26.-30.juuni

Õige asja ajamise tunnus on, et see ajamine käivitab midagi palju enamat kui see üks väike asi – on ajad, mil igast hingetõmbest ja sammust käivituvad tõelised laviinid ja tsunamid. Head ja õiged. Eriline stiihia – kui Jumalat ei sega, oi kuidas korraldab! Karmel Eikneriga näiliselt lihtsa loo tegemine – milleni jõudsin Maire Aunaste etenduse näiliselt lihtsa analüüsimise järel – viis võimsa impulsini nii minu kui paljude teiste inimeste eludes – mis juhtus tänu sellele, et osutusin Kanepis Linderite pere külastades millekski palju enamaks kui ajakirjanikuks. Sama sündis ka Jaaguranna Jaaguni jõudes – totaalne vägede valitsemine. Aitäh!

Millal te vaatasite paarikümne sentimeetri kauguselt rebasele silma? Mina vaatasin reede hommikul. Mis tundub pärast viimase viie päeva palverännakut väga ammu olnuvat 😀 Neljapäevahommikul olin kellaneljane – aga sellest hoolimata jäin Tartusse pool tundi hiljaks, sest ma arreteerisin viimsed linnud, kellest must emapart – mu lemmik… – pääses kaks korda järjest välja. Ma ei tea, kustkohast. Tänini ei tea. Võib hvilusohveerida valikute üle – eros või tanatos? Toortoidu kuninganna Sille Poola jutustas, kuidas oli isegi õnnelik, et eelmise omaniku ketipeni hukkus, kui viimaks ometi vabaks pääses – ikkagi õnnelikuna. Minu part tekitas neljapäevahommikul terve valikuteseeria. Part või ajakava. Aega kulutas nii tema püüdmine kui 2 x riiete vahetamine – ma ei saanud ju tähtsale koosolekule pardiste riietega minna. Järgmine dilemma – eeskirjad või kohalejõudmine. Sain automaatkaamerast fläši ära, tänan, ei soovi sellest rääkida.

Reedehommikul oli valik, kas küttida rebane ja või part – ja siis ma paarikümne sendi kauguselt rebunnile silma vaatasingi. See surma otsiv lind oli ikkagi välja vingerdanud, lauta kaks viimset muna munenud – ja kõlkus just siis, kui ärkasin ja köögiaknast välja vahtisin, rebase hambus läbi lambakopli. Olin paari sammuga majast väljas, lambakoplis – ja sain tagumises nurgas pardi rebase käest kätte. Jälle valik. Kas parti leinata või rõõmustada, et mul on kiired jalad ja Aleksandri sünnipäevapraeks on rebaselt tagasi võidetud part 😀

Bella, kelle eile õhtul jooksma lasin, püüdis padukasse pääsedes kohe 20sentimeetrilise roti, kelle ma hommikul kanadele serveerisin – ja oli terve tänase päeva kadunud. Kusjuures teda ma isegi ei leinaks, kui ta tagasi ei tuleks. Lõputu pettumuste seeria – just nende minemajooksmiste mõttes. Praegu on ülesanne rebast küttida – aga tõenäoliselt küttis ta naabrite kanu – ja kui varahommikune pauk metsast selle reetliku litsi oleks kustutanud, jumala eest – tuleb uues koer. Ustav ja kodune. Linde ja tallesid valvav ja väärikas. Raisk.

Kohtumisest, kuhu kimades fläši sain ja ikka hiljaks jäin, oleksin tingimata liiga palju lobisenud, kui järgnenud palverännak oleks aega andnud sellest kohe kirjutada. Nüüd ütlen vaid, et nõupidamise sisuks oli mulle lähedase inimese projekt nimega elu. Koosolekule oli tulnud ka teine mulle lähedalseisev tegelane, kes on end häälestanud vastutöötamisele ning tema missioon oli minu paikapanek ja koosoleku juhataja analüüsimine ning sellega peategelase jalgealuse õõnestamine. Möödas.

Ka kunagise naabripoiss Maidu altvedamine on möödas. Poisi õpetajannast kaasal on hobi koos tuntutega pildistuda – jäin Tartusse hiljaks ja pärast miitingut ei öelnud naabripoisile, et tuldagu ja pildistatagu nüüd, vaid teel bensukasse sooritasin kaks – isver, mismoodi Tartu on ümber ehitatud ja ehitamisel! – ja teel Tihasesse ka korra äraeksimist. Ämma-äia jaoks jäi kaugelt vähe aega – kimasime Indiga Kanepisse.

Seal elab kümnetütreline Ruth, kelle ellu viis sisetunne mind palju enama kui ajakirjanikuna. Kuna nende kodumaja on ümberehituses, veedavad nad suve valla korteris. Mida see tähendab, nägin ühest küljest Indira korteritõrke kaudu – ta oli seal karbis täiega sassis – ja teisalt kõigi tüdrukute kergendusest-rõõmust-tänulikkusest, kui nad Soodomasse nende oma koju muru peale sõidutasin. Koos loo kirjutamisega suhtlen ka valla ja ehitajaga ning korraldan korjanduse, et nad üheks augustinädalaks siia saada. Credo!

Jätsin unise Indi Tihasesse isa kätte – nad sõitsid koos ristiisaga heliaida põrmandut lihvima.

Lauluguru Ursel Oja ei teinud numbrit sellest, et hilinesin paar tundi – ma teengi seda viimasel ajal siin endast olenematutel asjaoludel pidevalt. Justkui illustrats tõsiasjale, et ise tuleb keskmes olla – siis ei planeeri teised su aega…

Ehkki mõtlesin hõimlastele teel koju helistada ja telefonitsi ilmaasju arutada, sõitsin pärast Urselisse armumist – milline karismaatiline vana kooli mees! – Agalisse. Kolmetunnilise ajurünnaku keskseks teemaks kujunes kättemaksu-kultusliku setu sadismi analüüs – mis pole üldse koššer 😀 Kättemaksujanu on tingitud näiteks sellest, et põlvkondadepikkune karmakäkk on hoolikalt maha surutud ja ära salatud – lahendamise asemel moodustatakse kaas-haigete sigrimigri, resonants ja hulk haigussööste. Mis lõpeb ühel päeval paratamatult. Trahh ja krahh. Saagu nii.

Kodused hellusehetked ustavalt oodanud hobunatega olid ühe-kahe-vahel-öösel. Hommikune põhjalikum talitamine nii laudas kui tallis oli äraolekute tasakaalustus. Ning part, nagu öeldud, on eide kiirete koibade abiga sügavkülmas.

Vaheldumisi pesu-koristuse-puude-põrandatega sisustasin reede suheldes-korraldades-arutledes Brigita ja Jaanika, Hea Teo ja Kaisaga (kes oli öösel Türi Lukoilis kassas 😀 ), Linnamägi ja Kristo Kotkasega, Sumberg ja Timmo-Padari-Pokumaaga, Alo-Reti-Aleksander logistika ja Jaaguranna Jaaguga, Gerda Kordemetsa, Margus Aru, Pille-Mai, Kareka, Kelami-Siiri ja Martin Algusega. Minu lugupidamine kõigi nende suhtes!

Kella kaheteistkümne asemel sain reedel alles kolmest minema, ühesõnaga – andsin Margoti juures RIKile aastaaruande allkirja, ajasin traavli- ja treikuasja, seejärel lasin teha fotod, ostsin jalgrattateenindusest roosteeemaldaja ja tavoti, tuuritasin postkontoris, tõin Hausist Hannale siia ühe alalise käru, kiusasin Feralmetti ühe uksehinge ja jupi okastraadiga 😀

Õhtupooliku veetsime Reti ja teiste tüdrukutega – Reti ratsutas, meie Hannaga tupsutasime teisi hobunaid, keda mu lapselaps tasapisi enam ei karda. Kuldne õhtu oli. Ehkki üht väikest tüdrukut tuli telefoniteel põhjalikult lohutada.

Reedese päeva rosin – Karmeliga tund aega telefoni otsas kõõlumine, mille käigus sai tehtud Uus Hea Ilm – asi see siis meie käes on 😀

Laupäeval registreerus laagrisse mitu last ja peret juurde, talletasin Ruthi ja Urseli lugude teljed paberile, kirjutasin ka loomaraamatu olevased-tulevased peatükid suhteliselt suvalisse ritta – nüüd tuleb võtta tapeedirull ja see rida õigeks ajada, pesin tekid-padjapüürid, kasisin voolikuga aiamööbli, kuna linnud ei laia enam seal peal, vaid istuvad kinni, luudasin hooviteed, värskendasin auto ning Pärnu-teele asudes lobisesin siinsamas põlluveeres üsna pikalt Reimoga.

Brigita lavaproov Sunsetis võttis kavandatust kaks tundi kauem. Esimesel tunnil ostsin Kaubamajakast tervislikku toitu ja vestlesin Essu-küla Õiega, kes pole ammusest ajast oma perssepöördunud kasupoega kohanud ega oma selle lõhkuva-laiava-laguneva olendi suhtes ainsatki illusiooni. Teise tunni veetmiseks kirjutasin Sunseti trepis oma panda – auto noh – peale “artistitransa” ja nurrusin pingil päikeses.

Tütrega sõitsime kõigepealt Segeriine juurde – mis oli ütlemata õige valik, sest neil läheb elu kõige paremini, oli armas ja kirgas ja koogiküllane külaskäik. Lius polnud kedagi kodus – tänu sellele saime päris oma pooltunni luikede ja tüüne merega. Jaaguranna suunas olen olnud teel seni, kuni Jaanikaga sõbrustan – see oli üks liigutav päralejõudmine eriti sellepärast, et olin koos laululinnuga. Tema kirjutas endale seni laulusõnu, kuni Jaaguga vestlesime ning teatas, et sinna läheme meie tagasi. Läheme küll – maksin Carlose tee-tseremoonia osamaksu meie kahe eest augusti lõpuks juba ära.

Sel õhtul ei jõudnud Gerda Kordemets meid ära oodata – kokkuvõttes saigi õigem, lähen tema suveteatri projektist lugu tegema siis, kui esimene lugu laval – saan mitu tööd korraga tehtud. Ikka iga tilk diislit mitme missiooni eest.

Paar tundi enne lapse ülesastumist Sunsetis tegime Kareka juures õhtusöögi, kuulasime muusikat, rääkisime naljakaid lugusid – et laululind ei ähmitseks 😀 – ja tutvusime veel tunnikese ööklubi tagaruumidega, enne kui laps lavale lasti.

See oli üks jahmatav ülesastumine – olen tema häälitsemist 17 aastat kuulnud, päev otsa kuulsin autos ja mere ääres tema jauramist – aga Led Zeppelin ja Queen minu lapse ettekandes tõstis mul juuksed püsti. Mul oli hea meel, et Sepo ja Pedaja seda kuulsid, et rahvast oli palju, et meil oli õigupoolest esimene kontakt Michelsoniga ning ma kavatsen 30 aasta pärast ka gruupina lava ees näppu visata – promiso!

Koju jõudsin väga pühapäeval.

Kell viis üllatasin hobunaid neile voodisse vilja ja kallistusi kandes. Kuna ma ei jaksanud enamvähemkuiva pesu maha võtta, ripub see nüüd ilmselt veel nädal aega üha soojenevates vihmades. Millal praegu vohav haljas heinaks tehakse???

Ähmis Lilli sain kätte sauna truubi ja korstnajala vahelt. Eile hommikul kell üheksa oli Puhh aga ikka veel kadunud – Lilli püüdis teda tallis asendada – Puhh on mul alati bokse tehes assistendiks. Kaeblesin endamisi, et ütlesin ju, et lindude kraani sulgemisega asub rebane kasside kallale – mida on väga lihtne teha, sest kass on keskendunud liik – kui lindu kütib, ei näe autot-hobust-rebast – Puhh ongi eriti kirglik linnukütt, oh inetust – aga Liust siia kolides ilmus ta räsitu ja ähmisena välja viimsel hetkel, ehk nüüdki… Väikese roosa kassi toomine metsatalust siia poleks lahendus – nimi oleks Puhh + Franz = Purtz? Aga tegelikult tooks see vaid segadust ja ribastatud baldahhiine. Rebase maiuspalaks osutumisele ja muudele ohtudele lisaks tuppa kaos ja mis kõik… Puhh, palun tule tagasi…

Tegime just Karekaga eilsest kokkuvõtteid, kui ta sai otse kõrva mu röögatuse – Puuuuuuuuuhhhh! – näljane ja rõõmus tüüp imbus sööma ega räägi mulle kunagi, kus käis.

Bokside süvapuhastus, poeskäik, ahjukütmine – mis oli see kõik võrreldes faktiga, et Brigita veetis magamatuna enamuse päevast Cumulusega läbi seitsme paduka Oiult Tammele seilates järvel. Tuuldumine tuleb tuluks – kui ta nüüd oma kahenädalaseks tuuriks tatiseks ei jääks…

Mina viisin – ütlesin ju, et iga kohtumine käivitab maailmaloomise – Jaagu kokku  Tomi, Tarvo, Eeriku ja Sanderiga. Pidasine plaane Janne, Diana ja Gerdaga. Võtsin järjekordsed fotod pulgale ja kui Jaagu loo telg sai kirja, läksin kirikusse.

Reti käis enne kooriga Kehtna Peetri kirikusse 160.juubeliks laulma minekut siin kingade järel. Tule ka. Ei, ma pean magama. Ja ma läksin. Kuidas teisiti. Minu laps. Mu armas Margit Sarri oma kooriga. Ja saigi sedasi, et vedasin oma jõnglase ka armulauale. Kuidagi teisiti kui peapiiskopilt polegi mõtet oblaati ja valtu mustsõstraveini vastu võtta 😀

Andres Põder on mu koolivend – naeratasime temaga laialt, kui altari ees kohtusime – meist hea meel on Jumalal, suur rahupõlv on taeva all… Meie kool on otsa saanud. Jumala rahus… Pärnu Ülejõe… põhikool. Nojah. Margit Sarri põlvitas samal ajal teisel pool – tegime silma ja Jeesus naeratas. Ka selle peale naeratas, et Reti laulab kooris Kalju Laiapeaga kõrvuti. Sellised asjad juhtuvad…

Kodus kütsin sauna, panin pildid albumitesse ja seintele, lugesin koos Hannaga jogurtipudeleid ja ajakirju, kuni emme-issi pesus käisid, küpsetasin kohupiimasaiu ja noorte lahkudes lasksin peni padukasse. Viimast korda nägin teda rotti püüdmas – kanad tänavad – ja pärast pissimist sauna eesruumi kadumas.

Kõik?

Näis…

Kui Puhhi kaotsisolek tekitas minus sügava leina, siis Bella on nii palju inetusi teinud, et ma olen täiesti valmis uueks kutsikaks. Tema eluülesanne – suurepärased kutsikad võrratutele peredele – on täidetud. Lootsin küll endale tema ja tiibetlase tite kasvatada, aga Jumal naerab, kui inimene plaane peab.

Esmaspäeva ennelõuna sisustasin restardiga. Telefon ja arvutt läksid võidu lolliks. Kuivõrd kõike oli vaja inventeerida, siis pühendusingi sellele sügavuti. Lisaks eilsele armulauale tirimisele saatsin Reti täna koos Rõngu-sõbratariga Võrtsu laagrisse. Üks veenmismeetod käis läbi swedi. Kaks hetke pärast seda, kui kandsin Jaaguranna augustisööstu ettemaksu enda ja keskmise tütre eest ära – tühjendasin rahumeeli ühe konto ühele, teise teisele tütrele jah – laekus mulle autorihüvitusfondilt neli korda sama palju. Ütlesin ju, et kui õiget asja ajad, annab Jumal sellest kohe kõigiti märku.

Täna on Alfa ja Amatsoon minuga eriti hellakesed olnud – nosivad juukseid, määrivad prille, tahavad lihtsalt kalli – ja ma olen enda ette reastanud 11-loolise erinevas valmimisjärgus artiklite parkuuri, koostanud laagrilaste tabeli ja korjelendude listi, mis seina peal susisedes ei lase mul rohkem mingeid asju ülestikku möllida.

Harutasin lahti helesinise tapeedirulli, mille peale loomade-lausujate raamatu peatükke reastada – ma ei teinud nalja, kui maavanaema looma hakkab ja loomadega koos lausub, vähemaga kui tapeet välja ei tule 😀

*

Meie lastelaagritest on täis 7. juuli laager ja  14. Juuli laagrile lisandus 17.juuli vahetus, mis lõpeb 19. Juulil perepäevaga koos kahtede lapsevanematega. Kuna 21.juulil tullakse koos vanematega, suudame ka teise komplekti vastu võtta.

24. juulil tõmbaksin kaduneljapäeva tähistades ühe päeva hinge – aga 25.-27.juulini mahutame lisaks 2 olemasolevale 2 last veel.

31.juulil modereerin Pokumaal hobuseminari.

Augustis püüan asjameeste ja korjanduse abiga Kanepi suurpere siia tuulduma saada.

Koos tehtavate tööde nimistus on 21 muhedat sooritust ning külastatavate kohtade nimistus 7 😀
*
Loomalausujate lastelaagrid on elu enese sünnitatud ettevõtmine. Aabrami hobulausujate lastelaagritega alustamine pole äri-, vaid eluidee ning autor on Maria Indira Murutar Kutsume 3-päevalistele pere-vormis suve sujutamistele Soone talus. Tulijate vanus võiks olla 7-12 aastat. Nii ühe pere ja linna kui erinevat päritolu lapsed on oodatud. Pakume loovalt looduslikku olemist kirjaniku kodus:
– Vestleme suure ja loomarikka kodu töökorraldusest ja elusättimisest, majandamisest ja rehkendamisest, vastutusest ja kohustustest, õigustest ja võimalustest
– Õpetame erinevat liiki loomadega suhestuma, koos hobustega puhkama ja mängima
– Jagame tööoskusi ja tööriistade kasutamise nippe
– Juhendame enese ja loomade, iseenda ja loomade ümbruse hooldamist
– Külastame lähikonna järvi ja teekaaslaste talusid, käime kinos ja kohvikus, varustusretkedel ja ühistel asjaajamistel – külalislapsed osalevad meie tavategusas elus
Lapsed elavad avaras-valges-puhtas tallipealses külalistetoas – kassid seal ei käi, seega pole karta allergiasööstu. Kaasa võtta ilmastikukohased riided-jalanõud päevaks ja ööseks, hügieenitarbed ja vajadusel ravimid, mida laps kasutame. Meie kasutame sõbralikku talukööki ja suurt sauna ning püramiidi ja mängumaja.
Asume 1,5 km Valtu-Kaerepere keskusest, 5 km Raplast Türi poole, 55 km Tallinnast.
3päevase meiega-olemise hind on pool tavapärasest ratsalaagrist – vt. www.juurimaatall.ee – mida Indi kogemuste põhjal väga soovitame, ent mis on juba välja müüdud.
Maavanaema Kati on 47aastane filoloogiamagister, kellel on viis last ja kaks lapselast. Noorperenaine Indi on 8aastane, rohkete sõbrannade võõrustamise kogemustega piiga ning noorperemees Aleksander veedab meiega juulikuu – kui tema augusti alguses 12aastaseks saab, seilab jahtlaeva „Kajsamoor“ pardal jungana merele.
Traditsiooni tekkides jätkame külalis-lastega ühist teekonda ka sügistalvistel nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Elu toimub kogu aasta iga päev. Jumal on alati kodus – meie kodus! – seepärast on iga päev püha päev
Kati ja Indi – 5107709 – www.aabramihobulausujad.ee
Ootavad Taja ja Nibiru, Maruusja ja Namaste, Mann ja Alfa, Amatsoon, O’Hara, Ogalik, Eliise Mää, Elfriide Engelberta, Bella ja Donald, Lilli ja Taavet, Puhh ja Notsu.

*

Kui olin Raplas asjaajamisringil ära käinud, jõudis Bella natuke enne bibliofiilist kitarriõpetaja külaskäiku tagasi. Porine, süüdlaslik ja surmani väsinud. Õnneks on kõik alati kõige õigemini ja paremini. Ütlesin koerale, et olin valmis uut kutsikat võtma. Ta mõistis. Selleks korraks. Aitäh. Sellegi eest 😀