25.juuni

Kuni Bella kell viis hommikul mööda metsa üht rebast taga ajas, sõi teine rebane siinsamas välisukse kõrval tema toidukausi tühjaks. Kõlab nagu kujund. Tiina Ilvese valgete-vareste raamatusse kirjutatud pühendust „naer teeb nooreks, viha vanaks“ on lihtsam järgida, kui oled Isa juures end piisavalt välja puhanud. Ja seda see maavanaema siin nüüd on. Paaril viimasel päeval magasin täpselt nii palju kui ihu-hing-vaim küsisid. Lugemise ja loomade kallistamisega vaheldumisi. Jajah, teatava süümekaga muidugi – aga väljamaganud inimene suudab vihastamise asemel naerda. Väsinu mitte. Aamen.

Keetsin oma varahommikuses köögis kokku kultuuriarvamuse teksti, registreerisin järgmised tulijad lastelaagrisse ja lasin kell kuus pääsukesed jälle poegade juurde. Õhtul, kui lindude kinnipaneku tuules lauda sulgesin, jäid pääsud välja, oh inetust. Alati peab keegi kannatama…

Tänasesse päeva andis mulle kõige kallimad kallistused kaasa Namaste. Ta tudus, kui talli läksin – jagasin teistele kaerad kätte ja istusin Namaste juurde kaeraämbriga maha. Kaerad otse voodisse. Toetus mulle õlale, sõi nohinal-müginal, pea emme süles – mu hõbedane-õrnakene gasell…

Selles energias jõudsin Kadriorgu Tarvo salongi ja massaažilauale. Rännak kujunes temaga nii võimas, et istusin üleni rabatuna autoni heljudes… kõrvalistmele. Mõne aja pärast piilusin ringi, ega keegi parklas ei näe – ja hiilisin rooli taha 😀

Karmel Eikneri maailm Pääskülas oli veelgi võimsam ja sisukam kui lootsin. Tahtnuks temaga räägitu õigupoolest juba täna üles kirjutada. Aga mu kolme eluala juhtmed läksid juudihabemeks ja patsiks ühe korraga.

Maandumisrada oli metsatalus – heinad, makaronisalat, kallistused – kodus laadisin riideid vahetamata heinarullid maha, kallistasin lambad ja hobunad – üks punane kana oli mõistagi vähem ning lisaks kassid sauna ühe metsalinnu laotanud – sooled siin, jalad seal… Fui. Ilmselt pean lähiajal Kehtnast uued kanad tooma ja nad aedikusse sulgema – muidu pole laagrilastel mune ju. Ja siis hakkavad näljased rebased kasse püüdma. Kusjuures kinniselt peetavad linnud… oeh. Talvel paaritan Bella tiibeti mastifiga, kasvatan ühe kutsikatest keset kanu kanavalvuriks.

Aga seni jooksis mul juhe korraks täiesti kokku. Esiteks selgus, et hommehommikusel kohtumisel on osapooled, mis muudavad kohtumise mõttetuks või inetuks. Teiseks selgus, et keskpäevased külastatavad on haiged. Kolmandaks avastasin, et leppisin kaks ülitähtsat asja ülestikku kokku. Ühe sain kenasti edasi tõsta, teise asja jaoks aga pole treikut. Üht neist, mis siin lähedal, ei küsi ma eales. Mitte jonnist ega uhkusest – blokk ja kriips. Ettemaks mingu samasse auku, kuhu mahub lõputult. Aitäh. Palun. Teine võimalik treiku oleks vaja korda teha – mis eeldab raha. Treikuta pole aga sel väljasõidul mõtet. Halleluuja.

Treiku toob koju Maruusja, aga tema Namaste boks on lahkuehitamata. Mihkel tõi materjali, ehitajateks on kaks-kolm varianti, aga… Lisaks oli vaja pakiliselt kokku leppida kolm uut lugu – aga mul on kokkukorjatud kolme peale juba selline seisund, et, nagu kirjeldasin, istusin auto kõrvalistmele ega saanud aru, miks me kuhugi ei sõida…

Enne omade ja kutsutud laste saabumist lihtsalt on vaja teatud hulk asju ära teha, koguda, kirjutada, sättida, ehitada, korraldada… Homne hommik algab viimaste allesjäänud lindude arreteerimisega – suurema osa sain õhtul kätte ja kinni – kolm-neli kana laaberdavad rebaseid otsida. Persse küll, pardon, sakib sajaga. Ja kui ma homse maratoni peale ellu jään ootab ees reede, mis on päevikus juba maast laeni täis kirjutatud. Laupäeval tuleb Tõstamaa-Pärnu. 2. Juulil lähen Diana Klasi öösaatesse. Loomaraamat punnitab mul kõrvust ja südamest välja…

Rahu, ainult rahu… Ma sain ju täna õhtul juhtme kortsust sirgu tagasi. Asju tuleb ükshaaval rahumeeli teha – ja tegelikult on kõik jõukohane, kui pidevalt mingeid ootamatusi kaela ei trahhata. Nagu näiteks liig-osalistega suurkohtumised, mis juba eos mõttetud või inetud on. Kogu kütuseraha eest, raisk.

Reedel olen õnneks kodus – ehkki ülimegagiga töös – hobustel-lammastel on mind väga vaja. Laupäeval lähen teele alles pärastlõunal. Ja teisenda juuli minek on üldse hilisõhtune-öine…

Ah, mis ma siin jahun, ma saan hakkama.

Teades, kui väga mulle ei sobi telefonikõned, ei helista rohkem kohtadesse, kus keegi võõras harakas taustal mu poja peale kraaksub ning kust tuleb ka läbi telefoni lehka, mis nõuaks nii kappide kui energiate kapitaalset kasimist. Muidu pole mingitel juttudel ega üritustel mõtet. Kobi magama, väsinud Pipi – kõik täna kavandatu sai ju tehtud, ole ometi iseendaga rahul – ära muretse asjade pärast, mida siin hilisõhtul korraldada ei saa. Küll iga päev loksub miski paika. Jumal aitab, kui inimesed teda ei sega.

Ja lõpeks saan ju lambad 12. ka autosse pista ja Maruusja ka Nurmiku-papaga koju, nii et – rahu nüüd ometi…