4.-5.juuli

Hommik lambamusiga on üks parimaid võimalikke päeva alustamise mooduseid. See kujuneb siis, kui Alfa on toonud oma karja õue, ukse avanedes tuleb trepile – ja ei tahagi muud kui kallimusipai. Moorid omavahel 😀 Lambad ka veel. Ma ju ka. Bella oli seekord hommikuks talli peal rõdul tugitoolis – jajah, lasin ta jälle ööseks lippama. Tänu sellele pole ka rebane mõnda aega oma nurjatut nunnunägu ilmutanud.

Hobuste kallimusipai tuleb hommikuti autasuks selle eest, kui kirjad-ülekanded-läbirääkimised on kenasti üle elatud. Ja päeva esimene lugu kirjutatud. Eile oli see Diana tekst. Pärast emand Klasi telesaatele keskendunud loo ülevaatamist-kooskõlastamist liigutasin end mõnuga lambakopli džunglis – nõgesed-ohakad, maa seest välja kasvanud nöörid-naelad-pudinad. Talu iga koht tahab aegajalt emanda kätt tunda, siis on majavaimud rahul ja kodu kontrolli all.

Telefonisessioonid olid üleeile Rajaga, eile Dianaga, täna Karekaga. Üle ühe pika vestluse välja ei kannata. Aga need on olnud mõnusad jutuajamised. Edasiviivad. Paaristõugetega.

Eilne vikatamine oli sesmõttes ka hea, et mitmendat päeva kummitav klatš sai nõgestesse ja ohakatesse sahmitud. Meenusid asjaolud ja saabus kergendus. Mu lähedalseisvale isikule räägiti – fiih, kui tobe on klatši edasi rääkida, aga ma ikka räägin 😀 – et üks minu pesuese on juba aastaid ühe daami käes. Alatoon oli selline, et orgia käigus jäi, otse loomulikult. Ja nüüd nõgeseid niites meenus. Ühe näitleja pulmas ühes väikses Eesti linnas käisime jah selle emandaga saunas. Ja leppisime kokku, et läheme talle külla. Aga ei jõudnud. Temal tuli beebi. Minul lahkuminek. Temal järgmine abielu. Ja üllatav on kogu selle farsi juures, et ta kogu oma kirjumirju juures mu rinnahoidjat kaasas kannab 😀

Tänu ohakatele tuli kõik meelde – ei midagi siivutut ega ülevõllivat – ja ma meeldisin endale jälle.

Kes käskis enne siestat end pealaeni täis süüa? Ärkasin seitsmest ja metsatallu jõudsin kaheksast, ehkki lubasin kuuest minna. Helde kodu – kuhu jõudes tundsin end üle üsna mitme päeva tõesti nagu oma teise koju jõudes – oli seekord Stockmann ka veel 😀 Oli riidekaupa toodud ja hilisõhtul selgus, et suures kastis, mis mulle lisaks viljale-saepurule-heintele-piimale autosse tassiti, oli väga vahvaid asju.

Kümnest järgnes auto tühjakslaadimine – tohutu kergendustundega, sest sellele eelnes Võrtsu äärest tulnud tütrega südamelt maha laadimine, mis viis otsusele, et hoidume garanteeritud haigetsaamistest.

Kui on ette teada, et meist ollakse nii palju kõrgemal ja tähtsamad, pole vaja seda uuesti teada saama minna – kalli kütuse, raisatud päeva ja mitmeks päevaks rikutud rahu ja tasakaalu hinnaga. Väljavalitud ja kõrgemalseisvad laiavõralised oksakogud ajagu oma asju omavahel. Las me olla lihtsad maanaised 😀

Südaööl tuttu pugemise järel tõdesin kuue ajal ärgates, et ma ei kuule enam äratuskella. Nii ametis oma unenägudega. Ja nii ihu kui vaim kaitsevad end üleväsimise eest sellega, et tuleb piisavalt magada.

Laupäevahommiku veetsin Martin Algusega – kirjutasin vaheldumisi eilesaadud rõivaste loputuse-tuulutusega. Pärastlõunaks on papa Ursel vaheldumisi elumajast liigsete raamatute tassimisega kitarriõpetajale katalogiseerimiseks – siis on kõik need köited, millega ühes toas ei taha elada, ühes kohas.

Helina on Eestis – saadan talle loomalausujate olemasoleva materjali, et illustreerimise peale hakata mõltema. Tänahommikused teated Imeloomade juurest – pääsukesepojad, siilipojad, metskitsetalled, fennek… viisid otsusele, et laagrilapsed tuleb Sibelle juurde viia.

Karekaga rääkisime pikalt nii lastelaagrite sisustamisest kui stiihiatega toimetulemisest. Andrus Teemanti üliarmas helistamine lõppes otsusega, et sõidame neljapäeval enne papa Laose teatrit ja emand Kordemetsa Tõstamaa-õhtut üsna hommikul tema juurde. Hõissa!

Margotiga rehkendasime taas, kui oluline on lähtuda endast. Endast. Endast. Sel teemal oli põhjust üle poole tunni rehkendada – meie ju… Rehkendus küll. Hobused soetatakse endale. Loomad paljundatakse endale. Iga teistele-tegemine on überpullisitt – ja nii lihtsalt ongi.

Korra viskas mul juhtmete siiruviiruliseks – pärast vihma on tuhat kärbest-parmu-kihulast – ja kümnest keskpäevani üllatanud elektrikatkestus lõi kuidagi tasakaalust välja. Ent minu tasakaal jõuab poole tunni pärast Raplasse.

Ostame maasikaid, aitame tema papale valged püksid osta – ja kui koju tuleme, on kodu kodus, sest väike perenaine on kodus. Homme pärast laulupidu tuleb ka noor peremees. Selleks ajaks on mul seni kokkukühveldatu kaks viimast lugunat valmis. Näen juba ära, et uuel nädalal tuleb viis kuni seitse uut. Ent see on ju väga hea. Rahu, ainult rahu… Aitäh!