17.juuni

Mõnel päeval ei saa aru, kuidas vaatamata sellele, et kodus on beibeparadiis, peas Smolnõi ja arvutis polundra, jõuab ikkagi nii palju ka sisulist tekstitööd teha… Igapäevased imed.

Ehitasin endale kolm ära-päeva. Ühel neist päevakorras Raja Peetri emand Liu lähedal, Karekas, mtü Hea Tegu, Supiköögi Raissa ja Brigita. Tee viib Jõõpre-Liu-Pärnu-Valga-Vehendi – sorrikene, musimummud, õhtune talitus tuleb südaööl. Ja seekord talitate teie emmet, mitte vastupidi.

Teine ärapäev käib läbi Harku-Laagri-Keila – Karmel, Tarvo, Eva. Kolmas ärapäev – Tartu-Kanepi-Tartu. Ursel ja Brigita ja kaheksatütrelised. Ilus elu!

Ehkki täna oli üsna kodune päev, suutsime tirtsudega ikkagi sooritada Kehtna (tegime uue avalduse Aare Rihe väljakirjutamiseks) –Feral (viisime natuke koplipuude alust metalli) –Agrovaru (tõime pundi uusi kopliposte) –Maxima (kurgid-maasikad-sularahaautomaat pühapäevase retke jaoks) –loomakliinik (Mannile uus ohelik) -Marju kohvik (pannkoogid) – seal kallistas mind Margit Sarri emme ja tänas loo eest Eesti Naises. Nii liigutav.

Kodus ootas meid niitev ja jubeda rahe ajal vikatit ümber ehitav Karla, oh heldeke 😀

Rahe paistel käisin üle kuuenda teksti ning saatsin hommikusest Kuke Maiega vestlemisest inspireerunult EHSile kirja – tahan sellest kärisevast ja mädapaisetest kubisevast seltsist vaid Nibirule passi – ja sellegi asemel on oht saada mingi lehmapassi-laadne paberilipakas. Käige kanni, lähen teise seltsi kasvõi sellepärast üle, et mu hobusel oleks normaalne – kaante ja sugupuu, elukäigu ja vaktsiinidega korralik pass! Muust rääkimata.

Muu väljendub näiteks selles, et Kuke Maie, kes toetab Kristat ja Kallastet, visati nii mõnestki sõbralistist välja. Karta on, et see juhtub ka minuga. Või mis siin karta. Uih, ma ütlen.

Kaisa, Priit, Annika ja lapsed Jabara külast põhjarannikult jõudsid siia koos lumetormiga. Rajutuul, müristamine, välgud ja lai lumi paiskas Taja psüühika nii segi, et ta kasvas maasse – ei taibanud talli varjuda ning ka siis, kui ta käekõrval varju aitasin, oli jummala sassis. Nebraskas märatsesid samal ajal tornaadod, nii et planeet on millestki väga tõsiselt häiritud.

Lobisesime Kaisa ja Priiduga paar tundi – loomadest ja ehsist-kadunukesest, hindadest ja pühendumisest, enesejagamisest ja tulevikuplaanidest. Kui nende treikusse Kormorani-Kandle-Kitarri kantisime, tabas mind heureka! Neid juhtub viimasel ajal iga päev. Ükspäev tekkis Karekale-Vernekile näidend. Ükspäev visioon, milliseks saen vigursaagimise päeval tegemata jäänud kännurea teine teisel pool kobrast. Täna siis Manni treiku. Kui Mihkel laupäeval sauna tuleb, korraldame ajurünnaku, kuidas mu pärakärust samasugune vigur konstruida, nagu Jabara – ja Andrus Teemanti – oma. Ja saabki Minni koos Manniga laagrisse-trenni – ajee!

Õhtueine tegime koos Karla, Ruhnu-juurse Nadja ja tüdrukutega – korrastasin hobuste kopli, tegin Alfale põhjaliku kalli – sõravahet, mida Karla soovitas lonkamise asjus uurida – seal olevat mingi kanal, mis võib ummistuda – ma üksinda tutkida ei saa. Või saan ka. Homme. Täna on kõike ikka päris palju saanud.

Õhtuga jõuan toimetada veel neli teksti – ja homme läheme heina järele, lugemist-kirjutamist üksjagu – ülehomme pria-ring… Maailm toimub. Palju huvitavamalt ja mitmekülgsemalt kui kavandatud. Aitäh.