16.juuni

Abielu ja sõpruse krahhid on ütlemata sarnased. Nende puhul on põrutavaim see, et miski pole olnud nii, nagu tundus. Just siis, kui tundub, et suhe on paigas ja toimib, lähedus suur ja koostöö õnnis, teatab hele laks, et see oli vaid pealispind. Suurima illusoorse harmoonia taga on tegelikult abielurikkumine ja petmine. Ning sõpruse kataklüsm näitab, et tegelikult on teekaaslases ammu pulbitsenud viha ja vaen, sallimatus ja tuhat muud toredat tunnet. Oled andamitega kinni maksnud, et ta sind salliks ja kuulaks – ja suhteliselt pisikese piisa peale viskab tegelik kuri vulkaan kaane pealt ära. Kõik oli petlik. Jälle. Palju õnne.

Kiidetud olgu oo suur fb – see andis teada, et sõber, kelle katapulti oma sisimas sätin ja klatin, sai sõbraks teisega, kellega käis analoogne suur pauk juba aastate eest. Samasugune – või natuke teistsugune. Mu teekaaslaste eemalepõrkamine ongi alati üsna ühesugune – enese tunnetamine jäägitult pahana jääb ära spst, et hulgale inimestele sobin just olemasoleva iseendana. Aitäh.

BaroMannile ei sobi vihmaeelne muutlik ilm – tujutu ja lontu. Ka Retu oli hommikul tütre ja vennaga autole minnes tühja kummiga. Küll lapsepõlvekodu täidab.  Maavanaema täidab end unega – mitmekuine unevõlg ütleb, et nüüd on vaja palju ja põhjalikult Isa juures olla. Olengi.

Nii täna kui lähipäevil on rohkem lugemis- kui kirjutamistöö – raamatud-käsikirjad enne ja pärast toimetamist. Kuna sõrmed ei tööta, tuleb ka uni kergemini. Aga selle eest kogu aeg. Oleme baroManniga paras paar.

Tegelesin Indi ja ta sõbratariga – Nadja tütar – Ruhnu-juurne – pesin pesu, kütsin, keetsin – pärast kahe teksti toimetamist läksin Tajat kallistama ja jäin püstijalu talle lõua alla nohinal magama. Iseenda norsatuse peale ärkasin 😀 Reti teatas, et  nad vennaga mõlemad lähevad nüüd Võrtsu äärde jõudnult koos titega lõunauinakule. Õhus miski värk. Aga mõnus värk.

Lady Di kommenteeris mu kurbtust selle üle, et sõpruse pealispinna all kobrutab kauane sallimatus: Tundub, et praegune ajajärk on kadeduse ja selle mutatsioonide ajajärk, nagu orkid Sõrmuste isandates. eks need ulmelised filmid ongi inimloomuse tõlgendusena loodud, tarkade inimeste poolt.

Mind hirmutab pisut tõsiasi, et mu enda loodud tekst tundub hea. Oi.

Ja täna tundub pisut hirmutavana ka see, kuidas mu kallid emmed – Taja, Alfa ja Indi ka! – oma trööstivate kallistustega mind uinutavad – ma leebun-taltun-narkoosun, kui nad mind nohinal kallistavad – ja lõpunivalutamised lükkuvad edasi.

Jõudsin oma suurest käsikirjast viis toimetatud peatükki üle käia.

Indi mängis sõbratariga – õhtuse ratsutamise ajal sadas Manni seljast pärast hüpet alla – põlv lahti, ei muud mingit erilist põhjust. Väiksema tütrega suuremale järele tulnud Nadjaga saime pigem itsitada kui ehmatada – väike hobune, pehme ristik, sopsti. Homme hakkame aga aast ja beest otsast peale. Vähemasti selgaronimise hirmu ei tekkinud. Piibelehe Kristiga arutasime, et meie eas kipub pärast oblakat hirm tulema.

Krissul on Juurimaal praegu laagrid-trennid-võistlused, nii et teda ei saa hetkel laenata – mis muud kui ehitan jälle nukutoa. Siis ei ole Mann üksinda õues ja närviline. Küll aga on Nibirul uus kogemus – lint tuleb voolu alla panna, mis muud. Nukutuba tähendab koplinurka trenniplatsi tekitamist – Mannil on sõbrad silma all, saab Minnile keskenduda, mitte muretseda.

Õhtul oli tüdrukutel – Mannil, Namastel ja Nibirul – pooletunnine jooksutrenn, mille ajal jumalike liikumistega Namasted silmitsedes oli taas kahjutundesööst – kuidas me ta ikka endurodele müüme – aga selle asja nimi on mäletatavasti Tulevik. Rahu, ainult rahu – see ei juhtu kohe – silm jõuab kaunitari peal puhata – ja pärast näeme teda tipphobusena meedias. Kõik on hästi.

Ka neil kolmel naisel, kellega õhtul väga tõsistel teemadel rääkisime. Sünd-surm-emadus-lahkumine… See ongi elu. Ja kõik läheb hästi. Kindlasti. Alati.

Indiga hakkasime otsast kirjutusharjutusi tegema:

KUI KUKUN, TÕUSEN ALATI ÜLES

KUI JALAD EI KANNA, SIIS LENDAN

KUKKUJAT EMAKE MAA KANNAB SÜLES

PEHME RISTIK LAMAJAT EMBAB

JA JÕUD TULEB TAGASI – JULGUS KA

ÜHA TÕUSTA JA LENNATA. TÄNUGA

Kuhu ma jäingi… kuues lugu suurest käsikirjast. Küll see Vatmann on ikka üks hea kirjanik, olgugi sitt sõber ja niijanaa ema – kirjanikuna toimib küll. Asi seegi. Heldeke, mul on miskipärast tunne, nagu oleksin ise kukkunud – ehkki olen täna päev otsa tekstides – enda ja emand Petersoni oma ka – mõnuga ja produktiivselt kühveldanud.

Ja kühveldan veel. Tänu ja rõõmuga. Aitäh.