14.-15.juuli

Kuhu küll aeg kaob? Kuhu kaob päev, kuu, suvi – ja elu? Päeva kadumise küsimus oli über-akuut eile, kui tuli teine vahetus selle-suve-lapsi – ja õhtu oli enne käes, kui päev õieti algaski. Elu kiire lennukaare küsimus oli Ave külastamise kohal üleeile Kärdlas. Minu kallis-kallis vanem õde, kes on nüüd mulle rahulikult ja loomulikult ka hilisemates telefonikõnedes armastust ja ühtehoidmist jaganud… Nii sitke moor – ja ometi on nüüd pärast kõiki tema tuliseid tegemisi oht, et mu lapsed jooksevad temast üle. Saame hakkama.

Kärdla jahtklubis – mille kapten on Hillar Kukk – nägime esiemse inimesena Ülo Vooglaidu, Muhu väina regati algatajata. Ja see oli märgiline. Tõenäoliselt Soomes elava Merikese – kes oli mu Lahtiste-kaartidega-saate toimetaja – siinpuhkamise ajal läheme talle Soonelt Loonele külla.

Alo tegeles lastega need paar tundi, mil magasin mere kaldavees suurel kivil nagu emakonn. Jahtklubis vihtusid lapsed erinevate motoriseeritud jalgratastega ringi, mina lugesin Ave „Harilikku seepi“ – kuni tuli tema tütar Kata, kellega vestlesime südamest südamesse. Kõigest. Kogu jahtklubi oli jalka-mmi finaali vaatamiseks villalattu kogunedes Saksamaa poolt, nii et eelnenud pidu Untsakate saatel sujus tõenäoliselt väga peoks pärast ülekande lõppu.

Praam oli meid selleks ajaks neelanud. Rikkusime reegleid vastu tuult – kuna lapsed uinusid teel Kärdlast Heltermaale, jätsin nad autosse magama, ise lugesin – ja Rohukülas avastasin, et pikem magasin. Öine maantee oli meie vastu lahke – enamusest konnadest loovisin mööda ja Kumma küla alguses paduvihmas öiseid möödujaid puhutavate mentidega viskasime rõõmsat nalja. Uued sümpaatsed näod olid.

Kohtumisrõõmsad musimummud kohtusid minuga alles eile hommikul – ma ei suutnud neile kell kolm teatama minna, et tulin – nad kuulsid seda ju niigi – aga selle eest olid ülimalt õnnelikud ja rahul. Enne järgmise laupäeva Häädemeeste-Sigaste sööstu ei lähe ma kuhugi kauemaks ära ka. tundub mulle isiklikult. Tegelikult olin pool eilsetki päeva igal pool.

Kimbukesel – sihvakal kihnlannal, kelle Karekas koos esmasündinuga ära tõi – on Helbekese jaoks piima! Tänaseks on kõik seitse merehädalist toibunud-traksis ja minul süda rahul. Pesud-villad pesin eile –voodid teise vahetuse lastele tegime juba koos Leida Sibula pojatütretütre Sandraga.

Fotod noppisin arvutisse ümber ja paberist piltidekski tegin juba eile, aga FBsse heiskasin oma soojad sõnumid alles täna hommikul. Eile hommikul tuli Mirjami teade, et Agnes on kõrges palavikus – tuleb kolmandasse vahetusse.

Kolbergid ja Sandra saabusid keskpäeval – pidasime püramiidis arbuusi-jäätise-kohvikeskpäeva ja ma avastasin seda, mida varem juba teadsin – minu inimesed. Sandrake-kullake meenutas oma erilise üksikasjamäluga, kuidas üle-eelmisel korral meil suvitades oli mul… laulatus… Oli-oli, miks ei oli. Jätkupeoga Meie Pubis. Tänan küsimast, ma ei tea, kus on mu nelja, kus kolme suve tagused laulatatud – ka ei tea ma, kus on sulane, kes lisaks paljukahjulisusele tuuritab kusagil meie sajakaga. Pohhuimull.

Üllatuslikult saabusid Sauelt Valdur ja sadulsepp Eha Ireeniga – ka väga minu inimesed – kes küsisid Kolbergidelt asju, mida mina pidasin enesestmõistetavaks – aga mida just täpselt oligi vaja küsida.

Kuni Mihkel läks Hagerisse uut elu alustama, tulid Reti ja Hanna – kelle hoidmine on onu Aleksandri lemmiktegevus. Tegime tütrega toidu valmis ja väimehe võidukal naasmisel sõitsime Keavasse puuduvat treikuratast tutkima.

Lapsed vaatasid koeri – palju-palju üle loovutusea jahikoeri, kes kõik otsivad peremeest. Kui ühest katuseta hoonest kostis hobuse hüüatus, läksime tüdrukutega vaatama, kes ja mis ja kus ja miks… Oh…

Hõbedane täpiline täkk. Vist. Teises boksis kuldne linalakk täkk. Vist. Tagumises tallilaadses nähtuses üks eraldi ja kolm-neli ühes boksis. Vist. Kõhuni virtsas. Sõnnikusoomusega kaetud. Olin arvanud, et õues trallavad kaunid märad ongi kogu sealne hobupark. Aga tegelikult istub seitse või enam täkku pealaeni pasas. Oleks vaja õues toibuda-puhastuda lasta. Kastreerida. Õpetada. Müüa. Omanik urises, et meie riigis, kus hobustesse investeerida ei tasu, peavadki täkud sitas elama. Nuustakul neid vorstiks ka enam ei võeta. Ongi niimoodi. Seal. Hobusead. Asotsiaalid. Issand halasta…

Mida teha???

Ma tean, et maailmas on sellises olukorras olendeid. Selle nägemine… Viimati nägin midagi natuke sinnapoole Sõmerpalu sulguvas tallis. Aga siinsamas kuldse suvetaeva all keset haljendavaid aasasid ja inimesi, kes oleksid valmis neid täkkusid üles turgutama ja neile elu võimaldama – lihtsalt sellepärast niisugune košmaar, et inimesed ei räägi, ei küsi abi…

Karekale nähtust jutustades mõtlesin välja – Tiiu on hädas hobunate abistamiseks sündinud – leiab-korraldab ja Jumal kiidab.

Kodus tegime meeskonna vahetuse – Bapsud maha, mu oma lapsed peale. Sõitsime Agrovarusse – aitäh Üllele, kes meile mõni minut pärast sulgemist ikkagi lakukivid müüs. Lasin Tammikute juures pildid paberile tuletada, toitsin lapsed ja ostsin Koduextrast palle-sulgpalle-viirukit.

Maxima ees soetasin mustikad-ploomid-herned-oad-kurgid ja sees porgandid-leivad-värgid. Koduse korrastamise-korraldamise järel sõitsime Erki juurde. Juuru-Ingliste vahel on muinasjutuvestja hõimul  võrratu maja, suurepärased prouad – Erki ema ja vanaema – ning puudeladumistalgud. Riitasid laduvad naised-lapsed – ja jõude jalutavad mehed, marjasõda pidavad poisid. Kui olime oma panuseks mõeldud riida üles ladunud… lendas see ümber. Märka märki.

Ujutasin lapsi Estonia järves, sinna sõites nägin, et Reimo karjas on veel värskeid muukse, vastsündinud veiseid. Kell kümme kodus üllatas Sandra mind ideega – lähme ratsutama… Tegelikult puhastasin talli, ajasin hobused sääskede kätte, musisin määtsud-hobud-kassid – ja kavatsetud kirjatöö asemel vallandus Rebeka kõhujama.

Vannitoa kraanikaussi paiskunu sain liikvele ja majast minema ohtra torusiiliga. Elutoa põrand sai teise, pesukapp kolmanda ja diivan neljanda tabamuse. Saame hakkama.

Peaks oma kogutud 7 loost hakkama otsast valmikuid lahti kirjutama. Enne on vaja vestelda Tiiu ja

Margotiga. Kolmapäevaks Ruja piletid Kõue mõisa, kuhu tüdrukud viin ja üle annan, suutsin eile vaid ära võtta. Edasi magasin kaheksa tundi järjest ühes asendis.

Ka mina olen kõigest inimene…

Täna on: kirjasõpradeks Eerik-Kaupo, Margot – käibekad-arved-kaer, Tiiu – täkkudele koht, korrastus, kastrats, õpetus… Õhtul metsatalust piim-heinad-kodusoe turvatunne ja Sally-kalli. Mu kalli Diana vanim tütar võttis minuga ühendust, tänu sellele tean, mis toimub Soometsas – ega tea, mis toimub laupäeval… Aga. Me ju teame, et ammu enam pole planeerimise ajastu.

Mõte on, et laupäeval tooks Teemanti jacobi-määd ära – aga kuidas kõik kujuneb, ei saa kavandada. Jumal juhib. Kuigi Karekas-Reti-Mihkel andsis Soonel uudistamas käinud sommidele meie parima, ei vastanud need mu smsile. Ju leidsid sobivama. Järelikult on sedasi õige. Üks talv veel Soonel. Mis pole küll otseselt manifest. Erkiga eile puuriita – mitte seda, mis ümber kukkus, teist 😀 – ladudes arutasime, kui täpselt ja kiiresti tellimused taevasest kataloogist kätte tulevad. Seega tuleb ettevaatlik-läbimõtlik olla eranditult iga sõna-mõtte-teoga. Arukamalt kui kunagi varem. Aitäh.