21.juuni

Täna kella kahe paiku päeval algas suvi. Pöörihetke eel ja järel pööritsin nii vaistlikult kui teadlikult nii taevaseid kui maised, peen- kui materiaalseid vägesid. Tuli-vesi-õhk-maa – kõik said spontaansesse riitusse haaratud.

Tuhk ja tolmuimu, peeglid-vidinad-pudinad – leidsime lastega ühe tumba seest Brigita kunstiasjad ja teokarbid, mille koos Egiptist korjasime. Sättisime, jagasime, panime uutesse kohtadesse – energia liikus nii kangesti, et saime samal ajal Brigitalt armsa sms-i – ja enne seda, kui ta kirikusse laulma läks, pidasime muheda vestluse.

Tegime lastega pööritule – ülimalt õige ja hea idee ja tegu – kütsin ka köögipliiti, et riideid kuivatada, kaks masinatäit pesu, auto puhtaks – talli- ja laudasaapad ka – oli vaheldumisi külm ja kuum, väga kuiv ja väga märg. Üleval ja all, mitmes kanalis korraga – ah, ma ei oska seda kirjeldada.

Ütleme nii, et läbi tuule ja paduka kõndides näed vaimusilmas putukat – keda järgmisel hetkel näedki. Vot sellised lood.

Ja siis helistas Ele – neiu Kõlar, kellega tehtud kaanelugu meil sel nädalal Naised väga harmooniliselt ja mahedalt kaanetas. Küpsetasin martsipanisaiakesi, lobisesime jahmatavalt süvitsi – ma ei pääsenud oma putukate-kohtamise kanalist välja 😀 – ja läksime lastega Estonia järve äärde… jalgpalli mängima.

Esiteks kulus ära pealinna daamidele siitkanti näidata. Teiseks kibeles Indi naabrinaise sünnipäevale, kuhu meil erilist asja polnud – Reti esindusest seal piisas igakülgselt – nii naabrid kui koorikaaslus. Kibelus tuli konstruktiivselt maandada. Kolmandaks ei taha ma, et iial enam korduks mu südamesse lõikunud hetk, mil Aleksandri-vanune Riks pisarate piiril kurtis, et ma ei mängi temaga mitte kunagi. Ja vot mängisingi jalgpalli. Ele ka. Mõnuga. Väga normaalne!

Ja ekstrarosinaks olid šoti mägiveise pullid. Joonase karjast Reimo karja karanud kaks pulli seisid otse aia ääres ja astusid väga muhedalt ühendusse. Noorem pull pilguga, vanem südamega. Vanemale maitses leib. Noorem… kartis leiba! 😀 Söimas ja ähvardas leivatükke, kuni saabus üks proua lehm ja pani need pintslisse. Pintsel toetus maani ulatuvale udarale. Jeekim, millised pildid 😀 Naljakas seegi, et Joonas sai kahe pulli eest vahetuseks sulase-Siimu. Appikene, mida maailma 😀

Rosinat, mis leidub igas päevas, kipume aga pidama enesestmõistetavaks. Olen nii harjunud, et kiisu-Lilli järgneb mulle kõikjal, et selle märgatavaks tegemiseks peab ta oma eluga riskima. Kuna ute-Alfa esimene parem üks sõraharu on põiki pooleks, ei saa ta arusaadavalt kiiresti joosta. Namaste kipub 8aastast lambatädi kiusama – ja Lilli kaitseb. Seisab lamba ja sälu vahele, susiseb ja turritab – ning sümpaatiast kassikääbiku vastu jätab hobusepubekas lambamammi rahule 😀 See on armas ja naljakas – ja liigutav. Sest Lilli on valmis lamba nimel hobuse kapjade alla jääma. Meie igapäevased imed…

Kuni mina lugesin Tiina Ilvese „Varesed, need valged“, drellis Aleksander kinni majaseinast lahti löönud laua, Maruusja boksist puuduvad kaks lauda, koplilaudadest ilmastiku käes välja sülitatud kruvid.

Kroonika tundis FB levitise peale mu lastelaagrite vastu huvi. Ütlesin emand Jussilale niimoodi:

–          Sellest ajast – ehk siis eelmisest sajandist 😀 – kui olen oma Pipi-Eedenit Eesti erinevates paikades edendanud, on meil alati suvede kaupa teiste perede lapsi kodu täis olnud. Lapsi on ikka Pipi loendamise kombel – üks-kaks-üksteist.

–          Kui maavanaema peab talu ja teenib elatist üksi – nojaa, koos lastega – peab ta kogu oma helduse ja boheemluse juures siiski arvutama. Indi arvutas oma sõbrataride külasoleku järel, mida see meile maksma läheb – toit ja maasikad, jäätis ja väljasõidud, kütus ja elekter… Kõigel on hind.

–          Maal elamine tähendab Eestis mitme inimese tööd ja luksusliku elulaadiga võrdseid kulutusi. Lastelaagrite avalikuks ja ametlikuks kuulutamine suunab leebelt teisele rajale senise tõsiasja, et talu on sujuvalt lapsi täis, ent lapsevanemad ei jaga majanduslikku koormust. Kui kodus on loomad ja püramiid, mängumaja ja allikad, batuut ja jalgrattad, tulevad ümberkaudsed lapsed vastupandamatul väel ka endale õnnelikku lapsepõlve looma. Jagame rõõmuga. Ent õiglaselt – ja teiste lapsevanemate asise osavõtuga. Siis ei väsi nooruslik country-granny vaeseks, vaid tiksub õnnelikult Pipide-kamba pealikuna 😀

Kunsti-muusika-tantsuharidus, mis mul endal baasiks, kulub nüüd mitmekihiliselt ära 😀

Kusjuures laagrisse tuleb üks tüdruk, kellega oleme juba mõne aasta eest paduvihmas tantsinud!

Ja huvitav naturaalmajandus vallandus – üks laps tuleb laagrisse seljamassaaži eest, mille tema emalt lühida tsüklina saan, üks laps söödavilja eest, mida tema isa kasvatab, üks laps kauba eest, mida müüb tema ema lemmikloomapood, üks laps oma taimetargast ema keedetava roosimoosi eest. Niimoodi meeldib mulle isegi rohkem kui rahaga majandades – meil on uue hea ilma suhted!

Ja mida teha selle teatega:

Eesti Hobusekasvatajate Selts annab teada:
Seoses EHS tõuraamatute üleminekuga PRIA andmebaasi on ajutiselt peatatud hobustele uute passide väljastamine, kuna hetkeseisuga ei ole võimalik väljastada korrektsete andmetega passe. Koostöö PRIAga süsteemi arenduseks on hetkel aktiivselt käimas ning loodame lähiajal mõistlikku lahendust probleemile. Palume kõigilt omanikelt kannatlikkust ja mõistvat suhtumist ning vabandame kõigi viivituste ja ebamugavuste pärast!

*

Kas seda peaks laikima? Ei laigi. Ja ma ei taha oma hobustele lehmatõendi laadset paberilipakat. Sellist kaantega, sugupuu, vaktsiinide-saavutuste-jne-elulooga korralikku passi, nagu seni olnud ja nagu teistes riikides on, tahan! Kõlab nagu jonn? Ei kõla. Hobuste passid ja arvepidamine on ainus, millele EHSiga suheldes pretendeerin. Mingi sinise retsepti eest ma 25 raha liikmemaksu, 20 raha passiraha ei maksa. Lähen teise liivakasti ja võtan oma hobused ka kaasa. Urr.

*

Rääkisime Karekaga pikalt produtsentidest-metseenidest-staarikillustamisest-pudistamisest-lammutamisest – mitte otseselt minuga seoses – ja see teema tegi mind sitaks tigedaks. Ma tahaksin selle kõik praegu siia kirja käratada. Aga ei tee seda. Seedin enne. Ei või olla – mina ja seedin 😀 Jah, shew Your pride before swallowing it – ütles täna üks mu sõber native american.

Ehk jaksan veel veidi Tiina Ilvest lugeda. Hommikul on vaja viiest tõusta ja kuue paiku lapsed autosse tõsta. Karekas teeb täna pulmi, nii et ootab meid homme hommikul tänasena – sesmõts et ilmselt öösel magama ei saagi – pulmavana amet on vaid ülikõvadele 😀 Oi, Allah, aita meeles pidada, et ma pean hommikul umbes veerand tundi Kareka aidas tuhnima – enne kui lambanahkadega Audru randa sõidame – ja Liu rannast higitelgi ja tipi-kive korjame.

Huvitav, kuidas täna kirikus lauldes külma saanud Brigita homsel Valga-kontserdil laulab? Hästi loomulikult. Meil ongi alati kõik hästi. Aitäh.