18.-19.juuni

„Kes need on?“ Vaikus. Indi vahtis õhtupoolikul metsatalust heinalt tulles koos minuga autosse, kus keksis ringi kaks kollast kassipoega. Üks tugevalt triibuline, teine roosa, nagu Võrtsu ääres elav 10aastane Franz. Selle Franzu-sarnase oleks Brigita metsatalust äärepealt kaasa nabinud. Ja nüüd – sõbratari kaasasolekust julgust saanult, peitis Indi kasjankad mulle autosse. Mäger selline. Kodutalli ees vahtis mjäuk musimirre sama jahmunult kui mina. Mina ei suutnud isegi kisada ega vanduda – mina jah, ei suutnud jah 😀 – näitasin neid pudinaid kolla-Bellale ja küsisin ka temalt, kes need on. Tited. Teise pere tited.

Ma mõistan Indira sõbratari – korteritüdruk, kes pole koos loomtega elanud, ei tea – see on ööpäevaringne vastutus ja kohustus ning ei saa nii, et võtame lihtsalt kaasa. Indile jõudis kiisuvarguse olemus kohale, kui küsisin, kuidas talle tunduks, kui keegi viiks vargsi Taja juurest Nibiru minema – nii nunnu ju – teise kaenlasse nabiks Manni ja Donaldi pistaks taskusse. Siuhviuh.

Bella oli väga rõõmus. Lilli ja Taavet sõbralikult jahmunud. Aga Puhh ja Notsu susisesid ning Nurinööp limpsas keelt – jammi, õhtusöök! Hetkeks tekkis täielik kaos. Koplilindid tulid iseenesest alla, kõik kadus ja pudenes, kõik tundus külm ja räpane. Enne tittede tagasi viimist tegin kodus rahunemisringi – nii ei sõideta. Tegin Indile koplinurka eraldi platsi – kus nad Manniga väga õnnestunult ja mõnuga sõitsid.

Päeva rosin oli Taja. Ta seisis minu kõrval, nõudis ja küsis ka trenni. Pardon, plikad pudistasid mu päeva laiali – homme ratsutame, õekene. Tõeliselt liigutav – mugav ja flegma märakene nügib ja trügib – tahan ka! Ja seda, et väsinud lapsevanematest sõidetakse salakavalalt üle, tean juba 25 aastat ju. Rien de nouveau!

Siis hakkas kõik paika loksuma. Pildistasin mjäukad üles ja riputasin Fbsse – leiame neile kodud. Tõin poest pehmet kassitoitu ja söötsin jõmmidel kõhud Puhhi morni susina saatel täis. Poodi oli vaja selleks sattuda, et Indile näidata, mida maksab kassitoit. Pluss steriliseerimine. Plussjaplussjapluss. Joonasega kohtuda oli vaja. Rääkisime noore taluperemehega pikalt heinast ja teost ja see oli vägaväga oluline kohtumine. Aitäh!

Päev oligi väga olulisi vestlusi täis  – Ande (inimese, mitte hobuseltsi juttu, ammu oli aeg…), Diana Klas (lubasin 2.juulil tema öösaatesse minna), Kaisa (arutasime lamba ja maheda värki), Kristi (andsin teada, et viin 12. juulil neile ute ära), Krista (täpsustasime jääratulekut), Daisy (loetlesin järgmised Tallinna-teemad, mida-keda pildistada tuleb), Ruth (Kanepi kümnetütreline, keda neljapäeval Brigitaga külastame), Hea Tegu (tegime vaheinventuuri, mis meil kus ja mida juurde vaja), Keila Evaga vestlemine tõi mulle kätte alljärgneva pööripäevaeelse puhastustarkuse, lauljatar Viivikaga törtsuke, mille käigus sain järsku teada, kes ja millised pildid loomalausujate raamatule teeb – Helina loomulikult!, Retiga logistikast, Pedroga Kehtna üritustest, Brigitaga järgmise laupäeva Pärnu-peost.

Mul oli kogu päev täna Vernek silme ees ja meeles, iga muusikapala tuletas teda meelde – metsaperele rääkisin temast pikalt – ja õhtul, teiselt ringilt, kiisusid tagasi viimast naastes sain kirja!!!

„Täna teen veel viimase hüppe üle pilvelõhkuja ja homme hakkan ut ut ut tiibu tiivutama ja kapjadega kabistama, kui vaja. Läbi vee tulen ka, isegi üle vee ja maa, kuniks omal maal. Oma lombis, omadega mäel. Hoidke eest, kui vaja siis kõva, aga meel virgas ja härde!

Kallikallikalli!“

Oh sina minu rastapatsiline sõgesikk ja kullakallis lõvijõmm, kuidas ma sind igatsen! Koos Vernekiga kobin kindlapeale Sunsetti Brigita peole – jajah, tütar laval – aga ma tahan tantsida! Vernekist paremat tantsukaaslast pole mul iial olnud. Just kaaslast, mitte partnerit 😀 Kui, siis Karekas. Ühesõnaga – ma tahan oma mõlema kullakalli üliväga armsa Vennaga tantsima minna.

Pekki see karvaseks ja näuguvaks keeranud pärastlõuna – hommikupoolikul läbisin tohutu tekstikoguse ja tegelikult lükkas see sigrimigri segadik nii palju asju paika. Ahjah, vot mille ma tänu Keila Evale leidsin:

21.-24.juuni on Iidsete tarkuste järgi Suured Päevad: suvine pööripäev ja Leedopäev. Enne seda saadab Kuuseanss maale kinnijäänud hinged tänuga edasi.

19.06 kl 21:39, kui kahanev täiskuu jõuab viimasesse veerandisse, on taas sobiv aeg vabaneda liigsest. Seekord mitte ainult oma ja lemmikloomade energiavälja, vaid ka kodude, töökohtade, vabaajaveetmise kohtade jms – puhastamiseks kurnavatest energeetilistest võõrkogumistest, entiteetidest, elementaalidest, poltergeistidest, surnute hingedest ehk biovampiiridest.
Selle seansiga algab nende emotsionaalsete piirangute eemaldamine, mis takistavad jätkuvalt kaalu langetamist.

Sessioon puhastab (tasuta) tõhusalt kohti – kodu, töökoht, suvekodu, küla, lähedalasuvad mahajäetud kohad -, mida soovite vabastada madalatest ja kurnavatest kogumitest.
Biovampiiride kui energeetiliste võõrkogumite teadvus meie infoväljas takistab meil planeedi magnetjoonte ja dna muutuste – lõppkokkuvõttes teadvuse avardumisega – kaasa minemast. Need võõrkogumid kurnavad ja toovad kaasa tervisehäireid.

Surnud lähedaste hinged ei toeta meid enam nii nagu nad toetasid kuni tsivilisatsioonide vahetumiseni 21.12.12. Tihti kantakse oma energiaväljas kaasas surnult sündinud kehastuste hingi, keda tunnetatakse kui oma isiksuse tahkusid. Kuid kõik nimetatud takistavad vaba energia voolamist, selget enesetunnetust ja rõõmu tunnetamist elu igapäevastes hetkedes.
~
Osalemiseks ei piisa FBs registreerumisest. Osalemise info: http://telose.ee/sinu-arvamus/energeetilistest-voorgkogumitest-vabash-surnud-hinged
~
Seda seanssi võib teha kui ühekordset puhastavat seanssi, kuid seda võib täiendada energiavampiiridest vabastava Kuuloomeseansiga 27.juunil. Nimetatud kahe seansiga sobib alustada olemusliku energia täispuhastust, mis koosneb 4-seansi tsüklist. Lisanduvad veel eelmiste elude ja suguvõsaliinide pärandist tervendamise seansid vastavalt 5. ja 12. juulil.
Vt. http://telose.ee/sinu-arvamus/kaugseansside-graafik

Mulle sobib 😀 Mulle sobib ka see, kuidas südaööl mu oma neli kassi mul ümber ja süles turnisid, rahu ja tasakaalu taastasid. Sobib kolmveerand-nõia staatus. Ma teadsin enne metsarahvast, et noor mullikas on tiine. Teadsin, et Vernek hakkab täna koju lendama. Teadsin, et ühel vanal penil on lest kõrvas. Aga seda ei teadnud, kes meie äraolles esikusse Indile kotitäie riideid pani. Koolmeistripoeg Toomas – Noarootsist toodud. Aitäh 😀

Juba alanud päevaks on mul töölaual kolm faili lahti. Ahjude küdemist oodates – puhastavat soojust oli hädasti vaja – tegin valmis kokkulepitud lugude uued failid. Seitse. Nojah. Kui nüüd Karekalt ühe suure teksti sisutoimetatuna tagasi saan – Karekas on jah lisaks oma äsjalahvatanud näitlejaedule (pst, ma ei tohi sellest rääkida…) mu ühe peatseltilmuva raamatu sisuredaktor! – olen jaaniks puhas ja uue-elu-küps kohe väga mitmeti.

Hommikul tulevad vestlused Reimo ja Joonase, Kelami ja Kaupo, Siiri ja raamatupidamisega. Ehkki Indi ütles täna Manniga ratsutades – nii hea on kodus ratsutada, ma ikka ei taha oma hobust Juurimaale viia… – vaatame Mihkliga laupäeval siiski üle, kuidas pärakärust ponitreiku saab.

Laud ja arvuti on uute tekstide suuri algustähti täis laotunud.

Kalender on lähinädalateks üsna kirjuks ehitatud – piisava kodusolemise ajaga siiski.

Ja mul on sisetunne, et midagi väga head ja ilusat on lähenemas. Vernek niikuinii – aga mingi üldisem ja kestvam, helge, rõõmus, kergendav ja ülendav puhkemine on õhus. Aitäh!