9.-12.juuni

Kui elu on nii elus, et iga päev pole aega elust sissekandeid sooritada, jõuab mõndagi sellist maha laagerdada, mille oleks siin avali arutanud. Laagerdamiseks on konkurentsitult parim puhastav-korrastav-korraldav tegutsemine – see setitab ka rasvaseimad tõrvalaigud meepotis oma kohale, nii et mesi jääb ikka meeks. Miski ei unune, järeldused jäävad.

Esmaspäeval sai Indiisu 8aastaseks – ja kutsikad 3kuuseks – seda ei saanud unustada, kui sul on majapidamises paar päeva emadel külas Šunka, tükk üks 😀 Nii muhe ja tegus väike vanamees, et mu venna lesk Mall oli väga morn, kui Karekas ta hilisõhtul tagasi koju viis.

Aabrami Hobulausujad said sellest päevast filmipikkuse pildirea – Helina pildistas – misjärel on põhjust tänada kõiki sõpru-hõimlasi-teekaaslasi – ja oma hobuseid-koeri-kasse-linde, tänu kellele Indiisu 8. sünnipäev sai senise elu kirkaim, harmoonilisim, liigutavaim ja täiuslikem. Te kõik võite oma sünnipäevi-pulmi-firmapidusid palgata Lauri-Kare Laose, aga ilmselt ei saa te niisugust täispaketti, nagu meie.

Karekas käis sünnipäevahommikul koos ähmis emmega poes – õieti neljas poes. Kuni emme Indi üheksa villakuga madratsit õmbles, tegi Karekunn toidud, ühendas pesur-vooliku kraani külge ja pesi partide kujundatud aiamööbli. Kui emme Tartu-bussilt lapsed ja süntesaatori koju tõi, langetasid poisid grillipuiduks kuivanud õunapuu, mille oksi-notte jaanituleks tassima jõudis juba Helina Türilt. Ahjah, varahommikul lõikas seesama peokorraldaja lonkava lamba sõrgu ning kurvastas, et fotokas polnud laudas kaasas. Väga tähtis kirjanikuproua istus tillukeses öösärgis lammaste söödakünas, Alfa süles. Mul endal jäi pildistamata suitsupääsuke, kes lipuvarda otsas istus.

Kui olin ka Reti ja Hanna ja Malle siia toonud, ühitas Karekas esmakordselt kohtuvaid külalisi, inspireeris lapsi mängudele, valvas ja turvas. Heldekene… Aleksander Murutar oli päeva pühendunuim lapsehoidja. Liigutavaimad abilised peo korraldamisel olid hobused – varsaga mära, kari lapsi ümber, rida lapsi seljas, pole just enesemõistetav, vaid imeline vaatepilt. Ning sünnipäevalaulu laulmise ajal ratsutas Indi kaheksa auringi oma ustava Manniga – kes sõidutas kõiki-kõiki-kõiki lapsi.

Olin oma hobustele nii tänulik, et ihukarvad seisid püsti. See sünnipäevalaul koos auringidega – õhkuviskamise asemel – kujunes spontaanselt ja oli müstiliselt eriline hetk. Tagantjärel on see tänu vahetult eelnenud plikade konflikti taustal isegi kirkam. Seda enam, et see tõrv on tavaline – tükike sarjast – ja me leidsime lastega lahenduse, kuidas seda meist olenematut inetust sellele tüdrukule korvata, kes asjatult haiget sai. Korvamine teeb eelkõige head minu süütundele – kui ajukeemiline konflikt lahvatas, siblisin köögis – kulminatsiooni nägin teel talli, sadulad kaenlas – ega saanud haigetsaanud tüdruku lahkumist peatada.

Kes kohtuma pidid, said nüüd viimaks kokku – Karekas kasutas Dianaga kohtumist täiel rinnal, mõni mitte, oma valik – oli võrratu päev, mil mu teised sõbrad vaimustusid Kessust, mil meenus, mille nimel tasub edasi rassida ja mis annab jõudu ja mõtet, sooja ja motivatsiooni. Panin pildi, mille Helina tegi siis, kui kell kaheksa õhtul esmakordselt istusin, FB profiilipildiks – ja sain ligi nelisada laiki. Mis näitab, mida inimesed tahavad. Rõõmsat ja tänulikku, lapsikult naeratavat ja olemisest rõõmustavat maavanaema, kes näeb välja nagu teismeline 😀 Kulla inimesed ja loomad, me täname ja armastame teid! Mis kõige üllatavam – miski ei nõudnud selle sünnipäeva korraldamisel pingutamist ega planeerimist – kõik voolas ja kujunes. Alates sellest, et raamatupoe müüjatar oli pool tundi enne avamist poes, lasi meid Karekaga sisse ja mäletas, mida Indi igatses – mängutoosi! – lõpetades sellega, et kui Reti ostis kirbukast Indile türkiissinise kleidi, tänasid müüjad mind selle eest, et neid Aunaste saates kiitsin. Kolm peret tuleb eraldi. Vaid ühe tüdruku tulematajäämine tegi mind murelikuks. Et olla seda tänulikum kõigile, kes tulid. Aitähaitähaitäh!

Teisipäeval viisin peojärgses klaarumissegaduses lapsed talinasse. Vestlesin Birgitta festivali Heiliga Meritoni Mademoiselle’is. Lapsed mediteerisid seni vildist kübaraid pähe proovides. Siis viisime Heili Mustpeadesse ja Renault’ Citymotorsisse diagnostikasse. Varjusime Solarise 3D irreaaliasse Pahatari vaatama – ai kui hea! Indi ajas mind paar korda üles ja itsitas: mul on ikka eriti sehve emme, käib kultuurselt magamas – teatris, ooperis, kinos… 😀 Olulisim jõudis kohale – nagu uus Lumekuninganna, jutustab ka see multa, miks head haldjad ja võlurid pahaks lähevad ning tõestab, et tegelikult ei lähegi. Ja nende tiivad lendavad nende juurde tagasi…

Citymotors – viis ülikonda arvutite taga, nagu lennujuhtimiskeskus – ristis mu auto pandaks ja avastas, et üks relee ja õhulugeja on läbi. Pakkusid, et teevad tunni ajaga ligi kuue raha eest ära. Küsisin Tebolari-Matilt nõu ja palusin mitte teha. Mati võttis va lugeja lihtsalt vahelt ära – seni pole ma küll märganud, et kütust rohkem kuluks. Tore – lähed kahe lapsega, seelik selgas ja silm värvitud, talinasse majatäiele meestele palka maksma… Sorrikene, seekord sööte kedagi teist. Aga diagnostika eest ikka aitäh.

Teisipäeva õhtul kodus tegid lapsed kõigepealt kingitused – millega Indi esmakordselt tutvus minu voodis koos Helina ja Mallega 😀 – endale põhjalikult tuttavaks. Indi pani kõik oma kohtadele, Aleksander kinnitas kella seina, nad tegid kausitäie omavalmistatavaid põrkepalle, kümblesid naabrite aiabasseinis, batuudlesid, niitsid, riputasid pesu kuivama. Ja mina tegin kõike, mida ikka tehakse, kui ollakse indigosinise esmaspäeva järel talinas tuuritatud – parandasin pead. Koduvaimude ja –haldjate pead. Käisin kõik ruumid leebelt üle ja kangesti hea sai.

Kolmapäeval reastasin varahommikul kõik vahepeal saabunud töötellimused ja lugemist ootavad uued raamatud – loomalausujate raamat ootab muidugi kirjutamist ka… 😀 Pakkisime Indiga asjad – Brigitaga ostetud meie-ühiste-rännakute-kohvrisse – hea lihtne ja ülevaatlik – mille t paar korda tuuri panna ja ära kaotada üritas. Möödas.

Kõigepealt sõitsime Lipasse Opaali kolme tütart vaatama. Haldjate tahtel helistasin valel numbril – olin Raamatu üheks telefoniks salvestanud tema sõpsi oma – sõps juhatas – on kohti, kuhu õid olla tuhat korda läinud, ikka eksid ära – Raamatu enese telefon oli väljas. Ta ise ka. Sesmõts, et tavapäraselt liialdanud. Nagu ka Kehtna jõmm, kes neljapäevast saadik oma eilset sünnipäeva tähistas ja mulle armastuse avaldamiseks helistas. Ja üks pekis filosoof, kelle kahele kõnele ma ei vastanud. Ning kunstnik, kes ümber Brigita fenomeni jaurates mul juba ära lülib. Nad on kehastunud hoiatused ja kontrastid, meeldetuletused ja mis kõik. Aga. Äh. Brr.

Opaali tütred on naljakad – eesli nägude ja poni kehadega – ja kõik juba paigas ka – Gerly ja Krissu tahavad kumbki ühe ning ühe jätab Raamat endale. Mul on Opasliku üle väga hea meel.

Käru jätsime metsatallu, ise sõitsime Juurimaale. Indiga koos on laagris puha tüdrukud. Hilisõhtul rääkis tirts, et oli kaks trenni, tema tegi mõlemad Rennyga – mingi doku jaoks filmiti pikalt.

Pärast Juurimaad laadisime metsatalus heinad-saepuru-piima – soolasilgu kastme juures tulid miskipärast väga valusad teemad jutuks – parim aeg selleks polnud, sest peopohmelus teeb haavatavaks ja pidetuks. Ju oli just nii vaja. Alati on kõik kõige paremini. Ma ei oska enam arvutada, kui volilt ma seal talus meid varustamas võin käia, enne kui vastutasuks viidud suur tööriist on tasa vahetatud. Kardetavasti läheneb võrdsus – ja kui mul pole pappi, lähen neile peagi sulaseks 😀 😀 😀 Ja ma jätsin koos piimaga ka Aleksandri Reti juurde. Astusid kahekesi kella kuueks siia. Kolmekesi, tõsi küll – üks nendest oli kärus.

Vajusin kojujõudes magama. Vet. Tuvi saabudes ärkasin. Panime Nibirule kiibi. Nibiru pani Tuvile korraliku tou. Minu leebe ja kaisu kaitses ennast müdinal. Ja Tuvi ütles, et järgmisel aastal kutsun siis veti, kui varss on paarinädalane, mitte –kuune – nii suure ja jõulise lapse kiibistamine on eluohtlik. On jah. Ja ainult enda järgi tuleb asjad seada muidugi. Mitte ära oodata, kuni küla kõik varsad on sündinud, et neid siis korraga kiipida. Kiidetud olgu loomaarst, kes seda lihtsat tõde meelde tuletas.

Ja ma magasin sügavat unenägudeta und edasi 😀 Kui lapsed tulid, läks Reti kooriproovi, Aleksander mängis Hannaga ja mina puhastasin boksid põhjalikult – läbiligunenud saepuru kaasa arvatud – hobud olid mõnuga mu läheduses, lobisesime ja arutasime. Sõitsime koos lastega Rappelisse – otsisin – ja leidsingi – midagigi, mida poja ometi sööb. Ta neelas stoiliselt alla tõsiasja, et meie sõprade patroon ei luba sõpru siia ega meid sinna – veel enam, karistuseks meiega suhtlemise eest jäeti sõprade pidu üldse ära. Pojal pole siin eakaaslastest sõpru. Ainult üks väike juudivanamees – mina 😀 😀 😀

Ehkki jõudsin eile teha kolmandiku päevaplaanist, nagu nentis ka üleeile intervjueeritud Heili – ei lasknud õhtused soojad-südamlikud kirjad iseendaga tülli minna.

Täna hommikul kirjutasin ühe ajakirjaloo lõpuni, riputasin kodukale rea neid, mis vahepeal ilmunud, võtsin uue portsu pilte mälupulgale, kirjutasin valmis talinas-tehtud loo telje, sest homme sõidan järgmist tegema ja ei tohi lasta mikstuuril tekkida. Kuni mina olen kinos, läheb Aleksander Cc-sse Riot vaatama – koos tüdrukuga, keda ma siin valu-sõimu-parastamise eest kaitsta ei suutnud – ja kõik saab korda. Parimasse korda.

On keskpäev. Poeg ärkas. Sõidame Margoti juurde mu dokusid viima, viime Reti hambaarstile ja seni laseme sünnapildid fotodeks teha, õhtupoolikul kirjutan loodetavasti Birgitta-loo valmis – ja loen kaht uut raamatut, millele mõtlemine tekitab mõnusad lugemisneelud. Homme õhtul tuleb Indi laagrist ja näitab Mannile, mida laagris õppis – ja üldse on kangesti hästi. Aitäh.