5.-6. juuni

Täna pole põrandapesemise ega auto värviparanduste pulveriseerimise ilm. Sellest sain aru, kui pool kaheksa pestud põrand polnud kell üksteist veel kuivamist üldse alustanudki 😀 Niitmise ilm on küll – troopika vohatab haljast. Ja kuidas veel.

Eile hommikul kirjutasin pöördumise Eesti Hobusekasvatajate Seltsi poole – täna sõitis Reet üldkoosolekule, kaasas mu volitus ning seltsist lahkumise avaldus. Kui mõne aasta eest ajakirjanike liidust samuti lõputute intriigide ja sitasaju tõttu välja astusin, tundsin samasugust kergendust – ega jäänud mitte millestki ilma. Huh, oli tore, tadaa!

Eesti Hobusekasvatajate Seltsile

Lahkumisavalduse eel

 

Eesti Hobusekasvatajate Seltsi kuulumine on mulle olnud au. Minu talus igal kevadel sündinud varss on mulle andnud selleks õiguse ning mind õnnelikuks teinud. Nii varss kui kuulumine Aga täna ma üldkoosolekule ei sõida.

Viimasel ajal on selts mulle seostunud lõputute intriigidega, millest mitte ükski ei lahene, sest neid tekib – õieti tekitatakse – aina juurde. Postkasti voolab seltsist üha negatiivset – vaheldumisi farmin-valemihindadega… Mitte midagi konstruktiivset. Ja ma ei taha näha, mida minu sõpradega on selles kurjas müras tehtud – ja mida nüüd hädaga kaevu aetud härjad ise omakorda teevad.

On aeg loobuda lammutavatest suhetest igas eluvaldkonnas. Isegi rotid kui arukad loomad taipavad uppuvalt laevalt lahkuda.

On selline lugu. Aastates abielupaar, kes on elanud üleni hobustega, hobustele ja koos hobustega, on – nüüd juba kahe sajandiga! – väsinud. Mees on Eesti hobuste elav entsüklopeedia, aretaja ja tõeline asjatundja. Naine on nurisemata teinud ka tema tööd. Alati olemas ja tulemas, kohal ja tegudel. Intriigidest pole osanud üle ja läbi ujuda. See pannakse süüks. Ja loobitakse sõnakividega surnuks.

Väidetavalt lasid nemad tekkida seltsi senises juhtkonnas olukorra, kus Puna seda, Rand toda ja Vaanide dünastide kolmandat. Olukorda iseloomustavad sõnad kantimine, süüdistamine, sildistamine.

Nii püüavad selgitada lõputud telefonikõned ja kirjad, mis igast päevast mitmeid musti tunde maha sisustavad.Meid on nii vähe – ja täiskasvanud inimesed ei saa asju selgeks räägitud. Vastupidi, aina segasemaks, nii et kogu selts lendab lõhki.

Oli selline lugu. Üks kaunis ja pühendunud hobusekasvataja oli korduvalt oma ilusat muinasjuttu lõpetamas. Ei jaksanud, väsis ja tundis, et teda ei vajata. Ning leidis läbi võlastvabaks telesaate endale mentori. Tubli tüdruk suures hädas sai ülesande perekondlik tööjaotus tekitada, et ellu jääda. Mentor ise aga sai inspiratsiooni. Nägi võimalust. Ning sai talu ja loomad endale. Mis muud kui aina rõõm ja kergendus – ühtki pühendunud loomainimest pole omamine kunagi õnnelikuks teinud. Loomad teevad.

Ent kena noormees nägi järgmist võimalust. Tuleb ka hobusekasvatajate selts kontrolli alla võtta. Vahva ju – uut hingamist ja eemalseisja värsket pilku on ikka vaja. Mis siis, et võhik – inimesed ju arenevad…  Ja pakkuski tore tegija mullegi tööd. Meediatööd. 200 euro eest kuus – ilma sõite kompenseerimata, küll aga kohustusega kõigil võistlustel-jõudluskatsetel-ülevaatustel-koolitustel kohal olla.

Oleksin olnud päevast päeva Andrese ja Krista kõrval – mis olnuks mulle suur au. Kellel veel on sellised kogemused ja teened, töötahe ja –võime? Ent oma talu, lapsed-loomad-loovus sundisid mind meie üldisel valikute ajal teisiti valima. Tasuta töötada ei saanud.

Hobusekasvatajatel endil pole teatavasti palju valida. Kasvatus-aretus-väljundid-koolitused-trennid moodustavad igapäevase nõiaringi, mida tumestab vaesus. Väsinud ja vaest inimest on lihtne toetustega pimestada ja intriigidega kurdistada. Teda on lihtne manipuleerida.

Väsinud ja segadusseaetud hobusekasvataja ei jaksa ega taipa selle peale tulla, et kuivõrd Krista on juba risti löödud, siis 6.juuni üldkoosoleku peateema peaks olema praeguse presidendi  personaalküsimus.

–          Kuidas ta on saanud meie taskust tulnud kasinate kalõmmide eest endale, assistentidele ja oma käepikendustele kõikvõimalike kompensatsioonidena nii palju eraldada ? See on kena menetluse teema – aga kellelgi pole aega, jõudu ega oskusi juristi vastu astuda.

–          Millised on hobusekasvatajate juhi enese hobustealased teadmised ja oskused? Ta võib püüda küll Andrese ja Krista asemele omad suruda, ent ise võiks ju ka midagi teada ja osata – atesteeruda, kvalifitseeruda…

–          Ja siit edasi järgmise presidendi personaalküsimus – kes üldse suudaks-tahaks-oskaks käärivat intriigipesa edasi juhtida – 24/7, oma eluta, närve kaotamata – ja professionaalselt?

Kurnatud ja killustatud hobusekasvatajatele on lihtne lubada, et Andrese ja Krista järel tuleb Messias, kes kõik intriigid lahendab, rahu, raha ja rahvastesõpruse maa peale toob…

Ütlesin ju – ma ei taha näha, mis minu kauaste sõpradega toimub.

Ja kuna äraaetud hobused lasti enne tänast koosolekut maha – seda tapatööd jätkatakse täna – paljud inimesed saavad veel ja veel haiget – astun mina seltsist välja. Ma ei taha koosolekult koju tuua seda, mida postkast-telefon seoses seltsiga pidevalt meie koju paiskab. Mul pole seltsile midagi peale hobusekasvatuse ja ajakirjanikutöö pakkuda – need mõlemad on praeguses aferismuse ja negativismuse meres mõttetuks muutunud. Ja seltsilt ei vaja ma lähiajal muud kui tänavusele varsale passi. Selle saamiseks aga pole vaja lasta koos äraaetud hobustega eksikombel ka ennast maha tõmmata.

Ja ma tean, et täna ei astu seltsist välja mina üksi. Ellujäämisinstinkt käsib selle nukra sammu astuda kümnetel ja kümnetel…

*

Võimalik, et näeksin veel mingit põhjust kõntsakümbluseks, kui kasvataksin mõnd kolmest omamaisest tõust. Aga mul on trakeen, orlov, šeti ja 2 araablasebeibet. Võõras virtsavann, fui.

Enne Indi eilset viimast koolipäeva ajasime saagimise-lõhkumise jäägid kastidesse tulehakatuseks ja puhastasime hoovi. Indil oli lisaks eelmise õhtu oivikute ja lapsevanemate peole koos mustkunstnikuga viimane koolipäev koos seikluspargiga. Küll on meil armas kool…

Mul oli eilseks kavandatud rauge kulgemine – aga see kujunes vampiiride seatud parkuuriks, mille lõppedes olin pirdudeks taotud – enne, kui keegi tule otsa pani ja minust enesest tuleriida süütas, hakkas õnneks sadama 😀

Ostsin Indile Maxima eest maasikaid, sealt seest endale uue kohvi- ja teekannu, samasugused nagu eelmised. Ebatavaline mu puhul. Viisin viimased lambadokud Pria-Kullale. Ostsin Säästukast kohvi ja soodaid alpenrose piimatooteid. Ja kangapoest Indile madratsikanga, mille sisse 9 villakut õmmelda.

Uuendasin oma aluspesuvalikut ja soetasin suvise hommikumantli – guvernant Saltsmann nimetas selliseid negližeedeks – ja päevitusriided. Kolm ja neli euri kõik see kraam, muide. Aga sel ajal – nagu ka Tammiku fotoäri külastades, Marju kohvikus einestades, postkontoris Ene Rämmeldi raamatu järel käies ja autoapteegis teada saades, et auguga starterivõtme koopiat nemad ei tee – algas totaalne pirrupilbastamine. Mul oli naudiskleva iseenese-päeva asemel hobusekasvatajate intriigide asjus telefon kõrva külge kasvanud. Kui selle hetkeks lahti sain, helistas üks täitur, kes otsis Pohhuimulli, üks inkasso, kes otsis Termikat – ja üks mu sõber, kes on alati öelnud, et laseksin va tatisest elukast tükkis 100 netipulgaeuriga lahti, helistas ja ütles, et pean oma raha ikka kätte saama. Ahah. Selle ökakonnade seeria kulminatsiooniks helistas siis, kui olin südaööl Tallinnast Tannhäuserilt koduteel, mu sõbratari vend, kes oli paariks päevaks poissmees, tuba piduhääli täis – ja muudkui aga mulle appi loomi talitama tulemas. Karukanni, taeva pärast! Ehk mahub sinna koos ühe noormehega, kes üle päeva end siia teed jooma pakub. Ei!  Vend votkas teatas minu mitmekordse ei peale, et olen füürerisoenguga meestevihkaja 😀 😀 😀

See oleks olnud lausnaljakas juhul, kui ma poleks juba päeval saanud koos Indi sünnipäevakaardiga oma emmelt saadud ja just seda hingepunkti hellaks susanud, täpselt nii pikka kirja: „Soovin sulle oma naiselikkuse taasavastamist. Ema.“

Aitäh.

Viril aitäh jah. Nojah. Kuni Indi enne õhtust sõitu ja lähenevat äikest tudus, panin uusi pilte seinale, nõelusin sokke-retuuse, pesin pesu ja värskendasin oma kirjatööde liste. Küll naiselik ju… Tükkis rõõmu ja kergendusega, et suured arved said seoses Soonele-kolimise-aegse projekti edasimüümisega maha makstud, sügiseni on teada nii arvete maksmise allikad kui tööd-teemad – ja loomalausujate raamat saab olema väga heas ja kirkas energias sooritus, mida olen kogunud 35 aastat (alates esimesest koerast), 17 aastat (alates hobustest) või siis lihtsalt kogu elu. Sest esimene märkmik, mille alles kirjutama õppinuna sain, kandis pealkirja „Mina ja suur loomade maailm“ – kirjutasin selle püha lause ilma ainsagi kirjaveata 😀

Kuna eile aga oli lõputute ökalötsakate päev, jõudsin järeldusele, et haldjatega tekkis tüli külgnevatesse kanalitesse äraeksimise tõttu – me ei märganud, et kummalgi on oma kanal – ning kohuse- ja võlatunne süvendas eksitust – ja kartsin, et suutsin kuidagi jälle oma vennakest solvata.

Viisime Indiga talle valvelauda kaks Aarne maali ja lillelauda amplitäie pardi-kana-tiukrumune läbisegi meelespeadega. Ja jumala eest, ma ei tea enam, kas ja mis ja miks keegi millegi pärast solvub.

Estonias oli mõnusaim ühendus ja kudrumudru Toomas Zuppinguga – oleks tahtnud kohe veel ja palju rääkida – aga rahvusooper oli sugulasi täis. Muudkui näitasin Indil – näe, minu onupoeg Aivar Mäe ja mu vanema venna onutütar Marit Meri ja mu tädi Ene ja… vaene laps, on seda üldse võimalik meelde jätta? Ei. Ja pole vajagi.

Minu üllatuseks meeldis Indile Wagner. Päriselt ka! Mina jäin õhupuuduse tõttu teise vaatuse ajal tuttu, kolmas vaatus aga oli juba kohe päris hea. Ehkki mul on kaks põhilist mõtet, mida arvustusse teljeks istutada – ooper on olemuselt depressiivne ning klammerdub ise oma depressiivsusse – ka nüüd, mil inimesed ammu enam ihu ja hinge ei lahuta ning naist saatana sigidikuks ei pea – nüüd venitatakse sama kummi, otsides assotsiatsioone, sümboleid – mida kaeblikumad ja lootusetumad, seda ooperim. Sorry, ma pole maakas ega mühakas – täiesti haridutd ja titest saadik Estonias kultuurikümmelnud indiviid. Teise rõdu vasakpoolsel trepil õppisin Attila, Rigoletto ja Traviata enamvähem pähe. Aga moodne ooper ja maailmavalust kobrutav Wagner – oi donnervetter… No ma ei saa.

Ja mida me Indi – ja Mallega – märkasime – Lauri on täitsa laps. Nooruk. Nukupoiss. Nii karismaatiline ja armas, sarmikas ja nunnu. Meie papa oli selles eas juba hall ja kiilakas. Nii et me vennaga oleme kaks arengupeetusega poissi. Selle erinevusega, et tema ema on temaga väga rahul, minu ema minuga üldse mitte. Suutsin Üllale eile öelda vaid, et küll Lauril võib raske ülikonnaga leitsakus laval olla. Aga küll kõik sajad-tuhanded austajad ülejäänu ütlesid. Mõnel päeval mina kohe kardan sõnu – ja seda tänulikum olen sellistele kalli- ja soojuseküllastele kohtumistele, nagu treff Lauri noorema emapoolse õe Külliga.

Igatahes aitas depressiivne Tannhäuser päeva jooksul kogutud tuleriidapilpad läbi seedida – Mall leinas mu vanemat venda Aarnet, kelle surma-aastapäev on täna – ja Ene Rämmeldile sain õnneks öelda, et sain Tammerraamatult eile tema raamatu kätte.

Kuna värviparandused kuivaksid ilmselt esmaspäevaks, vaheldan täna kirjatöid – puumeistrid, Kessuküla, ravimtaimed – pigem niitmisega. Kolme päevaga viis teksti ja kogu plats puhtaks – pole just väga palju. Paras Soone Saara rütm.

Mida kirgastab ja kaunistab üle elutoa mulle vastu vahtiv lehm.

Oikuiniiväga Lehm.

Kui oled kurb ja väsinud, tühi ja segaduses, siis juhtub See. Tuleb postikana. Ja toob kingituse. Mis võtab su sülle, puhub peale ja aitab jalule. Piret Mildeberg ehk Pirrus – kunstnikust trollimamma Sassipoja talust, mu kadunud vanema venna sõbra Jüri kaasa – saatis harakale halu, varesele valu Indile loomad, kelle saab nöörinukkudeks nüsida – maavanaemale lehmavõtuisu-kustutuslehma No miks peab Eesti nii suur olema – tahaks Pirrus Mildemoori otsekohe kogu süle ja südamega kallistada!

Tänu sellele, et Indi on nüüd kolm päeva Murutar, jäävad nöörinukkudeks mõeldud loomad õnneks mõneks ajaks veel minu rõõmuks tasapinnalisena pilgupaitada.

Mis muud kui oodata-vaadata, kuidas pahalased praegusel üliägeda vibratsiooni tõusu ja avanaemise ajastul järgmiseks tagant üles löövad. Seilasime, teame. Täname ja naeratame.