8.juuni

Nibiru kahekuune! Ja kiilaka kaelaga, oimaivõi. Umbes sama vanana oli Namastel üks kints ot i do kiilakas – mis iganes putukas see on, saame hakkama. Ununesin eile Ene Rämmeldi raamatusse. Lihtne ja mõistetav. 65aastase naise lugu – kuidas ta Pariisis oma sünnipäevahommikul ärkab, Pompidou katedraalist pinsile saadetud, revisjon oma elus saavutatust paratamatult lapiti ees – ja tuttalikult nukker. Mis muud kui ühel sarisünnipäevahommikutest – homme on Indipäev – ikka kell neli taas arvutisse. Äratuskellata ärkasin, nii et kena keik 😀 Lugu valmis ja meel rõõmus.

Täna on kiviaia maltsast puhastamise, madratsiõmblemise ja äikesepilve põrnitsemise päev. Kui elektrikapp poleks siin äikesetabamusest kaks korda maha põlenud – vutt-vutt-vutt – elektrikarjuse tõmban küll välja – ja mõlemad pumbad kaevus pihta saanud, ei põrnitseks. Ja kanu põrnitsen. Sjuisaiderid. Kõnnivad justkui peibutusvile peale pidevalt üheksakesi rebaserada pidi täpselt talle suhu. Ei pruugi vist mainida, et mõne nädala eest oli neid rohkem kui üheksa… Kui nad on niimoodi otsustanud – siis ei saa Soone Saara neil ristipüsti ees kükitades otsust väärata. Aamen.

Sündmused kitsefarmis otsustasid, mida sööme homme Indi sünnipäeval – bubertit kisselliga, sest piima ülejääk on tohutu. Mannat-suhkrut-rabarbrit-tärklist on – hõissa! Suurepärane kingitus mu meelest.

Kui Põhjalast helistanud Bojaar küsis, kuidas mul läheb, vaikisin sellest, et mitu tiiru üle talu sõitnud äikeseepitsentri all on kuidagi üksildane olla. Indi loetelu peale, kes täna Võrtsu ääres tema eelsünnat peavad, ei läinud üksildus väiksemaks. Mina läksin hoopis pessa – ja nägin väga pika ja selge unenäo tedretäpiliste heleroheliste silmadega lastega. Nii selge uni oli, et ärgates ei saanud hulk aega aru, kus olen. Ja ärkasin selle peale, et välk lõi kusagile siiasamasse sisse, Lilli üritas mulle padja alla imbuda, talled hädaldasid ja Taja mõnules uhkes üksinduses keset koplit – teised kolm vahtisid teda suvetallist.

Põimisin kokku ravimtaimede kasutamise teksti loomade turgutuseks. Ja sellest inspireerunult mjaarisin Valgussaare Vaike tehtud putukaõli Nibiru kaelale.

Heldekene, kuidas kõik käib elektriga – täna eriti õmblusmasin 😀

Ja kuidas kõik minus ikka süütunnet tekitab. Kui Karekas tööle minnes Šunka emmede juurde hoiule tõi, vaatasin oma hobunaid värske pilguga. Nonii. Namastel on õrn prei. Nibirul ekseem. Taja ja Mann on pontsakad – iga päev on kas palav või vihm, putukad või vikatikilomeetrid, miks mitte ratsutada… Niuks ja piiksviiks.

Ahjah, Alfa ka lonkab esimest paremat.

Aga mu tuju läks tänu kahele asjale heaks – kiviaed ja Šunka. Aeda puhastades kadus igasugune kaalutlus, kas puhastada ainult oma või mõlemad pooled. Aed on aed. Kahe poolega. Ja puhas nüüd. Koos kutsikaga tegime.

Postkastis ootas mind supi kõrvale mingi silja kiri, kes paukus mu peale, et mul pole õigust Oinas Tainast kastreeritud püdelaks massiks nimetada, kuna vaene poiss on nii palju minu heaks rüganud.

Eh? Ahah. Kõigevägevam teeb kõik endast oleneva, et see olend mu elust juurteni välja vibreerida. Kui mulle endale tundub juba, et ükski närv ei liigu, ei ärrit – siis ilmub jälle mingi iks-silja. Oli kolm võimalust. Mitte vastata. Vastata lühidalt. Või vastata nii: Tõlgin. Oinas – kastreeritud jäär. Tainas – püdel mass. See on tema enese poolt endale võetud nimi, sorry. Ja mis minu heaks rügamisse puutub, siis see oli tõesti ränk – 2 jeepi ja üks Vokswagen üle katuse ja puusse keerata on raske töö. Nagu ka kõigi enda kätte sattunud tööriistade maha põletamine – tohutu rügamine. Vapra poisi teened meie talu ees on umbes miinus kakskümmend tuhat. Indigostuudiolt laenatud valgusprojektorid jõi maha – nii et umbes kuu tuleb vaesekesel nende heaks rügada. Pärast seda võite kaastundlikult ja õnnelikult Oinas Tainase enda juurde tööle võtta – Reyst ja Fesmast sai ta küll kinga ning ka Balbiinos ei pidanud katseaegagi vastu – aga tal on asendustaluniku paberid, millesse väga palju investeerisin – olge lahke võtke see toode endale. Tõsi küll, ta on kuuldavasti ennast täielikult põhja rüganud. Kindlasti saate aidata. Õnn kaasa. Telefon – kui soovite teha umbes 2001. katse teda mudast välja aidata –

56269283 Kindlasti oli teil veel mõne minu eluvaldkonna kohta, millest te vähimatki ei tea, midagi epohhiloovat öelda, aga paraku hilja. Blokk, tädikene.

Mu vastuses oli tegelikult veel üks pikk lause. Seda ma siia ei kopi. Karm.

Nii, ja kuidas ma nüüd ennast tunnen? Väga hästi. See ei puuduta mind. Minusse puutub küdev saun, kuhu peagi koos tütre ja tütretütrega lähen. Enne jõuan valmis õmmelda ja täita Indi lambavillaku madratsi. Ja homme hommikul kirjutan ära ka arboristide loo.

Karekaga koostasime täna homse sünnipäevamenüü. Lükkame ka Maire haavanotid koomale, võtame ühe kooritud ja kutu õunapuu maha – ja lõikame Alfa esisõrad korda. Mul tuleb tõsisem bussijaama vahet vihtumine – ja kõik toimub.

Indi helistas keset oma Tartu-peo melu koos Johannesega – ristivanemate Lustide pojaga, kes tahtis minuga rääkida. Heldekene, alles polnud teda väljagi mõeldud… Ja Mall helistas ja teatas, et leidis sobiva Furby. Elu on ilus vot! Aitäh!