa.
Sel kuul viibki elu hästi palju kokku just neid inimesi, kes oma pere keskel on üksi jäänud, kelle suhted on surnud juba ammu. Sellised hinged leiavad toetust teineteise käest.
Sellistest kokkusaamistest sünnivad nii pikaajalised sõprused kui uued perekonnad.
Ühine saatus liidab. Sõnatu teineteise mõistmine, sama valu tunnetamine.
Juuni soodustab vaikimist sõna otseses mõttes. Kisa-kära sel kuul palju pole. Kõik aetakse ära tasakesi.
Kokku kolitakse, armutakse ja väljagi kolitakse vaikides. Töökohti vahetatakse ilma suurema kärata ja pahameelt ei kuule enamjaolt kuskilt.
Mitte et õhus oleks nii väga mõistmise hõngu, pigem on kõik omas mullis. Energia justkui liiguks poole aeglasemalt ja sellest ka soov lihtsalt olla ja mitte midagi teha.
Sel kuul eostatakse palju lapsi mitte ainult sellepärast, et on maagiline valgete ööde aeg, vaid ka sellepärast, et üle kõige tahetakse sel kuul naudinguid kogeda. Aeglaselt, aega maha võttes, teist sõnatult nautides. Nii sünnivadki harmoonias eostatud beebid.
Tugevad perekonnad on sel kuul hästi ühtsed. Nauditakse ühiseid tegemisi ja koju jõuavad ka need liikmed, kes muidu kuskil maailma peal laiali. Need pereliikmed tulevad selleks, et jääda, juurte juurde, igaveseks. Rännakud on rännatud.
Sellel kuul on läbi vaikuse ja harmoonia ka üks väga oluline külg.
Meie kadunud hinged, lähedased, kes surnud, annavad endast sel kuul endast märku. Väga võimsalt, väga tugevalt. Paljud leinajad saavad hingerahu, paljud armastajad suudavad eluga edasi minna lõpuks.
Hinged taevast annavad sel kuul hingedele maa peal hingerahu, sõna otseses mõttes.
Valgetesse öödesse jagub palju müstilisi kogemusi. Need, kes seni vaimumaailmasse suhtunud skeptiliselt või hirmuga, saavad nüüd hoopis iselaadi kogemusi ja näevad kogu seda maailma hoopis värskema pilguga.
Nii mõnigi tuntud skeptik, ka avaliku elu tegelane, üllatab oma uutlaadi väljaütlemistega. Viidates nii inglitele, saatusele kui märkidele.
Inimesed muutuvad vaimsemaks igas mõttes. Nähakse rohkem märke ja seni märkamatut enda ümber. Otsitakse uut laadi kogemusi, hakatakse uskuma palve jõusse ja taevaste jõudude olemasolusse.
Ütlemine „kõik, mis sa siin elus teed, tuleb sulle tagasi, topelt ja ringiga“ näitab sel kuul oma kõige võimsamat palet.
Ring saab täis väga paljudel. See jälg, mis endast on viimastel aastatel maha jäetud, tuleb nüüd ringiga ja topelt.
Kellele kuhjaga head, kellele kuhjaga kurba. Ütlemine „Jumal on aeglane, aga õiglane“ on sellel kuul väga täpne!

*

Millal see kõik teisiti on? Ikka sedasi. Nüüd siis rohkem sedasi kui seni. Aitäh.