7.-9.juuli

Eile, kui sõitsime suvelaagri tüdrukutega metsatallu piima ja saepuru järele, arutasid piigad oma emade vanuseid. Kui üks ütles, et tema ema on 29, arutles Indi: „Minu ema on vist natukene üle 30. Jaajaa, ma tean, et ta saab varsti 50 ja on aastate poolest meie kooli kõige vanem ema, sest ta oli 40, kui mina sündisin… Aga tegelikult ta veel 30 ei ole.“ Aitäh 😀

Selline arengupeetus saab võimalikuks tänu paradoksile. Me elame Soone talus viis päeva ühes ja mamma Saara rühmab, nagu üks mära viie vankriga. Nii pole aega vanaks jääda ega täiskasvanuks saada.

Esmaspäeval õnnestus mul laulupeolt saabunud Aleksander kümnendal katsel kell üks öösel magama saada. Kell kolm saabus Indi mulle kaissu. Kell viis olin jalul – hobude pesad puhtaks, pool Jaaguranna lugu sai valmis ja pesud kuivama.

Siis saabusid Linnamäed Laura, Alberti ja 300 kilo odraga. Ja Ameli pika valge patsiga.Selleks, et Aleksander ja Jakob oleksid suutelised akudrelliga mingeidki sihipäraseid liigutusi tegema, võtsin tüdrukud Raplasse varustusretkele kaasa. Drelliga oli vaja alla võtta pärdiku üleskrutitud nurgikud, mille küljes tal mingi kilakola tilbendas. Aleksander ütles kõik, mis ta lootusetult arenemisvõimetu tiitsei kruttimistest arvas – ja mul oli selle üle hea meel. Minu poeg on pohhuimuljast trilobiidi-tasandist kenasti välja kasvanud.

Nurgikuid oli tarvis selleks, et nendega kinnitada prussid, mille külge Karla-kullakene ehitas Namaste ja Maruusja bokside vaheseina. Tüdrukutega tõime priast ühele utele veel kõrvalapakad, ostsime Maxima eest maasikad-kurgid – seest porgandid-lillkapsad-kaalikad – ja kallistasime Ulvit-Lembitut, kes just Pariisist tulid.

Kodus õlitasid-roostevabastasid poisid jalgrattad, kuni Karla ehitas seina ja tüdrukud kerisid lambakopli alumise lindi kokku – tallede pärast panin, tüdrukutel oli hulk nukerdamist. Selle tööga tutvustas Laura end imelise kaaslase ja tööinimesena – kui teistel oli ui-ai-palav-nõgesed-parmud, siis see võrratu tüdruk rühkis tööd teha, porises teisi korrale kutsuda. Ja meenutas mulle väga mu venna leske Malle.Sihikindel, omas rütmis – ega lase end rajalt millelgi-kellelgi kõrvale loksutada.

Karlale seltsiks nühkisid hobused tal mõistagi tallis seljas – parmupaanika! – ja armsale isetule-väsimatule abilisele lustiks kühveldasin mina samal ajal 21 kärutäit hopasitta talli eest kahte kärru, mille poisid üle kiviaia veeretasid ja Anne marjapõõsaste alla laotas. Olnud ja olevaste põõsanäsimiste korvamiseks – mää 😀 Kuna mul oli kolm inimest teenindada, ei saanud selga sirgu ega hinge tõmmata enne, kui tehtud – ja siis kükitasin Manni boksi kõige tagumises-jahedamas nurgas, tilkusin-ähkisin – ja Namaste koos Manniga tupsutas-tunnustas-mummutas. Minu tüdrukud…

Lapstüdrukud püksetasid seni talinast võtetelt saabunud Karekaga köögis rabarberikooki. Meil ongi ju niimoodi – mina teen õues meest, Karekiisu kokkab. Ja kummalisel kombel on sedasi õige ja hea.

Viisin Annelt töötasuks saadud suure jäätisega toidetud lapsed Estonia järve ujuma – ma ise vajasin enim ujutamist, sest me panime Karekunniga kolmele utele kõrvalapakad, neiukesed olid sel ajal minu süles ja… ee… nojaa :D. Kui ujumast tagasi tulime…  Niitis kulla-Karla majaesist! Ehkki ta sai sõrgkangi endale peopesa naha vahele, ikkagi niitis. Ja võttis hulga veenmist, et see maruline töömees meiega õhtusöögile tuleks. Ja Bapsud tulid. Grillisid Elfriide kaela – aitäh, eidekene-kullakene…. Hobused-linnud-peni talitasin koos Hannaga. Hobunaid hallates märkasin korraga, mida teen. Kõnnin enesestmõistetavalt, Namaste päitseid pidi näpuvahel. Heldekene, millal see juhtus? Minu gasell hakkas käekõrval kõndima ilma, et ma seda märganudki oleksin. Ta ise vist ka ei märganud. Nii peabki. Ja kõik mängisid äsjaniidetud õuel sulgpalli. Idüll!

Kuna lapsed jäid alles südaööl tuttu, oli Karekal tükk tegu neid teisipäeval üles saada. Mind ka. Õieti küll oli minuga nii ja naa. Tõusin kolmest, kirjutaisn Jaaguranna lõpuni, puhastasin hobupesad – ja magasin kuuest üheksani. Karekas viis poisid kaasa. Enne panime paarsada meetrit vana aiavõrku mu väimehe vanemate juures minu pärradikärradisse – seoses sellega jäid eile metsatalust heinad toomata – ja poisid kaapisid Pärnusse kohtuma noorpaariga, keda tõusev teletäht lauba paaritab. Edasi pidid nad lauta puhastama ja higitelki ja… Ühesõnaga panid poistele üles telgi, kus sellid tõmbasid hommikuni massi 😀

Ja laut puhastati ka ära. Mina puhastasin. Enda oma. Täna vedasin sealt 21 kärutäit äkapukat välja – ja see on lammaste paari kuu ehitus. Kareka laudas on… 3 aastat. Vähemasti õnnestus tema lambadadele, kellest osa on mulle kangesti kallid, aiavõrk saata. Mää.

Meie käisime tüdrukutega Margotile dokusid viimas, kitseuputust ja ponipundart vaatamas – ja osutusime vajalikeks – neil olid kaerad otsas ja hommikune lüps selle taha takerdunud. Sealt edasi peatusime sõprade Kiivrite Tammiku-talus. Seal on mitu pesakonda kutsikaid, keda Helle seni tüdrukutele näitas, kuni meie Üloga nende punase treiku all kõhutasime. Polegi tervet silda vahetada – ainult parempoolne ratas korda teha. Kolme pere peale võiksime hakkama saada küll ju. Kui nende poeg Madis tuli ja jahimeeste päevade korraldamisest lõõtsutas, rääkisime rebasejuttu. Kuni onu Raivo lootis, et Ülo püüab tema kanavargad kinni, viis Kiivrite endi juurest repside hord viimse kui kana minema 😀 Tüdrukud nunnutasid meie jahimehe- ja treikujuttude ajal mitut tõugu taksikoeri.

Väga naljakas kahtlemata… Mina emmen oma viimast 6 kana ja 2 parti nagu hiinaimesid. Kehtna mõis hakkab munejaid müüma 21.juulist, viiest lisapepust piisab. Ja jahimeestel viiakse viimne kui kana ja muna minema. Juuru-Janel pesitseb lisaks kotkas lähikonnas – see nopib ka.

Ostsime tüdrukutega Keavast toidud – raudtee ülesõidu foor jäigi põlema – sai esmaspäevase äikesega pasunasse – ja keetsime kodus mõnusa pudru pirbarbrikisselliga. Et neiud ei märkaks, et noorperenaine kadus naabrite juurde viisakusvisiidile, panin Manni sadulasse. Sa jeerum, milline vapper-helge sõbrakene. Hambad ristis astus – kõigepealt Laura, siis Ameli seljas – postkastini ja tagasi, tuhat parmu pekus, naabrite külaliste autot ühel ja muruniidukid teisel pool. Kallis-kallis vapper hobutüdruk…

Vastasin kirjad, koostasin ja maksin arved, pidasin läbirääkimised… Mina jah. Mäletan veel napilt, misasi on arvuti 😀 Kuni tibinad järves ujusid, lugesin üht Mihkel Ulmanilt saadud raamatut – näe, lugeda oskan ka veel!

Tegin tüdrukutele kobeda omleti, Indi ilmus oimetuna – palav ju – ja tunnustas Kaiti, kes naabrite lastetiskul Minni-hiirt mängis. Vapper 😀 Ladusin autosse saepurri jaoks kilekotid ja piimaplännid. Teel metsatallu pistsin beibed Vigala jõkke ujuma.

Metsatalus mõistagi sõime – sinna kõrvale lugesin Brigita kaanelugu ajakiras Saladused – prille polnud, aga naised itsitasid, et kirjutatud on: minul on loomad elutoas ning erinevalt minu 5-majalisest talust on hoopis Võrtsu ääres kõigil ruumi… Ahah – ma pole seda huvitavat kirjavara muide siiamaale läbi lugenud – õigustuseks sobib napilt tõsiasi, et mu lapsed minu lugusid-laule ka ei loe. Õhtusel sulgpallimängul käinud Reti luges.

Eile õhtul muudkui aga surusime autosse 11 kotti !!!!!!! saepurri, piimad, kuhja mullust sõstramahla – passisin hoolega, et keegi ei tuleks mõttele punakasjasid Franzu-Frizu teist ringi veel Soonele smuugeldada. Koduteel ronisime viljakuivati kõrgematele korrustele. Kas ma peaksin sõnastama, kui tänulik olen metsarahvale? Peaksin küll. Aitäh. Eriti suur ja pidev ja kestev aitäh.

Kodus saatsin neiukesed tuttu. Auto tühjaks laadimise, talli puhastamise ja hobunate kallistamise lõpetasin südaööl. Kallistamise hulka kuulus hobude jooksutamine – lasin neil jep-jep-jep-sosinate saatel (karjuda ei saanud, lapsed magasid talli peal) oletatavasti umbes 3 km joosta – päevade kaupa tallis könnamise sekka on vaja kopse luhvtitada ja üldse. Nibiru – eilne sünnipäevalaps – tähistas kolmekuiseks saamist sellega, et jooksis vastu õunapuud kulmu rulli. Teretorekene…

Jõudsin tuppa just siis, kui sakslased hakkasid brasiillastele koduväljakul järjest väravaid lööma. Vaatasime seda absurditeatrit koos Karekaga – tema Jõõpres, mina elutoas, kondentspiimaga rabarbrikook põses – ja ma ei kujuta ette, kuidas need sellid üldse Brasiilias, kus jalgpall on faveladest rikkurite staadioniteni püha, edasi elavad. Ega vist elagi – arvatavalt löödi kohe pärast mängu lõppu maha.

Täna tõusin viiest, luhvtitasin-emmesin hobunad-linnud-peni – ja magasin veel paar tundi. Õnneks sain jalule just ajaks, mil emad-vanaemad laste järele küsisid. Need sõid kaevu peal istudes krõbusid jogurti ja maasikatega. Olen hirmus perfektsionist, peab märkima. Ehkki lastel on olnud meie juures pehmelt öeldes huvitav, on mul ikka tunne, et teen liiga vähe. Aga ma oskan ka siis end süüdlaslikult tunda, kui kühveldan lambalauta tühjaks, minu pärast ei saa määtsud päikese ja parmuvarju ja pääsupaar toidab oma stiilset viisikut neil hetkedel, kui ma käruga nende apartemendi alt läbi ei ägise-mögise.

Läbi astunud Reimo küsis higist-musklis-bikiinides mind silmitsedes, miks Kroonika nüüd pilti ei tee. Tüdrukud tulid mulle appi puhtaks-kuivaks allapanuks hakkepuitu kärudesse kühveldama – tänu sellele sain töö tehtud – lapsed toidetud, pesud pestud. Ja ennast ka 😀

Karekas poetas poisid õuele ja kaapis talinasse süldibändiga geikale. See tuleb vist sõnast game – geim ehk geika. Ma arvan. Tõin lapsed kinno – ja istusin ise Valtu seltsimaja eesruumis, sest mingit muud aega kui Dinosauruste aeg mul sellesinase aruande koostamiseks lihtsalt polnud. Praegu just.

Aga meil kõigil ongi just praegune aeg. Ei muud.

Valtu-Nurme Helen küsis, kas mõtlen Hiiumaale minekut tõsiselt. Tema tahab külastada oma treenerit, mina Ave Alavainut ja Mai Murdmaad. Jah, mõtlen tõsiselt. Mul pole huumorimeeltki, et naljatada. Koju jõudes saadan Helenile oma augustigraafiku – tabelis on veel nii mõnigi Hiiumaa auk täiesti olemas. Bapsud tulid läbi. Parmud tal ratsutada ei lasnud. Sõime stritslit, noored mängisid sulgpalli – mina tegin midagi haruldast – boksid ja voodilinad puhtaks. Tuhat analüütilist mõtet peas.

Tüdrukud viidi nende kodudesse tagasi. Olen väga tänulik, et nendega kohtusin. Kindlalt kohtun veel – nad unustasid maha hambaharjad, õnnekivid – ja ilmselt midagi veel.

Õppisin Lauralt ja Amelilt – ja tänu neile – väga palju. Oma tütre kohta. Lastevaheliste suhete kohta. Inimolemuse kohta. Oma loomade ja oma rajatud muinasmaa kohta. Tänan südamest.

Poisid harutasid Kareka juures päev otsa – nagu nad väidavad 😀 – lambavõrku lahti. Jakobil tuli korraks tuline koduigatsus. Aga talle on Pärnu uue Apollo 3D ostetud, homseks uhke parkuur meile kõigile ette lükatud. Lähen jooksutan nüüd hobustel kopsud puhtaks, kontrollin, et poisid magaksid – homme on äratus minul viis, neil pool kuus. Jätkame matka!