2.ja 3.juuli

Viimase ööpäeva laperdamised mööda otse-eetreid panid aina küsima – kustkohast ma lilleke sinna sain 😀 Et ärkvel-öö vastu pidada, pidasin eile koos kõigi nelja kassiga siestat, kui helises võõras number. Keset unenägu, kus tädipoeg Saatpaluga tohutus kultuurihallis turvamehi õhust tühjaks lasime. Täispuhutavad turvamehed – kaamerad peas – vajusid lössi nagu õhupallid ikka – ja tirr! Helistas noor endine kolleeg Elmari-raadios. Küsis – mis-teed. Ütlesin, et magan. Sest lähen öösel Diana Klasi tšätusaatesse. Ja kuna lapsed on Võrtsjärve regatil – kõik seitse! – kaabin mööda Eestit materjale kokku krahmida ja hoog-kirjutada, sest järgmisel nädalal saabub esimene koduse lastelaagri grupp. Keerasin äginal külge, pühkisin kasse laiali ja küsisin, mis kell on – ega ma Tallinnasse Martin Algusega kohvikusse hiljaks ei jää – ja Elmari-mees ütles alles siis, et oleme otse-eetris 😀 😀 😀

Okäääi… Järgmiseks helistas Horvaatiast naasnud Kessu – oi kui hea on teada, et ta on tunnise sõidu kaugusel!

Ja tänu Elmarile jõudsin igale poole õigeks ajaks. Kell oli õige 😀

Eile hommikul ütles kõigi teiste hobuste peale armukade Mann, et kuna ta igatseb hirmsasti Minni järele, pean talle kõige rohkem pühenduma – sikutas kapuutsist mind Nibiruga hommikukallistuselt ära, näsis Namasted, kes ennast ümber emme kruttis – ja siis tuli Taja ja haigutas talle laialt näkku. Mis sa, pöialliisi laiutad 😀

Vaene Mann, nii suur ja nii väike…

Vägavarahommikul kirjutasin supitsarinna Raissa teksti – Go-traveli kursusevennalt Tiidult tuli kohe reaktsioon, proual on esimesel sobival päeval rongipilet Peterburgi olemas – koputage, ja teile avatakse… Oskaks oma asju ka nii ladusalt ja elegantselt ajada…

Kirjavahetus päädis väikese armsa väljaminekuga. Kui juba juhtumisi nina alla pisteti – tellisin Reiu talli Janikalt helesinised päitsed Nibirule kolmekuiseks saamise sünnipäevaks.

Kahed suured – Garfieldi ja Salvadori omad… – lähevad Karekale – ise panen pähe ka, muidu on jälle… ee… pandud. Ahjah, sesmõts, et Kareka hobustele 😀

Misjärel sai valmis Kanepi Ruthi lugu – tänu taevale, et on vihmane – perenaine minus kiheleb, tahaks seda-toda – aga ka kauni ilmaga nagunii ei saaks mõnusaid ühistöid lastelaagri eest ära teha – ja praegu on ikka karmilt tarvis puusalt tulistada. Ükshaaval. Järkjärgult. Tasa ja targu. Pidevalt.

Ajakirjanikerdamine pole enam endine amet – ei piisa enam kirjutamisest – vaja on läbirääkimisi pidada ja elu edendada – Go Travel, vallavalitsused, ehitusfirmad, korjandus…

See käivitatu peab alaliseks saama ja jääma, et korraks tuulutatud-nügitud-aidatud pärast veel õnnetumad poleks kui enne elamusi ja kultuurikümblust. Karmelil on oma algatusega nii väga õigus.

Õhtul kella seitsmest Tajat titega tuppa tõstes sain Namastelt sõnumi koletiste balli asjus. Battaya surus ta nurka – sälg oli eksikombel tema boksi läinud – Namaste hakkas esimest korda vastu ja andis talle molli – jahmunud Taja kargas tagasi ja lükkas oma jumbu pikali – õnneks ei saanud varss haiget. Aga siin oli kolm kujundlikku sõnumit.

Ainult rumal laseb end ettearvatavalt nurka suruda. Vastuhakk paneb ka suurema vastase taanduma. Lahingus saavad väikemad haiget.

No ei. Piisab sellest, kui suuremad sõdivad poolega endast ja kujutavad ette, et on seeläbi iseennast needes õnnelikud. Ma ei vii neid ühe rumala koosolekujuhataja kätte sund-nututamisele ega teadlikule traumeerimisele. Koletis võib balli nautida – ilma meieta. Sest ma ei meeldi endale, kui suuremeelselt oma selja taha varjan selle, mida ei tohiks varjata, vaid peaks ravima. Ning päris kindlasti ei õpetata selliste koosolekutega mu noorematele lastele ema paikapanemisi, piiride ületamisi. Ma ei luba. Isegi karjajuhita koer ja hobune on õnnetu. Mis siis inimesest rääkida. Aitäh, Namaste!

Algusega Kalamajas uues india restos Lendav taldrik – võrratu toit kena hinna eest – tutvusin inimesega, kes on veel päikeselisem, siiram, koostööaltim, loovam-painglikum-avatum kui kujutlesin. Võrratu päikesepoiss.

Kuna aega oli, sõitsin Klasidega Õismäele õhtukohvi jooma. Järgnes öö Kanal2-s. Meid ei solgutatud ega solvatud – aga muu kui seksi ja sõja pärast öösiti ei helistata – nii et vaikne öö oli. Aga hea lugu tuleb. Kõigest, mida otsesaate vaatajad nägid – aga ei kuulnud.

Viiest kuueni koju tallates tabas mind korraks paanikasööst. Kuidas ma jaksan. Kirjutamine ja talutööd, lapsed ja laagrid, sõidud ja… Veendusin veel kindlamalt, et Namastel oli õigus. Mitte ühtki koletise balli ega teadlikku lõksu ronimist ei tule. Sõbrad-kallid võivad igal hetkel tulla ja olla. Ei ennast ega neid, kelle eest vastutan, teadlikult reptiloidide kättemaksutralli tallata ma ei vii. Aitäh.

Kallistused valgustatud tallis – Namaste oli tule põlema pannud – maandasid ja rahustasid. Mine tudu paar tsüklit – ja jaksad jälle. Alati jaksad. Meie aitame. Päriselt ka.

Kolm tundi und tuppa rüsinud kasside kaisus algas tõsise rütmihäirega. Oleksin lausa muretsenud, kui oleksin jaksanud. Ärgates panin kõigepealt – enne kohvi ja talligi – Diana loo telje kirja. Boksid ja pesu. Hoovinõgesed ja seaaediku maltsad lindudele – päris kõike siiski lastelaagri noortele jätta ei saa – üle pea kasvab ju noh…

Seejärel panin Martin Alguse teksti telje kirja. Ja sügav mure Indi pärast lõi üle pea kokku  – seitse telefoni ei viinud temani – ta enda oma oli telgis (nüüd lõpeks vanaisa käes hoiul), Alo arvas, et ta on Vehendis, vanaema ei vastanud, Reti oletas, et on Tammel, Aleksander ei vastanud… Kui tütrekene oli lõpuks venna abiga käes ja kallistatud, järgnes kolm tundi und.

Siis kirjad-ülekanded-arved-tööde inventuur nii Naistele kui naela otsa – sesmõts, et talutööde nimistu nii lastega kui tõsisemate tegijatega tegemiseks ritta ja seinale. Nagu ikka.

Helistas Karekas. Jagasime muljeid. Pidasime plaani. Laagrilapsed saavad tema uue retsepti järgi püksetatud rabarberikooki. Misjärel tegin – koera kõrval! – mind oodanud Alfale kallimusipai.

Veel kirju-läbirääkimisi-reastamisi.

Äike. Midagi ei tõmmanud välja. Ja kuhugi sisse ei löönud ka. Mind ennast laadis taevane elekter nii üles, et sooritasin – tõsi, vahepealsete vihmadega üsna raskeks vettinud heinte tõttu üsna suurte raskustega – rullvõimlemise tüdrukute rõõmuks 😀 Lükkasin neile ühe ümmargusema rulooni ette – ja seda tänu Puhhile-Lillile. Nad siblisid mul küll jalus ja ohustasid ennast – aga püüdsid kogu südamest mind aidata. Misjärel istusin Manni ja Nibiruga suvetallis – kallistasime, lobisesime, pidasime plaani, pihtisime. Mann neelas armukadeduse alla. Laskis Nibirul rahus mu krae vahel pusserdada ja mulle sülle istuda. Nüüd on varss minust umbes kolm korda suurem, tõsi küll 😀 Ega astunud ümber jalgade vingerdava Lilli peale – see ka ei õpi – Nibiru otsis Puhhi seljakarvadest kirpu. Puudu olid vaid kanad, kes sellistel puhkudel suvetallis podisevad ja asjalised on. Kinni ju. Rebased…

Eile öösel ütles Anna Klas, et on elus ühe korra rebast näinud. Tartu äärelinna tänaval. Suurepärane…

Homme Diana ja Martini, ülehomme Jaaguranna ja Urseli tekstid. Ja metsatallu sõidan. Heinad. Kaer. Ja arupidamine, millal lapsed nende põllule viin. Nüüd peaksid ilmad lubama. Oi, tuttu… Pikk öö päästab närviliseks-nõrgaks muutvast alamagamusest, siis jaksan. Aitäh.