1.juuli

Paradoksid ja voolamised. Südaööl sõnastas Jaanika selle kontrollimatu voolamise, mis meid kõiki pidevalt jalust niidab ja kärestiku põhjakividega üllatab. Hea, kui need kivid tabavad kanni, mitte molli, aitäh. Õhtuti on laksud ületamatud – kukutavad kummuli. Hommikul vahid üleelatava üllatusega hinnanguid ja nõudmisi, mis sind postkastis ootavad. Nende lugemiseks tõusidki kell neli? Ju vist. Ja päike tõuseb.

See-eest avastasin eilse kitarriõpetaja-bibliofiili visiidi abiga kui palju üleliigset me enda ümber kuhjame. Arvates, et see on varandus ja väärtus. No andke andeks, see on koorem ja müra, kohustus ja illusioon.

Kõik on illusioon. Mida veendunumalt arvame, et olukord on paigas ja kena, armas ja edenev – seda kindlamalt pistab järgmisel hetkel mõni reptiloid kärsa pealispinna alt välja: sürpraaais! Mida konkreetsemad meie oma lubadustes oleme, seda ilmsemalt hakkab teine osapool hindade ja asjaolude ümber põimima – kuni tunned end süüdlase ja pealesurujana vaatamata sellele, et tema alustas tehingut – kusjuures väga jõuliselt. Mida õrnem ja haavatavam oled, seda kindlamalt keegi su õrnust haavab ka – kahe lausega, millesse on kätketud nii üle- kui alaväärsus, tuhat avalikku ja varjatud kompleksi, maaniat ja paranoiat, mida reptiloidid hoolikalt õhutavad-kehutavad. Ja sa ei saa midagi teha. Piiksviiks – ja siuhviuh edasi!

Sellised kammertoonid ürisesid varahommikul mu kukla taga, kui Karmeli teksti kirjutasin. Loodan väga, et ei kuma. Ja kui kumavad, siis peavadki. Sest see sadistlik lammutamine on pidevalt õhus. Kõigi meie peade kohal, kes me avaneme ja shiftime, valgustume ja valgustame – igas eluvaldkonnas igal hetkel reptiloidide sabad ümber jalgade ja kõri. Ju siis on vaja. Fuih.

Paluksin igalt „subjektilt“, kellest kirjutan, seesugust tagasisidet, nagu Karmelilt  – ta patsutas ja kallistas mu täpsete ja lühikeste tunnustuslausetega nii üle, et tahtsin ühe korraga oma töölaual olevad viis kirjutamisjärgus lugu sülle haarata ja need otsekohe siinpraegunüüd sama hästi oma südamest välja valada 😀 Aitäh.

Vaheldumisi pesude kuivatamisega ahju paistel, bokside ja kanade emmemisega, hobuste peale kisamisega – kärbseparved ajavad talli sitale noh – ja nende kallistamisega – valasin tervendaja Tarvo teksti. Aeg enda seeski arutada, mida ma siis seal Kadriorus õigupoolest kogesin, et pärast oma enese panda kõrvalistmele istusin ja imestasin, miks keegi ei sõida 😀

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Ka  reptiloididega  saab  hakkama või  isegi julgeks öelda: eriti saab nendega hakkama.  Pooletera meeste ja -naistega on natsa keerulisem,  aga kui mitte panustada nö väljapoole ehk nende sõimamisele ja kirumisele, vaid pöörduda sügavale  iseendasse ja jälgida, miks   pihta saime, siis annab lekkekohad  tervendada ja lappida ja järgmisel korral  põrkuvad nad vasta külma terast  ning saavad  hoopis ise muhu! 🙂

Seda kinnitan  isiklikest kogemistest.

Hullem lugu on  omaenese loodud  illusiooni mullidega täiesti normaalsetest inimlikest inimestest, kel kõigil oma valguse ja varjuküljed: loome mõnusad mullid ja  usume neisse. Siis aga selgub, et  oleme   ise kujustanud vale pildi ehk mulli ning kui see ühel või teisel  põhjusel ja moel  puruneb, paneme vastutuse teisele  ja  lahmimne nõnda põhjalikult, nii et   vigastame   endid päris rängalt, lisaks kurname välja nii iseeenda kui vahel ka suhtluse e. suhte (ei ole vaid mees-naine teema).  Kui aga pilt saab korrastatud,  siis selgub ka tõde: teine on ju ikka see, kes ta on ja meie need, kes me oleme. Kui  kord loodud, on võimalik teha valikuid. kas tegelik teine sobib meie suhtlusesse või mitte. Kui põhimõtteliselt sobib, tuleb ta vastu võtta just sellisena kui ta on, mitte    ehitada tollele teisele uut illusiooni mulli ümber.

Jälle puhtakujuline oma kogemus, mis korralikult kreeni tõmbab ja väga  sügavale   kaevupõhja sukelduma sunnib.  Vastik on muda neelata, aga tunnistan – pärli leiab üles ja see tuleb tuua sügavusest välja  pinnale ning hoida hoolikalt oma sisemises aaretelaekas!

Reptiilidega aga on nii, et tuleb õppida neid kiirelt  ära tundma ja lihtsalt eemale hoidma. Nendega võidelda ega kakelda pole vähimatki mõtet – neil puudub inimlik mõõde ja ennekõike empaatia, nii et mõttetu     teema suhtluseks ja suhestumiseks.

Just siis, kui hakkasin end õhtupoolikul üksildasena tundma, hakkas minuga väga häid ja ilusaid asju juhtuma. Noorsand Algus helistas – leppisime hommeõhtuse deidi kokku. Kanepi kümnetütreline haldjasülem kirjutas – et olen suure südamega ja minu olemasolu annab jõudu edasi elada. Jumal küll, kuidas ma tahaksin nende ilusate piigade elu elementaarselt õhulisemaks ja helgemaks muuta. Ja muudan ka!

Kogu südamest. Ja ma tean juba ka, kellega koostöös ja mis moodi – ja kuidas teha nii, et need lahendused pole ajutised kergendused, vaid pidev protsess. Hea uus ilm.

Ahjah, Caissa teatas Viiratsist, et tänavune august on viie reede-laupäeva-pühapäevaga – mida juhtuvat kord 830 aasta tagant ning seda nimetatakse rahapajaks. Palun osa – jagan heldelt! 😀 😀 😀

Aga seda teab Jumal ka ilma, et seda ütleksin.

Päeva rosin oli mahe ja liigutav koostöö mu kullakallite tüdrukutega. Kuna ma hoian talutöid tuleval nädalal algavate lastelaagrite jaoks, on hoov tiba karvaseks kasvanud – troopika ju! Ja kuna pattu teinud Bella on madalam kui muru, saavad lambadad hoovimuru niita – justkui palve peale täpselt õigetest kohtadest, vahepeal nina õue pistvale emmele musi andes.

Õhtul tukkus Taja Namaste boksis. Mann ja Namaste vudisid mind nähes kohe Taja boksist välja – et mingit kisa ei tuleks 😀 Vahekäigus haigutanud Nibiru vahtis õde ja sõpsi – ja oma unist emmet. Noh? Taja ei iitsatanudki. Ja vaevu kolmekuine varsaplika nügis otsustavalt ja arukalt oma flegmaatilise mammi oma boksi! Oli uhke ja rõõmus – teadis, et tegi aruka ja asjaliku teo.

Neid arukaid ja asjalikke tegusid oleme siin täna kõik teinud. Ehkki kliima on novembri omaga analoogselt depressiivplärtsune. Igatsen Maruusja järele. Vanamoor, tule kojuuuuu! Edasi läheb soojemaks ja kuivemaks – ja kui esmaspäevast laagrilapsed saabuvad, on päike ja pillerkaar. Aitäh.