22.-23.juuni

Iga hingetõmme on palve. Iga tegu on tseremoonia. Iga retk on palverännak. See juhtub siis, kui usaldad end Looja kätesse sujuvasse voolamisse. Ma tahaksin, et iga päev oleks selline, nagu selle suve esimesed päevad. Järelikult tuleb sedasi eladagi 😀 Nii rääkisin eile Audru kirikus Tiina Jannole pärast just ja päris meile peetud keskpäevamissat. Kallis sõber juurdles just, kustkohast religioosse tunde jaoks vedu ja pidu hankida – Jumala juurest, Tiinakene! Nendega ühendusse viivad loomad, kellel on otseühendus – jagavad rõõmuga.

Kui eile kell kuus üllatunud ja unised hobused välja lasin, selgitasin, miks nii vara – ja nad andsid meile õnnistuse kaasa. Eriti teravalt tunnetasin seda siis, kui Pärnus üks musta audiga blondu mulle sirgelt ette sõitis ja seljaaju tarkusega auto maa külge kinni astusin. Inglid olid totaalselt meiega. Oma reaktsiooni sellistel puhkudel kiita pole mõtet – neil hetkedel aitab tõesti kõrgem jõud. Aitäh.

Tammesilla bussipeatuse tagused olid kaheksast kõik üleval, ehkki Karekas tegi eelmisel õhtul pulma. Üle mitme aasta kohtusin vana Reinuga ning veendusin veel selgemalt, et Papa Laos ja Šunka on totaalselt ühte nägu. See on küll üks vanajumala eritiheatujupäeval kokku pandud kolmik seal.

Vaatasin üle Elfriide Engelberta, kes tuleb augustis meile. Ega ma päriselt muidugi aru ei saanud, kes neist tema on. Jalad said aidast metsatalu rahvale lubatud nõusid autosse tassides totaalselt märjaks – ja nii see südaööl tuppa jõudmiseni siis jäigi.

Kui Lindile ja Liusse sõitsime, jätsime minu auto Audru poe juurde ja läksime Kareka omaga, sest kivid oli ju tema kirstu vaja korjata. Õieti pidime jätma – esimese hooga vajutasin koos pojaga endise rebasefarmi taguse elamurajooni juurde. Meenus, et kunagi olid seal hülged… Nüüd on rebasefarm Karekal – alles kolm kana. Ja minul – alles kolm parti ja kuus kana. Sügiseseks kinnipidamise perioodiks toon uued kanad. Praegu sain hvilusoohvilise rebasega kõrvuti elamise peatüki oma loomaraamatusse. Ta ei karda mind oma meeleheitlikus kutsikatetoitmise tuhinas enam üldse – tuttav ka ju.

Raja Peetri farmis viisime uued ja toosime pargitud nahad. Mul on nüüd autoistmel O’Boy ja Indil Adeele. Pöörane, milline loomade-lindude mass seal elab – igas hoones, toas, aedikus. Päris nii ma ei tahaks. Nemad tahavad – ja see on vahva.

Meie sealkäik muutis üsna kindlasti kuueaastase musta Leedu mära Mona eluteed. Ta on tegelemata-ratsastamata-värkimata ja Elma ütles, et paarisaja eest saadab esimesel võimalusel oma teed. Täna on juba mitu inimest FB-postituse peale huvit tundnud. Õnn kaasa, Mona!

Lius nägin rõõmuga, et Ivo paaditööstusel läheb hästi. Meie senisesse koju polnud vähimatki tungi sisse minna – lehvitasime – ja peatusime hoopis Reigo trepis. Reigo oli kodus, aitas Poreti käru abil Kareka higitelgi jaoks mustad raudkivid korjata, leppis jalgpalluritele higitelgid kokku – ja me meenutasime, kuidas koos seenel käisime. Ta oli Aleksandri täielik iidol ning taaskohtumine oli liigutav.

Kui Karekas sõitis poe juurest oma teed, siis alles liigutavaks läks. Indi lipsas kirikaeda pissile – ja mina märkasin pühakojas valgust. Astusime sisse hetkel, mil Tiina – punapäine saarlannast preestritar – alustas just laulu „Mu süda ärka üles“ – teenistus oli tegelikult täna, eile kujunes spontaanne keskpäevamissa. Pööraselt puudutav, õige ja kaunis. Tiina lubas siia end laadima tulla.

Raissa toitis supiköögis meil kõhud täis ja lasi lastel vabalt humanitaarpoes kammida. No ikka kammiti… Tal on nüüd kokaks sanatoorium Estonia kunagine peakokk Ljuba, söömas käis endine Vee tänava kangapoe müüa ja üldse… Mõtlesime Rajaga välja Peterburgi-rännaku. Tal on selleks väga mitu põhjust. Kuni mina käisin mtü Hea Tegu kontoris asjalikuks, laadisid lapsed autosse parim-enne-kraami ja palju muud ning vankusime läbi paduka Abja-Paluoja poole. Sealt kuus kilti edasi Karksis elab meie Leopold.

Autos sain teada, et mul on pardal tõsised röövlid. Jõudsin koos nendega peotäie Haribo kommikummikuid nahka pista – need mõjuvad, nagu narkoos, pikki otsi sõites keelatud! – enne kui uurisin, kustkohast need pärinevad. Lisaks auto täislaadimisele käidi Rajaga poes kommi ostmas… Appinoh…

Abja-Paluoja taga Karksis võttis Leopold meid tõelise valvekoerana vastu – kui ära tundis, oli ütlemata õnnelik – ja mina laadisin Tammarude erakordselt kodusas kodus pool vaagnatäit kooki oma täitmatusse kerre. Seal oleks väga palju vaadata. Ja Karksi-Nuia sugulaste juurde oleks tarvis põigata. Millal? Loodan väga, et Tammarud tulevad mõneks päevaks meie üheks laagrivahetuseks.

Valga oli seoses presidendi ja peaministri viibimisega sõjaväeparaadil igatpidi kinni pandud. Tugeva aktsendiga mustlaspoisid, kellelt küsisin, kuidas kultuurikeskusse jõuda, ütlesid liigutava uhkusega, et Eesti president on linnas. Nii armas.

Keerutasin lahtise aknaga mööda väikelinna, kolme patrulli politseinikud pidid sõbralikult ja lõbustatult maavanaema läbi hoovide kultuurikeskuse taha juhatama – ja me jõudsime lastega majja koos vägedejuhataja Riho Terrasega, kellega ülikooli ajal samas seltskonnas ringlesime.

Esimesed read olid reserveeritud, läksime saalisügavustesse helipuldi taha, jõudsin Brigitale sms-ida, kus oleme – ja siis lasi režissöör meid ette tuua. Päris ette. Kõige esimesse ritta. Kuhu lapsed lidusid vihinal, mina volksasin üle kolme tooliderea. Punase seeliku lehvides. Ja olimegi presidendi ja peaministri nina ees. Indi inglinäo pärast põhiliselt ilmselt. Tore. Ja rahvas muidugi kujutab ette, et ma ainult esikülgede ja esiridade pärast kodust väljas käingi 😀

Kontserdi  puudutavaim hetk oli slaavi poisi Artjom Savitski esitatud „Sind surmani“ – see oli põrutavalt ja mitmetasandiliselt liigutav. Esimeste ridade silmad olid ühtselt niisked.

Kui Brigita lavale tuli, tegin talle vaistlikult kaitsemärgi – mille eest Terras mind pärast südamlikult patsutas. Lava taha jõudses olid mul esimese asjana Brigita ja Artjom kahekesi kaisus – kõrvuti nad olid ja koos me seal kallistasime.

Vehendis tormas kollane Franz-kass rõõmukisaga üle hoovi, Michelle-berna oli muhedalt rahul, et tuldi ja Ets oli ujedalt õnnelik, et tema tuustis üksildase kujuga kaht viimast viinerit jagasin. Ehkki lasteisa leidis, et võiksin oma pika retke järel Vehendis magada, ei saanud ma seda juba sellegi pärast teha, et oleksin terve öö koristanud.

Koju! Suure osa sõitsin ühe Türi-Kabala kandist teeletuhisenud treiku taga – kollane torikas oli tal pardal, üle 100 oli sees – ja treikus põles ere tuli mulle silmaauku. Vist pööras Inglistesse. Igatahes olen tänulik, et püsisin tema kannul ärkvel.

Eile oli lindude ebaõnne päev – mulle lendas keegi hiline metsasuline katuseraami vastu. Kodus nägin õue peal kohe musti sulgi – kana, selge see – ja hommikune rivistus näitas, et minu äraolekut oli rebaste koloonia tähistanud totaalse arapiga. Sügiseseks sisehooaajaks toon mõned uued munejad – enne mitte. Rebasefilosoofia, milles võtan enda peale suure osa vastutust – mina ju ei hoia neid suvel aias – keegi ei hoia – jättis väga külmaks Bella. Ta oli keti otsas abitult rapsides oma toidupoti keti külge mässinud, naabrid paugutasid ja peni oli täiega löödud. Lasin ta ööseks tuppa.

Südaööl algas unega võitleva isa koju aitamine Tartust Vehendini – tuli Jõhvist-Vokast tulepatrullimiselt. Ja pärast telefoniturgutust – mitte segi ajada seksiga 😀 – algas Bella ja Lilliga öö. Tudusin jah oma neitsitornis koos koera ja kassiga. Kindla kaitse all.

Hommikune tseremoonia algas väga tänulike hobustega, kes mind tallis põhjalikult kallistasid ja tänasid, et ööseks koju tulin. Laut jagas nii palju mune, kui neid allesjäänud 9 linnu seest tulla saab – ait jutustas, et ka rotid on mitu pesakonda uusi huberteid peale kasvatanud, saunas pesin paar masinatäit paralleelselt auto tühjakslaadimise ja puhastamisega, eelmised pesud jõudsin napilt enne padukat tuppa viia, ahjud kütsin õunapuupakkudega, elumajale tegin pai Indi, Kareka ja Retiga telefoneerides – Karekaga oli nii paljust rääkida, ehkki nägime ju alles eile – ja ka teda oli vaja üleval hoida, et ta Bapsude juurest ärkevlolevana koju higitelki laadima elusana jõuaks 😀

Iga hetk on riitus, iga hingetõmme palve…

Kontserdikordusse tahtsin ahjujaaniõunapuutule paistel süveneda… ja püüdsin esimese poole ajal koos Bellaga rebast. Läbimärg kõhnuke emareps ilmus mulle akna taha ja sihtis mõnd viimset kana. Kargasin lävele ja lasin koera lahti – fass! Murra! Nii ütlesingi. Minu hea ja loomalemb mina. Bella pani rebu kannul padrikusse, järgnevat raginatmüdinat jälgisime meie, rohusööjad, hobuste ja lammaastega ühiselt, suud ammuli 😀

Tuppa jõudsin Marek Sadama naeratuse ajaks. Eilsel kontserdil tekkis meil silmside ja ta naeratas mulle rõõmsalt – just selle naeratuse paistel tuppa jõudsin. Nägin vahvaid kaadreid – Rõivaselt Aleksandrile lahtisõitu kaameraga – iseennast Brigitat õnnistamas ja Artjomiga kaasa laulmas: mu Eestimaa, oh looda, ehk nüüd veel ajad muutuvad…

Arvutt läks eilse palverännaku inventi tehes lolliks. Töötlesin-jagasin fotosid koos hea energiaga – ja arvudin hakkas ise pilte valima ja jagama või mitte jagama 😀

Õhtul käisime Reti ja Hannaga saunas, nüüd panen loomad tuttu ja sõidan Margoti juurde leiba ja kala viima. Näis, mitu kana homme on. Ka Ohekatkus rapitakse, nagu vähegi jaksatakse – ka väiksemad kitsetalled on minema viidud.

Vihm päästab täna vähemasti inimeste elusid – külm ja märg hoiab neid kodus ja paigas.

VÕIDUPÜHA SÕNUM KAASMAALASTELE
INGLIKAITSELT :

Hinnake ja hoidke
VABADUST !
See on meile kõigile osaks saanud
ÕNNISTUSENA ..
Mõelge hetkeks sellele ,
et kuskil on käimas sõjad .
Oleme
AJA ILMARINGIS :
siin on
HEA ja ÕIGE KOHT .
Hoidkem seda ,
mis meil on
tänases päevas –
kaunid KILLUD kätel :
VABADUSE KRISTALLKILLUD ..
nähtamatud kuid
Hinges tunnetatavad .
Möödunud
SUGUPÕLVED
sosistavad meile :
HOIDKE VABADUST ,
veri Teie soontes
ihaleb jäägitult
VABADUST –
meie poolt võidetud
VABADUST !

Kaunist Võidupüha meile kõigile !
Inglikaitse Rita .

/ 23.06.2014 /