10.-13.juuli

Kuidas jõutakse pühapäeva keskpäevaks Ave Alavainu juurde Ave Vitasse? Talitatakse kuuest loomad, vajutatakse seitsmest Rohuküla poole ja ollaksegi praamil 😀 Ja kuidas jõutakse kell kaheksa Raja tallu? Hommikul, ma mõtlen. Niimoodi, et talitatakse kell viis loomad, pistetakse kell kuus kolm magavat last autosse ja vajutatakse Kilingi-Nõmme poole.

Andrus Teemanti suguse kuldse inimesega koos parmude ja leitsaku eel täpselt õigel ajal mööda tema titeküllaseid kopleid jalutada on maailma kõige normaalsem asi. Shelti-Satu titasid vaadates püüdsin mitte mõelda meie juures mitmete valede otsuste ohvriks läinud noorukesele minikollipoisile – rahu temaga… Üks poiss on marmorpõnnide peres vaba – pisut ülearuse valgega, tumesiniste silmadega. Õnn kaasa, mehikesed, kes te meiega hommikukastesel murul mängisite.

Tänavuse ponimudila muhedaim on kirju näoga kõrb täkupoiss. Meie Manni poolõega kohtumine meenutas nende emmet, kes läks marutaudi vaktsiinist vallandunud sinivetika vohamise ohvriks. Indi pani selle peale väikese lörina – kuidas teisiti – aga see-eest on Raja talus uus täkk – sihvakas ja sportlik  Django. Andrusel on õnnestunud üle 10 poni erinevatesse riikidesse müüa.

Ja pakkuda on üle 10 dexteri – piimakad meetrikõrgused iiri universaalvissid – et kari oleks 5lehmaline. Eelkõige palun ostke ära Mooni, kellel on ka tütrekene sabas. Kui ta meile tuleks – mõistuspärasel moel tiinena – oleks kohe kolm lehma. Aitäh. Aga ta meeldib mulle nii hirmsastiiiii…

Et ruumi poleks, ostsin ära Andruse viimsed lambad – kirjud šoti jacobi tõugu prillide ja vuntsidega Donna ja Diana. Laupäeval toon pärast Soometsas lugejatega kohtumist ära. Kusjuures nende kahe efektse-väheldase-ülivillase määtsu soetamist alles lambaralliks läks…

Elvis, kes kinkis Indile teiseks sünnipäevaks kogemuse, mida võib üksildane täkk oma koplisse tunginud lapsega teha, sitsis ja miilustas, nagu ikka Elvis. Ja ma tahaksin vägavägaväga, et kõik müügis ponid ja miimuud saaksid suurepärased kodud. Sellest majast tuuakse kaasa soe ja helge väli – igaveseks. Aitäh.

Reiu talli läksin Nibiru päitseid tooma – ja heldisin 4-5aastase tumehalli araabia mära Saharaga kohtumisest. Horsemarketit tehes oleksin igast tallist kedagi endale tahtnud, nii et ses pole midagi uut. Liiatigi on Nibirust kasvamas sama rahulik-stabiilne-kompaktne – ja veelgi kaunim märakene. Aitäh.

Lähiajal avatakse Reiu talli kõrval Lotemaa – ju siis saan Saharat taas kallistada. Seekord uudistasime Pärnu uut Apollo kino. Filmi „Kuidas taltsutada lohet“ teise osa kingin vanemale pojale jõuludeks. Kõik me – nii poisid kui Indi – panime mne tõhusa pisara maha. Igaüks erinevatel põhjustel. Minu jaoks oli ses multas lohetaltsutajast metsistunud-üksildane emme…

Laose-papa Bananamaa etenduse algust lükati meie auks kümme mintsi edasi – ja resonantsis kolm dee ja koolinoorte tubateater tekkis kummaline müstika. Nagu on müstiline ka Pärnu igihaljus – vana Laos ise. Klaasi-Jüri – kellega Indi tegi endale ja Jakob väikesele õele kaelaehte. Pontšikud. Üheksa sõin, tänan küsimast 😀

Kunstide majja läksime papa Laose loo pärast – aga leidsime sealt alt muusikariistade poe, kus Aleksandri tulevane kitarr ootab tema sünnipäeva. Teel Papa ja Kareka maja poole rääkisime üsna pikalt lambapidamise kultuurist teiste ja nende moodi. Hmkhm. Ma ei soovi sellest rääkida.

Gerdaga rääkisime Tõstamaa kohvikus uskumatutest lugudest, mida talle taevast näidendusteks saadetakse. Seni käisid lapsed Karekunniga Matsirannas – ujumas ja nostalgeerimas. Taaskohtudes põikasime Jaagurannale, sest ma tahtsin neile kõigile näidata, mis koht see on. Ja kuhu augusti lõpus Carlose tseremooniale sõidame.

Neljapäevaõhtune lambaralli oli alles sissejuhatus teemasse. Suurimat valget utekest – pool meie omadest… pakkides vaatlesin ja silmitsesin ja hinges juba otsustasin. Koduteel lisandus heinaralli – kuna käru oli metsapere juurde jäetud, haakisin ta tükkis kahe laialilennanud rulliga pärra. Sellest tulenealt, et viimsetel küünirullidel polnud enam üldse nööre, laotasid-lappasid-rullisid metsaomad terve reede neid uuesti rullikujulisteks toodeteks.

Hommikune hulgiemmemine alustas minu reede nii, nagu oli plaanis – pühendudes-hooldades… Ka siis veel oli kõik plaanipärane, kui võtsin koorma maha, pesin pesud puhtaks, korraldasin majapidamise kontrolli alla, tegin ära eelmise päeva saagiga fototöö ja kirjavahetuse.

Aga edasi sai sedasi, nagu üldse ei kavatsenud. Aga oli vaja. Juba kaks kuud tagasi oli vaja. Lambapääste. Võtsin Karekale akudrelli, metsatalu stockmannist saadud riided, Pisikese päitsed, toidud. Metsatallu jätsin pärrkärri – issand, ma olen sellega juba kokku kasvanud, maivõi… koormarihmad, saepurri kestad.

Teel tegime spontaanse peatuse – vaatasin üle Kuuse talus viimaseid päevi tiinust tiksuva Ritsika Harley Davidsoni stardiasendi, kallimusipaitasin nii kohe-kohe emmeks saajat kui tema emmet ja tänasin õnne, et kääbik-kurjamit Rotsut enam pole. Vist. Kindlasti.

Teel Pärnu-Jaagupisse toimus plahvatus – kuulasin Aleksandri ja Alo vestlust, et nad seilavad Muhu väina stardiks läbi Hari kurgu, avamine on laupäeva õhtul ja start pühapäeva hommikul ja ma mõtlesin välja, et see start on järelikult Hiiumaal – Kareka juures vaatasin nende kodukalt ajad-stardid, ostsin piletid – ja praegu just sõidamegi Hiiumaale! Istume Hiiumaa-praami vöörikohvikus Ave Alavainu tütrega siinsamas on ka Mai Murdmaa – minagi olin pool aastat Murdmaa teatavasti 😀 😀 😀 – ja täidan ühest küljest aukohust oma päevaraamatu lugejate ees – teisalt on see jäädvustamine saanud teise dimensiooni. Mitu eesmärki pühendab ühe ja sama abinõu 😀

Kareka juures oli lambapääste päeval ka Mardikas elu nautimas – analüüsisin temaga pool tunnikest oma lastelaagrite kogemusi, tajusid ja aistinguid – ja toimus veel üks plahvatus – kogu lastelaager on samuti mulle. Inspiratsioon. Töövihik. Järgmine raamat. Hurraa. Appi. Aitäh.

Aleksander ehitas Karekale Jakobi assisteerimisel lipp-aia. Karekas kokkas, mina korraldasin. Ja lammaste pealelaadimist kiirendas tõsiasi, et saabusid järgmised külalised. Kaks utte pagassi, kaks talle esiistme ette – üks utt tallega jäi maha ja mu süda teeb seni tema pärast piiksviiks, kuni näen öösel Hiiumaalt tagasi jõudes, et Karekas on ta teel Tallinnasse võtetele meile maha pannud. Inimene võib seletada, et kohe-kohe novembris saame koplid valmis. Aga lammaste elu toimub siin ja praegu. Jäärapoisse ma enda juurde võtta ei saa, neil tuleb jätkata elu kehvasti ventileeritud pimedas lihakapis. Palun vabandust, poisid…

Kolmanda plahvatuse lööklaine – raamat taas tulemas! – jõudis pärale metsatalus, kus enne heinte pealelaadimist tiine Sally põtkivas kaisus hetke hinge tõmbasin ja ka raugele emmekesele seletasin, et raamat on sündimas 😀

Kui kodus lambad maha võtsime – Karla niitis seal, oh tubli meest! – tuli tema tähelepanek mitmeaastase meetripikkuse villa asjus, ütles, et pole küll 20 aastat niitnud, aga rauad on olemas ja tuleb. Kõigepealt tulid hobuseboksid-kanad-kassid. Siis heinad, autotäis saepurri maha. Ja tuli ka Retiga samaaegne otsus – kogu austuse ja armastuse juures Gerly vastu ei lähe Järva-Jaani. Lihtsalt ja ainult pidude pärast sõita vot ei saa.

Õhtuse talituse ajal helistas Brigita pärast Kuldse Trio tuuri esimest, Paide kontserti – mul oli tema muljetele kõrvale panna fakt, et üks ostja ilmus meie talule. Täna õhtul, kui vaatama tullakse, näitab Reti talu ette. Mul on küll talvepuud ja sissetöötatud majapidamine ja mis kõik – aga ma saan nädalaga – okei, vast reaalsemalt kuuga – valmisvaadatud rehielamusse kolida. Eelistaksin ilmselt küll kevadel kolida – aga kokkuvõttes on kõik ikkagi Jumala kätes ja alati parimal võimalikul moel… mõtlesime Brigitaga koos välja suuremate loomade ja asjade võimaliku logistika ja kolimise korraldamise, kui. Ja rohkem ma sellele ei mõtle. Enne. Kui. Aamen.

Keskmes olen ma ise. Aga minu keskmes on Indi. Kes peab kogu aeg orienteeruma – kuhu minnakse, mida ja milleks tehakse, mida ja kellele ja miks ja kas müüakse 😀

Laupäevahommikul lõbustas mind peatselt meile puhkama saabuv Janne kirjakesega –

Grupp 40-aastaseid sõbrannasid arutasid, kus kohtuda ühise lõunasöögi nimel. Lõpuks otsustati kohtuda restoranis Ookeanivaade, kuna sealsetel mees-ettekandjatel on kitsad püksid ja kenad tagumikud. 10 aastat hiljem, 50-aastastena, arutasid samad sõbrannad taas, kus kohtuda ühise lõunasöögi nimel. Lõpuks otsustati kohtuda restoranis Ookeanivaade, kuna seal on väga hea söök ja fantastilised veinid. 10 aastat hiljem, 60-aastastena, arutasid samad sõbrannad taas, kus kohtuda ühise lõunasöögi nimel. Lõpuks otsustati kohtuda restoranis Ookeanivaade, kuna seal saab rahus süüa ja seal on võrratu merevaade. 10 aastat hiljem, 70-aastastena, arutasid samad sõbrannad taas, kus kohtuda ühise lõunasöögi nimel. Lõpuks otsustati kohtuda restoranis Ookeanivaade, kuna see on ratastoolisõbralik ja seal on lift. 10 aastat hiljem, 80-aastastena, arutasid samad sõbrannad taas, kus kohtuda ühise lõunasöögi nimel. Lõpuks otsustati kohtuda restoranis Ookeanivaade, kuna nad ei ole seal kunagi varem käinud.

😀 😀 😀

Kulutasin tunnikese sotsiaalmeediale – fotodega levitatakse õiget energiat, head sõnumit, uue hea ilma fooni – ja müüakse dextereid-kutsikaid-Saharasid. Lobisesime Juuru Janega – kes on üks neist, kellega ilmsi-silmsi kohtumata on kujunenud südamlik sõprus.

Kui hakkasin pesusid kokku panema, et voodilinad-tekid mahuksid, tuli juba viia Jakob rongile, et ta jõuaks väikest õde hoidma, kui ema tööle läheb. Ja siis laadisime Reti juures nendeniidetud halja hobunate jaoks peale, võtsime Karla tee äärest peale. Ja laadisime peale laupäevase esimese koorma.

Oksana ja Klafiira – neist teisel enne nime polnud, tuli selline 😀 – pügamine võttis viis tundi. Sinna sekka mahtus Reti saabumine, ratsutamise plaanidest loobumine. Voodipesu mõsu, laagritoa korrastamine, lõunategu, arvete koostamine ja maksmine.

Klafiira kaifis kohutavast villakoormast vabanemist sajaga. Oksana oli suremas. Ma ei tea, mis juhtus – pärast pügamist vajus täiesti ära. Nahk leemendas, lõõtsutas, silmad tagurpidi. Kuna tema jaoks ei saanud otseselt muud teha kui vesi ja lakukivi nina ette panna, läksime teise koorma järele. Saepuru sai viimseni. Heina jäi vist veel kümme rulli. Iga laagriga põhjus minna.

Kodus rookisime kolmekesi auto puhtaks, talitasin loomad, vahetasin ürjetu villahunniku peal vee, panin hukkas tennised likku. Ja sain iseennast puhtaks. Pärast lammaste transamist ja pügamist oli mul vaja ka nende kümnesentimeetrilised sõrad lõigata – need ei kasva ilma päikesevalguseta kuigi kõvad – köögikääridega oli neid lihtsamgi lõigata kui plekikääridega, mida oma lammaste puhul kasutan. Tehtud.

Täna loodetavasti saabuv ema ja tütar vajavad ilmselt homme hulga järje peale aitamist. Karjuselindi alune on vaja üle käia. Karla niidetud haljas kärudesse riisuda. Homme saabuv tüdruk-kond on veidi vanem kui eelmine – ja hobustega tegelnud. Kaks vähemalt. Tuleb tore nädal. Ja nüüd on Heltermaa. Ahoi! 😀