13.- 15.juuni

Kuhu küll juunikuu kadunud on? Kaunisti ja kiiresti. Tohutult on kirjutatud lugusid, mida kuuplaanis polnud – aga mis on kokku viinud erakordselt kirgaste naistega. Ja tehtud töid, mida ei kavatsenud – ent tänu millele on mul nüüd täitsa oma jaanituli 😀

Reede 13 hommikul kirjutasin valmis Birgitta festivali loo ning sõitsin Aleksandri ja Indi sõbratariga Tallinnasse – teel lobisedes selgus, et ta on Hiiumaa legendaarse hobumehe Koit Tiku õelapselaps! Väike Eesti… Viisin lapsed Riole – meile Indiga meeldis, meeldis ka teisele noortevahetusele – auto panin Ccplazza juurde mu lemmikparklasse. Meie kohtusime Ele Kõlariga Viru keskuse Rahva Raamatus ja veetsime poolteist väga keskendunud ja sisukat tundi. Ta elab nii, nagu mina sooviksin temaealisena elada. Kümne aasta pärast peaks mul olema läheduses meeskond, kes nendeks nädalateks loomad üle võtab, kui ma mõneks nädalaks Filipiinidele või Kreekasse lipsan. Kommuunis saabki nii olema. Mõnel hetkel muutun kannatamatuks – võiks juba olla… Ent siis keerab kahekuune varsake Nibiru end mulle ümber, vana lammas Alfa nõuab kallimusipai – ja ma jaksan jälle. Täpselt nii kaua kui vaja.

Nii Elele kui Birgitta-Heilile on jäänud mulje, et tegelen suurema osa päevast loomadega. Tegelikult võtab 5 hobuse, 15 linnu ja 15 lamba emmemine hommikul pool ja õhtul pool tundi. Ülejäänud osa päevast me lihtsalt elame koos. Mõnel päeval ratsutame – nagu näiteks täna – ja suur osa talutöid – mitte üle paari tunni päevas – käib ju ka ümber loomade, nendega silmsidemes. Selle asja nimi on perekond.

Ja kui teistes linnades ja ilmades käimised on nii meeldivad kui selle nädala käigud, siis jaksab palju ja kaua. Pärast Elega kohtumist ostsin Järve Selverist – kuhu me ukerdasime ligi tund aega, oo sünnilinn suurepärane… – lastele pannkoogid, Juurimaa talli laagri lõpetamisele kaasa maasikakoogid. Sellepärast, et Indi käis teisel päeval galopeerima pannud Elinori seljast koomiksitegelase kombel siuhviuh alla, suu-silmad liiva täis. Väga hea – see võtab liigjulget ülbust vähemaks. See meenutas Indi teist sünnipäeva, kui täkupoiss Elvis teda profülaktiliselt tuuseldas – parimad kingitused. Hoiatussõnu polegi vaja.

Laagri lõpetamisel leppisime Krissuga kokku, et kui mõnda laagrisse veel koht vabaneb, läheb MinniMannikas oma kaksainsuses ka. Küll ma ühe vahva punase või kollase kaubikuga ta kohale viin – kollane kaubik sõitis selgi päeval kitsepiima laadungiga meie järel Tallinnasse. Alati on lahendused.

Metsatalus õhtusel lüpsil osaledes nägid lapsed, kuidas masinaga lüpstakse – mina kallistasin oma lemmikmullika ja lehmavasikaga, kes lutsis mulle tõsise täiskuusonksi pähe 😀

Metsataat hoiatas – närvikava ütleb sedasi napilt magades, massiivselt kirjutades ja siia-sinna tormates üles – ja laupäeva keskpäeval ma Meie Pubi ees autos omaette tihkusingi. Ära väsisin. Reedel viisin Aleksandri õhtuks Hausisse, et Indi ei kurvastaks, siis kolmanda põlve Tikutar jäi meile. Pakkisime tütre asjad kohvrist paika ja pesumasinasse, panin Ele loo visandi kirja ja pugesin enne tüdrukuid tuttu.

Hommikul tippisin loo arvutisse, koostasin arved, korrastasin fotod, siis viisin sõbratari koju, meie vajutasime Hausisse Aleksandri järele… Jumala eest, üks lakkamatu laste ümber ja nende heaks keerlemine vaheldumisi erialatöö ja orgunniga, talukorralduse ja bürokraatiaga – ja siis hakkaski nutt ennast valmis kerima – Aleksander olnuks nii õetütre kui –mehe pärast veel seal, omaetteolemise sooviga Bapsud soovitasid järgmisel korral jälle tulla – mispeale Indi hakkas ennast sinna jonnima. Alati sama jama – kui on ilmselge aeg lahkuda, alustavad lapsed enese surumist sinna, kust on aeg oma teed ja oma olemisse kulgeda. Postkontoris, kus saatsin mälupulgatäie fotosid Ajakirjade kirjastusse, tuligi totaalne pealelend – osta sedasedaseda – nagu kamp aplaid mauglisid. Minul viril naeratus hambus. Urrmjäu, ma ütlen. Hulk naftatooteid õnnestus ostunimekirjast välja tõrjuda, kumbki laps sai ristsõnavihiku – ent Pubis tekkis kaklus toidu jagamise pärast – ja minul käiski klõps. Ronisin ajalehtedega – õudukaid täis, kuidas teisiti – teise lauda ja sealt edasi autosse pirisema. Lootsin lastest oma sõpru – alati kaasas, kõik nendele – laagrid-kinod-kingitused-peod-elukorraldus – ja ikka tallavad räusates varvaste peal – veelveelveel. Millal nad on näinud mind midagi endale ostmas – kellele mina võiksin toetuda, nõu ja abi paluda – kui palun, hakatakse kohe ümber tegema – või antakse lõpuks molli – tra sa siin kurdad. Nagu mõne päeva eest suure pauguga just juhtuski.

Eks ma seal omaette ka seda vapustust välja niuksusin. Näed sõbra kauast valu, püüad aidata, sest õige ala inimene on kohal – ja selle eest saad hoopis ise diagnoosi, kurjade siltide rivi otsa ette – ja jalaga persse. Aitäh.

Kaheraudne itk tegi selgeks, milles on point. Meie lastes on kõik meile endile ainuomane võimendunud. Nii hea kui halb. Ja vahel negatiivis, vastupidisena. Kui meie oma või sõprade lastes on mingeid vägevalt ränki jooni, siis see näitab, mis sisaldub hoolikalt varjatuna nende vanemates. Inimese tõelise olemusega tutvumiseks jooda ta vinti – või vaata lähemalt tema lapsi.

Magasin universaalset ja igikindlat nippi kasutades päeva uueks. Seejärel kütsin sauna ja toaahju, tõin lõhnava pesu tuppa ja küpsetasin ahjutäie õuna-iirise saiakesi, panin värsked pildid seintele, tegin õhtuse talituse ja pugesin sauna Indiisu suurde kaussi maailma eest peitu. Mirjami tähelepanek oli kord, kui käisime koos saunas: Pipi kütab sauna ja hoolitseb ühtaegu nii ema kui isana kõigi eest ära – et siis ise ka endale emme olla. Nii ongi.

Ja puhtana oligi juba vahva – Gribitagi sai Valka suurkontserdile ja tagasi Võrtsu äärde korraldatud – ja lapsed minult väljatallatud-lärmatud ristsõnu lahendama. Kuidas ma jõudsin Liu talu pidades veel tundide kaupa ristsõnu lahendada ja hulgi auhindu võita? Nüüd lahendavad lapsed. Mina loen. Eile lõpetasin Rämmeldi raamatu – mida lõpu poole, seda parem ja põnevam, nii et lõpuks oli tõsiselt kahju, et ta just siis läbi sai, kui huvitavaks läks.

Ahjah, väimees tegi saunavihad ja parandas talli lävepaku taha ratta kaotanud käru. Aitäh!

Unenägusid täis öö tõi mu unne küpse, erakordselt hea nahalõhnaga lõviliku välimusega mehe – kes segunes Vernekiga – kes korraga Karekaga vaheldumisi mind kätel kandis – ja siis oli ses unes naabrinaine, kelle tee minuni tõkestasid Lady Di ja Inglikaitse Rita – õrnalt, aga otsustavalt.

Kell seitse pühapäevahommikul oli MinniMannikate hommikupalvus. Erandkorras – üle paljude kuude õigupoolest – polnud mul kirjutamishommik, panime ponibeibe sadulasse. Kuni Indi temaga ringi vutas, korjasin eelmise parkuuri kokku ja vaatasin kopli tagumise osa puudealused üle. Vaja ükspäev oksad-lauad-värgid kokku korjata.

Kui olin Ele ja Heiliga mõnusad kirjateelvestlused pidanud, saabus Anne – kaasas munade müts ja rabarberid. Lobisesime tuhandest maailma asjast. Olulisim neist – ka 65aastane igatseb kedagi enda kõrvale. Andsin Annele Rämmeldi raamatu lugeda.

Ja siis oligi see üks päev, kui tuli koplivõsaalune koristus. Vedasime lastega üheksa kärutäit oksi, kõdunenud laudu, nende vahel olnud metalli ja all peitunud kilet minema – hobustel ohutu – ja ladusime mulle jaanitule. Sest kujunes nii, et olen ka sel nagu möödunudki jaaniõhtul siin loomadega. Pidime küll Ritale lambaliha viima ja mis kõik. Nüüd on lambakints avansina ühes külmkapis – aga ka Maruusja toob koju teine sõber. Ja olgu siis nii. Vähemasti ei jää mulle tunnet, et olen kellelegi midagi võlgu – mõnda kohta mahub lõpmatuseni liha ja asju, ehteid ja mune… – süüdi olen nagunii.

Ja olgu selle avansiga, kuidas on – see on kõigest liha. Kummalisel kombel tunnen pärast seda, kui kurbus ära oli, kergendust. Puhast vabanemist. Kummaline. Kui Aleksander ütles täna, et tema endisel lemmikul Oinas Tainasel pole enam ühtki tehnikavidinat ja küsis, kuidas on võimalik kolme tonni eest tehnikat lihtsalt laiali pihustada, oli mul samuti tunne, nagu jutt käiks kellestki täiesti võõrast. Ei ühtki emotsiooni. Jah, ma tean, et õnnetu olevus laseb purjuspäi enda tagant varastada, müüb ja joob kõik, mis tal on, koos zabutõlnikutega maha – ja ka selle, mida tal pole, Inglisaali valguspark läks samuti ajulagedatest kõridest alla. Aga see ei puutu minusse. Ja ma nägin rõõmuga, et see ei puutu enam ka Aleksandrisse. Poja sai võrratu päeva sõpradega – tänu taevale, et täna tassis isa laulupeotuld ja poeg läheb koos vanema õega alles homme Tartumaale – tallas jalgrattaga ringi, saabus koju näljase-õnneliku-rahulolevana. Seega sai ka see Indi sünnipäevast jäänud tühik – poja lemmikkülalised jäid tulemata – õnnelikult täidetud ja minul süda rahul. Meenus, kuidas Richard sama vanana mööda Pärnut pedaalis. Loodetavasti oli temagi tegelikult õnnelik, ehkki ma eeldasin väikeselt poisilt täismehe eest olemist. Endalt ka 😀

Arvutis ootas veel veidi päikeselist Heilit ja Elet – lapsed said omletti ja sooje võileibu. Indi sai pärast Estonia järve ääres käimist naabritüdrukuga mängida. Ja mina sain Margit Petersoni raamatust heas mõttes vapustuse – nii vähe sõnu, nii palju katastroofe, mida ta kirjeldab omadussõnade ja emotsioonideta – nagu Tõnu Tepandi laul Kiri kodukülast.

Homme viin oma kolm last rongile, ilmselt ratsutan homme Indile seltsiks ka ise – loodetavasti ei jookse ülemeelik Nibiru seni üle tema – Namaste panen kinni, sest see pubekas jookseb kindlasti 😀 Akrediteerun Birgitta kahele etendusele. Helistan Liusse, kus 22.juunil tuleb ühed nahad võtta, teised jätta. Ja supiköögi Raissale helistan. Enamus suurest käsikirjast tuli toimetamiselt tagasi – vaja üle käia. Mis on keeruline, sest lugedes lähen sinna tagasi sisse nii, et kavatsetud tuuningut on keeruline teha. Jaanika ja Oona, Ulvi oma mehega ja paar Indi sõbratari on sel nädalal tulemas. Ja siis tuleb kaks tütreta-nädalat – tal on purjetamislaager jmt – mil sukeldun oma loomaraamatusse. Vaatasin materjalid üle – üllatavalt palju on teda juba olemas. 26.tuleb Tartu – ilmselt lepin siis kaks Põlva-tööd kokku. 19.juulil lähen Pärnumaale esinema ja augusti teises pooles kahele Birgitta-festivali kontserdile. Suvelavastusi on nii palju, et võiksin igal pärastlõunal tuled tagumikku võtta ja kuhugi vajutada. No ei. Jaanikat tsiteerides – on madala lennukaare aeg – ja samas igatsus millegi järele, mis… ilmselt tuleb ise kätte. Selleks pole vaja kuhugi pedaalida, naftajutt järel. Kõik tuleb ise, kui Jumala korraldamisi ei sega. Ja siis ütlevad sõbrad: ma ju ütlesin 😀 😀 😀 Aitäh.