7.juuni

Kõik, mis saabub mistahes kanalist, puudutab. Reetcheni juures lugesin teetatervenduse lugu laste ja vanemate omavahelisest liigklammerdumisest. Mulle. Kui eile enamvähem esisillaveoga tuppa roomasin, oli telekas ukraina untsusperede tõsielukas, kus esimene saade näitas emade-tütarde dünastia suhtumuslikku traagikat. Mulle! Õhtusest kirjavahetusest Ulvi ja venna ja peatoimetajatega sain vurtsu veel ajakirjad läbi lapata. Ajakirja Naised lugu naistest, kes armastavad liiga palju, oli mulle-mulle-mulle. Kusjuures ma ise toimetasin kirjastusele Elmatar samapealkirjalise raamatu, ma tean seda kõike – ka abiraamatuteta, ennast kõrvalt jälgides – ja edasi??? Oimaivõi.

Eile pidi olema vaikne nodistamise ja puhkamise päev. Kirjatöö mõttes oligi.

Ent ühe professionaali, Ruslaniga veetsime poolteist konstruktiivset tundi. Reedale ja Toomasele ei meeldi see teema. Nii et kui Toomas õhtupoolikul tunnikeseks läbi astus, ma talle seda targu ei öelnud – maa sool, koolmeistri poeg, andunud talupidaja ja lihtsalt meie Kumma-Toomas – on korduvalt öelnud, et minu edasi minemine siit minema oleks talle emotsionaalne katastroof. Aivai.

Minu jaoks on oluline jõukohase koduni jõudmine enne, kui ma siinse linnriigi otsa nõrken. Ja mu kodu on seal, kus on mu lapsed-loomad-loovus – minuga kaasas.

https://soundcloud.com/tomvalsberg/tom-valsberg-s-brad-su-kodu-on

Ruslan ütles, et minu pakett on noorele perele perfektne – kõik funkab, esialgu pole vaja muhvigi investeerida – lisaks jätan mööbli neile. Tartu-Vehendi-Liu-Soone-liinil juba kolitud küllalt sellega.

Õigupoolest oligi eile vastupidiselt Avesta soovitusele mitte pihikut lõhki pingutada, hea usinasti füüsilist vihtuda ja motoorika taktis seedida. Motoorika dikteeris mulle Karlakene – saabus nelja paiku niitma. Lihtsalt. Mõnuga. Kell seitse, kui Retu helistas – ega ma ennast üksildasena ei tunne – mõtsin just, et ei jaksa enam. Mina siblisin põõsaste-kivide-seinte ääres, all ja vahel, Karla niitis, mina riisusin, vedasin ja ägasin. Aga viimase väga higise kallistuse jagasime alles pärast kümmet 😀

Ei, ma ei tunne ennast üksildasena. Pigem sügan-patsutan ennast selle eest, et ei läinud eile EHSi agooniat imetlema – olukord on veel hullem. Reet ei andnud mu lahkumisavaldust sisse, et mul oleks veel hääl, kui valitakse sita-sitema-sitima vahel.

Lilian Masingu soovitusel laseme sel aastal oma varsad dr. Tuvil kiibistada-joonistada – pakett kehtib igal juhul. Ehs-kadunuke pole enam sellekski soorituseks suuteline – intriige ja sitasadu tekib üha juurde. Nagu riik ees, nii kõik alariigid järel…

Minu viis teksti vahivad mind siin töölaual.

Kiviaia tahan puhtaks kitkuda. Hobukopli lindialuse ja mõlema kopli nõgesepõõsad niita. Rämmeldi raamatut lugeda. Ja mitte ühtki kirja ega kõnet saada. Aitäh.

Tegelikult sain täitsa elusa Vamps Bakhofi 😀 Kui hommikul Kessu teksti kokku panin ja kujundajale saatsin, niitsin just lambakopli nõgeseid, kui Vambola helistas ja ütles, et läheb koolikokkutulekule, aga määris kalmistul püksid ära. Kuni ta meitsi jõudis, niitsin ära teeääred ja natuke hobusekopli lindialust. Nibiru kiilaka kaela kohta ütles ta, et see on mingi parasiit. Teretorekene. Õnneks tuleb kolmapäeval dr.Tuvi kiipima ja ussirohtusid tooma – vaatab ka selle imeilu üle.

Koos Vampsiga saabusid imed. Esiteks lõin pannile kaks kaksikut – rebud noh. Teiseks sõnastas ta, miks hobuseltsi intriigid ja sitasadu eriti julm on – energeetilisel tasandil. Lisaks sellele, et see korrumpeerunud puukide pesa vargab finantsi, virutab tubli vampiir ju energiat – mida on negatiivsete aukude kaudu kõige lihtsam kätte saada. Kutusme pasapralle kokku – ja saame mitmelt kümnelt hobuinimeselt korraga tohutu laengu. Kuna teisiti ennast laadida ja ühenduses olla ei oska. Tühjakstõmmatud hobuinimesed nutavad koridoris. Ärkavad kõik järgmisel hommikul tuumapeavaluga. Ja imevad oma hobustelt energiat tagasi. Nii et hobuseltsi juhtiv – loe: imev – vampiir imeb tegelikult kõigi oma mõjuvalda sattuvate hobuinimeste kaudu hobuste elujõudu. Nii nunnu. Kusjuures seda peenmateriaalset tasandit pärastite juttude saatel seedides sain järsku aru, et mul on ümber teisigi nutikaid, kes tühjaks joostes mu käest energiat välja peksavad. Erinevatel meetoditel. Tule taevas appi, muudkui imetan, nagu Kapitooliumi emahunt…

Aga see oli muide ka kõik, mida Vampsiga sest sitasajust rääkisime – ehkki ta oli eile seal kohal. Meil oli tuhat palju olulisemat asja arutada. Tema lahkudes niitsin hobukopli lindialuse lõpuni – pool kilti, nje hui sobatšii – ning hinge tõmmates Oma Hobu lugedes sain teada – taas kord – milline ohmu ma ikka tükati olla oskan. Seal on ühe endurotüdruku pilt. Vaatasin talle silma. Ihukarvad tõusid püsti – täpselt nii, nagu siis, kui ülikauni välimikuga, võimsate käikudega Namaste jookseb. Need äratundmisvärinad kohtusid – ja ma sain aru, et minult saab Namaste ainult tuleviku. Sealt Tuleviku. Tüdrukuga tuleb juba tegelema hakata – traavlid küpsevad kiiresti – ja meil on Indiga nagunii Taja-Mann-Maruusja, kes pärast seda, kui ümber ei indle, koju tuleb. Olgem nüüd ikka mõistlikud, neiukesed.

Mõistlik neiukene jaksab pärast väikest varustusretke ja eiletekitatud haljahunnikute kärutamist veel kirjutada. Kõik kujundab-sujundab ennast ise, kui me ei takista Jumal asju parimal võimalikul viisil seadmast. Aitäh.