1.-2.juuni

Lastekaitse päeva hommikul sünnitas Reeda Anella – valge eesti tõugu mära – helesinise unistuse. Sinihõbedase märapiiga Tunella, kelle otsa ees on valge südamekujuline õhupall – nööriga ja puha 😀

Mina jäädvustan paari viimast päeva, oodates kanade lautaminekut, et koer lahti lasta. Täna õhtupoolikul ajas rebaseema mööda koplit parti taga koera nähes, Indi kätsatamist ignoorides – ja sai õnneks pardimammalt molli. Jajah, kutsikad pesas ja mis kõik – aga mul on eriarvamus.

Kui kunagi kohe-kohe kröösustun, korraldan kolm K-d – kohvikann, köögikäärid, kattekangas 😀 Meil on nii väikesed vajadused ja asjalikud soovid. Köögikäärid lõhkusin karjuselinti lõigates, kohvikann andis alla väikese perenaise vapratele kätele ja kattekangast on vaja üheksale villakule, millest tuleb Indi madrats.

Praegu on teadjate sõnul eriti terav valikute aeg. Nojaa, justkui muidu poleks. Aga praegu teravdatult. Mida süüa, kellega suhelda, kuhu minna, mida teha… Arutasime seda olulist asja eile õhtul metsataadiga. Ja Indiga pärast Joeli kõnet. Noormees, kes aitas meil viis päeva Nibirut putitada ja tegi samal ajal kõik kevadtööd siuhviuh ära, kutsus Sulu-Sassi sünnipäevale. Saunaküla perepoeg sai nelikümmend ja polnud mitte ainsatki külalist. Sest ta on sellest saadik, kui Joeli talinast endale appi tõin, talinas…ee… Mnjah. Alzheimeris papa üksi. Kirjeldamatus seisukorras. Ja neil on nii suur suguharu…

Selge, et minek ei tulnud jutukski – vaatasime Indiga Jääaeg-3, küpsetasime saiakesi, võtsime Hausi krahvidelt boksitäie saepuru vastu – ja Mihkel lükkas üksiti alla kaks lahti sügatud plokki hobusetalli sisemisest ukseavast – need oleksid täna kellelegi jala peale kukkunud ning see oli haldjate tegu, et Retid tulid saepuristama ja need ohtlikud klotsid minema said. Aitäh!

Valikud-valikud!

Kas osta eile saadud kümneka eest homme postiteenus või kahe talle kõrvalapakad? Kas investeerida talveheintesse või… püsimeigisse. See on nüüd küll nali, mitte valik – mulle saadeti reklaam, mida erandkorras piilusin. Ja palun:

MIKROPIGMENTATSIOONI HINNAD

Kulmud kulmukarva tehnika abil – 250 €
Kulmud kulmukarva tehnika koos hajutusega – 175 €

Lainerijoon silmadel ülemine- või alumine joon – 150 €

Lainerijoon silmadel ülemine- ja alumine joon – 175 €

Huulekontuur naturaalset värvi pigmendiga – 125 €
Huulekontuur koos värvi hajutusega – 175 €

Ülemine- ja alumine lainerijoon ja kulmud kulmu kulmukarva tehnikaga – 350 €

Ülemine- ja alumine lainerijoon ja kulmud kulmukarva tehnikaga koos hajutusega – 275 €

Püsimeigi eemaldamine REJUVI TATTOO REMOVERIGA – hinnad alates 35 €

​ Hinnad sisaldavad esmast ja järelhooldust kahe kuu jooksul.

SOODUS! Lainerijoon silmadel ülemine- ja alumine joon, kulmude korrigeerimine, huulekontuur hajutusega – 300 €

JUMESTUSE HINNAD

Päevameik – 20 €
Pidulik meik (õhtumeik) – 25 €
Fotomeik – 35 €
Pruudimeik- 40 €
Peigmehe pulmameik – 10 €
Pruudimeik ja peigmehe jumestus koos pruudi eelneva proovimeigiga –  65 €

NB! Hinnad sisaldavad tasuta ühekordseid ripsmepikendusi, vajadusel kulmude kuju korrigeerimist.

Väljasõit Tallinna piires 10 €

Kõik see pleilist siin oli nii mõtlemapanev, et kopisin. Tükkis peiumeigiga. Ja ma küsin. Ja ma kordan küsimust. Miks.

Miks mina teen tööd, mis ei maksa mitte midagi? Oletame, et laseksin teha kolmesajased silmad ja kahesajased huuled. Sügiseni hooleta. Lastel-loomadel ilus vaadata. See on kolm ajakirjalugu koos käibemaksuga. Kosmeetik tipib mu kuuteenistuse – ja ühe kuu talukulud ühtlasi – mulle tunni ajaga näkku. Nii kaunis. Rebane põgeneb kindlasti karjudes 😀 😀 😀 Stoi, streljatj budu – s millionnoi mordoi 😀 😀 😀 Appinoh, ei ole võimalik…

Vingumise peatab jällegi valikute küsimus. Ma ei tätotaks endale nahaalust lainerit ka siis, kui füüri oleks volilt lennutada. Sama raha eest saab koos lapsega Türki. Kuhu ma ka ei taha. Valikud-valikud! Seda arutasime täna ühe VIP-reisibüroo emandaga, kes oli endine taluperenaine ja teatas minu ei-ei-ei peale, et valikud tuleb teha. Seda minagi.

Mu hea sõber kirjutas äsja:

Mis puutub Sinu muutustesse elus siis pead kindlasti tegema põhjaliku analüüsi – mõtiskluse. Alusta just selles järjekorras: 1. Mis Sind kõige rohkem häirib, mis tekitab kõige rohkem probleemi 2. Mida sooviksid.  3. Mida ei soovi . Sa alustsid viimasest aga selle võib täitsa kõrvale jätta.

Teiseks. Seda raharahvast pole mõtet kiruda. Ajad pole enam 90-ad, nüüd on raharahva seas ka juba kunstnikud, teadlased ja arvan, et ka mõni kirjanik. See on väikse Eesti kohta küllaltki hea tulemus. Raha käin nüüd eduka (andeka, tööka) inimesega kaasas, mitte nagu vanasti.

3. Loobu kindlasti mõttest otsida manager või metseen. Keegi ei hakka Sinu eest mõtlema ega Sinu probleeme lahendama. Seda saad teha ainult Sina ise  – väga lihtne oleks panna kõik kellegi teiste õlgadele või pähe ja oodata head elu. Seda paraku ei tule.

Mul on Sulle esialgu selline soovitus. Analüüsi oma praegune elu detailselt läbi. Pane emotsioonid hetkeks kõrvale.

Kirjuta endale välja tähtsuse järjekorras 3 eesmärki mida enam soovid, et need saaks täidetud.

Siis võta oma ühe nö keskmise nädala ülevaade tegevuste kohta tunni täpsusega.

Kirjuta iga tehtud tegevuse taha millisele numbrile see vastab Sinu soovide (eesmärkide skaalal) – siis Sa näed mis tegelikult toimub.

Ilmselt on vastus: Teed kõiki asju õigesti aga teed valesid asju.

Vaata see üle ja siis saab selle alusel vaadata juba järgmise sammu osas.

Niisugust analüüsi peab ka siis tegema kui kõik hästi läheb ja kui kõigega rahul ollakse. Lihtsalt inimloomusel on võime kõrvalekalduda sellest mida on vaja ja tegutseda sellega mis meeldib.

Vaielungi alustab Soone Saara tagant ette. Inimene peab tegelema sellega, mis meeldib – eksimatu sisetunne näitab meeldimise kaudu, mida on vaja – kui vaid mõistus vahele jurama ei tuleks 😀

Kui inimene – lisaks sellele päevaraamatule siin – hakkaks tunde kirja panema, avastaks ta hõlpsasti, et kulutab managemendile-promotööle-dokudele-bürokraatiale mitmeid hinnalisi tunde, mis tühjendavad, mis kuuluksid ideaalis loomingule-lastele-loomadele – seega ei saa seda mõtet kuidagi peast visata. See pole mitte probleemide delegeerimine, vaid töökoht ja -jaotus. Tulemustasuga.

See siin on lugu sellest, kuidas sõbrad üksteist ei NÄE. Ja jälle põhjus, miks elan ja loon koos loomadega – nemad ei pea eluenergiat emotsioonideks ega kasuta kosmiliseks kulgemiseks äriõpikuid. Namaste!

*

Kanaldajad – meie omade hulgast – andsid teada: Täna on väga tugevalt tunda vibratsiooni tõusu, mis teeb jalad rahutuks ja valulikuks, sest see energia, mis jalgadest sisse voolab, avab uusi ja suuremaid kanaleid. Tegelikult raputab selline energiate tõus meie planeedil lahti vanu kihte, mis tähendab seda, et võivad igasuguse põhjuseta tekkida põletikulised kolded, See on pahmakas vana madala vibratsiooniga ego läbi loodud energiahunnik, mis otsib teed pinnale. Iga tõus võib kehas palju segadust tekitada, millele meditsiin ei leia seletust. Energiate tõus on kestnud juba nädal, eriti õhtuti kl. 18 paiku, võib tekkida ka tugev uni, niidab maha või tekitab narkoosi tunde , purjus olek. Ärge siis ehmatage, aga see võib veel nädala kesta.
Armastust ja tasakaalu kõigile.

*

Eile kell üksteist – jajah, loen tundide kaupa, et oma abivalmile sõbrale rõõmu teha 😀 – panin suure käsikirja armastuse ja tasakaaluga välja trükkima. Kuni trükkis, koristasin talli ja sauna. Arvestades, et koogutasin neljast arvuti taga – ainsaks pausiks Indi viimine bussile kell üheksa – kulus liikumine pehmelt öeldes ära. Kodule pai ammugi.

Kaheteistkümnest nummerdasin lehekülgi, vaatasin Me armastame Eestit kordust ning vestlesin Karekaga. Ühtegi neist kolmest poleks ära saanud ega tahtnud jätta. Abinodsu, Brigita ei teadnud, millise spordiala väljend on ippon!?!?! Olgu Richard ja Aleksander talle kerged 😀 Lisaks sellele, et vennad on judokad, oli meil mõne aasta eest üks juhtum, mil mõlemad naersime tilgad püksi. Vedasime hobustele sööta ja seda oli autost kõige lihtsam kärru heita judovõttega. Mina ütlesin kaerakotile „ippon!“ ja Brigita kommenteeris – nagu leiutajateküla-Lotte-multikas „judo!“ Ja siis me naersimegi nii, et põlved nõrgad.

Nojah, aga see-eest nimetati Suvereporteris Brigitat ilmatüdrukuna birgittaks – kaks viga ühes nimes… Mitte et ma oleksingi mögisev maavanaema, kes telekast kirjavigu õngitseb – lihtsalt samal ajal ma toimetasin Babtšenkote toolivabriku kodukat ja pilk oli sedapidi topeltterav.

Nagu näib ogar ka Eesti Posti poolemilline nimevahetus – Omniva. Omnivoor – oioioi… 😀

Neid Suvereporteri imeasju nähes kirjutasin ja saatsin arveid, toimetasin üht teksti, haukusin rebase peale, pidasin natuke läbirääkimisi kolme kirjastusega… nelja. Ja panin loomad kõik õhtuks sisse, et koer öösel lahti lasta. Tuld!

Eile koristasin elumaja – mille täna pärast saeketi õli sisse astumist siukseks päterdasin, nagu mees oleks majas 😀 – veerand tundi tänasest läks niisiis vasakule tõesti…

Viiest seitsmeni olin Indiga võimlemispeol Pirita staadionil, kus ta esines – aitäh, Kadi Saks! – pärast mida tassisime Baraka eest, kus meie auto seisis, Estonia valvelauda kaks väga suurt ja kaalukat kompsu. Naljakas oli. Kohe kangesti. Indit ajas naerma, kui Lembit Palutedre 1905.aasta mälestusmonumendi rahvakeelse nimetuse ütlesin: peatage takso, mu mees on jälle täis!

Ja me ostsime kolm tšeburekki – küll on armas memm seal putkas – ütles, et ongi ainsana tööl, noored ei viitsi – ja ma pühkisin tal kaardimakse terminali tuhksuhkrust puhtaks, et tsifrõ njaha oljeksivad 😀 – parkimiskell oli meil huulepulgaga kirjutatud, sest ega kirjanikul ometi pliiatsit kaasas ole 😀

Täna tegin lihtviisiliselt kolm tööpäeva jutti. Hobustele läks vähe – pärast veerandtunnist talli vuntsimist mängisin nendega pool tundi. Heldekene, millised tüdrukud! Mann on Namastega kuri – see on ainus kummaline värk. Ilmselt läheb üle temasse kui täisväärtuslikku hobusse suhtumisele – titelollused pole enam lubatud. Kiks kanni, kui aru ei saa.

Kirju tuli umbes kakskümmend – õnneks lühikesed – üks kirjastus, autoäri, teine kirjastus, kommuuniprojekt, teine kirjastus, indiTom, hobusekasvatajate selts ja kiibistav Siiboja, Citymotors ja kolmas kirjastus, Babtšenkote mööblivabrik, kursuseõde, neljas kirjastus… Seda poleks tegelikult mänekas minu eest teha saanud. Aga see on õudselt pikk ja kurnav aeg, mis läheb managemendi peale – ja ma jään enda juurde – asja nimi on tööjaotus, mitte ülesannete veeretamine. Issand aita, kuidas üks tark inimene üldse nii vastuoluliselt vildaka ideeni jõudis?

Heakene küll, ainult mina ise saan oma järgmised seitse kuni üksteist tööfaili endale ette laotada ja neid otsast looma hakata – aga suhtlemine kirjastuste ja koostööpartneritega on elukutse, kulla sõber, noh!!! Ka kuldseim polüfunk ei saa händsfrii-telefonitsi läbirääkimisi pidada, samal ajal sitta kühveldades ja pesu riputades. Kusjuures sulast ma ei vaja – need kolm korda tund päevas on minu mõnusad ja tegelikud tunnid.

Tebolar lõpetas Renault’ ülesvuntsimise seeria –  leidsin eesistme alt dokumapi, kus oli ka raadio kood!!! – arve jättis ellu – ja ma olen vahepeal sellesse kambasse aptsaluutselt kiindunud – mis armas perekond. Ja mis tore sõjaväeteenistus, mis selle peatselt lammutab. Miskipärast lähevad Mati pere asjad mulle väga korda.

Ja me ise siin läheme miskipärast kangesti papa Karlale korda.

Just siis, kui Preili Renooo käis läbi kahe arvuti, helistas taadu ja teatas, et on meil. Ja kus vikat on.

Heldekene… Ta tegi kirvele varre. Parandas ja teritas kaks vikatit. Teritas noad. Võttis maaliraamide seest kunstiteadlasest pärdiku installitud kruvid-naelad välja. Ja kui kõik tehtud, küsis nukralt, kas rohkem töid polegi. Ee…

Oh heldekene, kui lihtne on tunda võlatunnet ja äputunnet ja… Papa Karla kinnitas täna mulle voorusevöö ümber. Nõia juurest saadud vasktraadi. Mitu tiiru käis mulle ümber. Kindlasti aitab. Mis siis, et tegelikult jutustab kaks ristluu ja kolm kaelalüli kirurginoast. Imed sünnivad. Kindlasti.

Ja ma jõuan ka tänaseks kavandatud loo valmis kirjutada, sest homme on juba järgmine…

*

Homme läheme Indiga Ingliste mõisa. Mentorklubiga ekskursioonile. Koolitusele ma ei jää. Ehkki see räägib just ajaplaneerimisest ja väikefirma töö organiseerimisest, pean ma sellesamaga siin tegelema. Ülehomme läheme sööda järele ja Valtu kooli direktori vastuvõtule tublidele lastele ja emmedele – ja loodetavasti tullakse ka kolme ute järele. Neljapäeval  on Estonias Tannhäuser. Reedel tuleb üks kinnisvara-taat erinevaid variante kaaluma. Esmaspäev on üleni Indi-päev. Teisipäeval ootab meid Citymotors – ilmselt läheme kinno ka… Näh, nagu oma elu veel vähe kirju oleks – muudkui jagan väärt kraami, mis jagamist väärib:

Lustik

 

Kindlale ja stabiilsele raamile riputatud võrkkiik on meie kõige uuem toode. Võrkkiige muudab mugavaks see, et seda on lihtne transportida ja paigutada hetkel kõige meeldivamasse aianurka. Võrku on pesemiseks lihtne eemalda ja tagasi panna. Painduv kasepuit garanteerib selle, et kiik kannatab kuni 120 kg. Suuremaks vast pereemad väga minna ei taha ka J Võrkkiige puhul on võimalus tellida ka ainult alus, kanga valite ise. Raami puhul saab valida 5 põhilise värvitooni vahel. Kas pole kaval vigur – perenaine riputab pesu ühele restile kuivama – ja seejärel peidab iseennast teise, ilma et keegi märkakski: emand lõõgastub. Jaajaa, lõõgastub kuivavat pesu ja valmivaid marju-õunu valvates – ei laiskle!

 

Corsa

 

Corsa-nimeline tool on ideaalne variant inimestele, kelle seljale ja harrastustele sobib suve nautimine rohkem istuvas, mitte lebasklevas asendis. Ideaalne võimalus lugeda raamatuid, lahendada ristsõnu, kududa-tikkida-heegeldada – või lihtsalt nautida Põhjala suveilma kas vilus või päikse käes. Corsa sobib ideaalselt peolaua juurde ning miks ka mitte tuppa jahedal talveõhtul sooja kamina juures nurrumiseks.

 

Laisik

 

Meie esimene päevitus-kiiktool. Ideaalne kaisutaja, milles lebotades lasta päikesel ennast hellitada ja nautida sooja suveõhtut kas üksinda või grilli ümber. Sel juhul on teil neid lebotoole vaja seitse kuni seitseteist! Laisik kui meie leivanumber sobib terrassidele ja aedadesse, avaramatesse elutubadesse ning hotellidesse-pansionaatidesse-mõisatesse. Oleme meisterdanud neid toole erinevas suuruses, värvitoonides, külgede kujundusega – ka kahele mõnulejale – ning kõik tooliomanikud kinnitavad: ümber ei kuku, püsti on lihtne tõusta ning tõustes on meel hea, närv puhanud ja tuhat uud ideed valmis kiigutud.

 

Tellimustööd

 

Siin albumis on inimeste poolt soovitud tellimustööd. Kuna tegemist on meie pere näol professionaalsete tisleritega, ootame rõõmuga tellimusi ka mööblile või koerakuutidele-kassimajakestele, mida poest ei leiaks. Puhas loomisrõõm!