15.november 2010

Esmaspäev algas porganditega – kaks tonni jagunes keldrisse ja Margotile.

Jätkus logistikaga, mida muutis Volkswageni mittekäivitumine. Ja kulges edasi Riksuga, kes tõi Brigita koju ja viis kaasa kotitäie riideid. Aineringkäik looduses.

Hoian hinge kinni: kas Petrone Print maksab honorari…

Maksis! Ja mina maksin end taas kord totaalselt puhtaks… Järgmise korrani.

 

16. november

Igahommikuse tall-lasteaed-kool-laut-tormamise otsa tuli täna tõhusam pesumajandus ning käik elektri- ja pesupoodi. Väärikus nõudis uut pesu, novembripimedus elektrisüsteemide korrastamist. Registreerisin www.aabramihobulausujad.ee ära. Ja linnas käies sain jälle politseiautos istuda – ei lasknud vanainimest üle tee. Ment oli seesama naine, kes üks päev enne pulmi mind vale vasakpöörde eest trahvis ja Peteri eest hoiatas. Halleluuja.

Hing sügeleb Opaali ja Bee pärast. Haldja müümise valust sain juba üle – ta jääb ju Ande juurde, nii et näen teda sageli – kui tahan, võin teda kasvõi sel laupäeval ratsastada. Aga eesel ja tinker, mustlashobune… Üks sündis mu kolimise, teine tädi Lii sünniaastapäeval… Niuks…

 

Kirjutasin Mätta ratsatalu emandale Katrinile:

Armas Katrin,

kui oleksin Sulle kuu aega tagasi kirjutanud, oleksin teatanud, et loobun nii Opaali kui Bee ostust, sest olen totaalselt maas.

Olingi.

Kui naabrikoer murdis mu tiine kitse mu silma all maha, kukkusin elu sügavaimasse deprekasse – kõik näis nii mõttetu, et tahtsin kõik oma lambad-kanad-värgid maha müüa, talu oksjonile panna ja maailmalõppu plagada. Kaasas neli olemasolevat hobust.

Raskeveomära Haldjas müüsingi Andele – mis on jummalast õige otsus – tal on teda Ekstronile värskeks mõrsjaks vaja, minul nii hiiglaslikku sööjat-sittujat vähemalt praegu kaela vaja ei ole.

Deprekas kulmineerus südame seiskumisega – õnneks laperdas mu süda juba enne, nii et jõudsin ära suremise hetkeks Rapla haiglasse.

Olin kolm päeva haiglas sees, siis lubati mind talu ja laste pärast ausõna peale haiglast välja – käisin nädal aega iga päev paar tundi tilga all.

Nüüd söön pool kilo rohtusid päevas.

See aasta on olnud liig mis liig.

Entsefaliit-borrelioos.

Kolimine.

Abiellumine.

Paar väga jubedat katastroofi – kitsega, koeraga – ja erakordne Nizza-reis.

Et ma aga olen visa nagu umbrohi ikka,

siis nüüd ma nii traagiliselt ei kisa.

Teeks nii.

Anname Opaali ja Bee saatuse kätesse. Kui keegi teine tahab enne kevadet neid ära osta – siis on nii ette nähtud.

Kui nad on mulle määratud, pigistan nad ikka välja. Nii rahalises kui energia mõttes.

Mul jäi rahateenimisse depreka ja südamerikke tõttu kuupikkune auk, rebin seda praegu paaristõugetega tasa teenida.

Opaali ostes pean ta siiski ära ruunama – tuleb muidu siia tibikarja, tekitab kaose ja saab eesti ruun EQ käest kolakat.

Sellised lood.

Ei midagi hullu enam.

Küll aga mõtlemapanevat.

Ihu ja närvid karjusid kooris: halasta, tõmba tagasi!

Mul pole enam sulast, mees töötab pidevalt Tallinnas. Seega on talupidamine ja loomade talitamine 200% minu õlul. Suuremad lapsed ei ole kunagi kodus, väiksemad on abistamiseks liiga väetid. Samas on tunne, et kuna Opaal sündis meie kolimise päeval ja Bee mu juuditarist kasuvanaema proua Saltsmanni sünniaastapäeval, oleks nendest loobumine patt.

Kalli

Katja

5107709

 

Tuju läks heaks seoses ümbrikuga, mille postikana Peterile tõi. Ja Hedvikaga, kes meile tuli.

 

17.november

Majapidamist sai hommikul neli tundi, kuna püüan sel nädalal paralleelselt ühele poole saada nii Petrone Prindi lapsepõlvelugude käsikirjaga kui koolivaheaja ja sulase lahkumise tulemusel kuhjunud pesulaviiniga.

Enne Eri Klasiga kohtuma minekut jõudis Peter mul aidata 2 rulooni hobustele koplisse veeretada. Rookisin ruloonide alt vabanenud platsilt heinajäägid teeraja peale, mis viib tallist koplisse. Kaheksa kärutäit.

Brigita suhtles oma hobusega viimati kaks… kolm?… nädalat tagasi. Ja otsustas nüüd ainuisikuliselt, et läheb nädalavahetuseks laululaagrisse.

Minul on randmed, küünarnukid ja põlved juba läbi – aga talv on alles ees.

Sain Petrone Prindi lapsepõlvelugude raamatu esialgse versiooni valmis. Küllap küsitakse lisalõike – tänu sellele ei tule pingelangust.

 

18. november

Majapidamisele läks 3 tundi.

Metallistid viisid žigullijäänused ja muu jama minema – puhas plats.

Õhtul peatasime sundkülaliste pealetungi, öösel oli elektrikatkestus – lambad laudas ähmis, peremees mures…

 

19. november

Sõitsime terveks päevaks Tallinnasse tööle – intervjuud Janika Leoste ja Kreet Rosinaga – ja talu jäi üksi. Väga õõnes tunne.

Kella kahe paiku võtsid Pirjo ja Raks siit Andele sünnipäevakingituseks meie Osvaldi peale. Jäära peale tõstmise käigus ei pannud nad tähele, et viisid ka meie Puhhi minema. Minni kass on põhjus, miks me ei saa loobuda Ande sünnipäevast – töökoormus ütles küll: püsige kodus! Aga tütre mõnus ja intelligentne kass on oluline põhjus läbi pimeda ja rõveda ilma Virtsu alla kooserdada, surmani väsinuna püüda pidutseda – ja muretseda kõigi poolikute tööde pärast… Oleme kõik väga väsinud.

 

20. november

Mina käisin Viljandi linnaraamatukogus raamatupäeval esinemas. Peter assisteeris naabrimees Eerot lauta, esikusse ja õue õigete valgustite-soojenduste panekul.

Õhtul sõitsime vastu Peteri tahtmist Ranna Rantšosse. Mul õnnestus muretult jooksu lastud Minni-Puhh siiski kinni püüda – ja Ekstroniga pikalt juttu ajada. Seoses inimeste kahekeelsuse ja kummalise loogikaga ei olnud see kõige meeldivam käik.

 

21. november

Peter tegi ajakirjalugude ja kodulehekülje pilte korda. Mina võtsin vastu emand Ingrid Stahli, korrigeerisin tema lugu, kirjutasin Janika Leoste lugu, töötasin koduka kallal, valmistasin ette Elmatari raamatututvustusi – ja võitlesin pöörase unega. Peter möllas õues bokse puhastada, sitapütti tühjendada, töötuba klaarida… Pärast sulase lahkumist on meist saanud perenaine ja peremees. Paradoksaalsed lood ja teadasaamised. Ehkki Peter pidanuks õhtul Tallinnasse sõitma, küttis ta hoopis sauna ja jäi Koju.

 

22. november

Nädal algas tavapärase matemaatikaga: 3 tundi hommikust majapidamisele, 4 boksi, 2 masinatäit pesu, 4 korvitäit + 4 sületäit puid majja, põrandad puhtaks, nõud kappi, kõigile kallimusipai – ja kirjutama!

Et mida? Aga seda. Just sedasama siin. Täna saadan teostajatele kõiki tekste ja pilte ja värke, et 1. detsembriks oleks meie kodulehekülg masti ja püsti aetud.

Peter jäi täna Tallinnasse ema juurde, et ära saata Kulkale Eesti Filmipäevade projekt. Seda meeleolus, mis järgneb teadasaamisele, et RKF ei toetanud ei Gustav Ernesaksa filmi ega Nukitsamehe raamatu projekti…

 

23. november

Kuna õhtul tuleb lumetorm ja nädalavahetusel miinus viisteist, kutsun täna Aare ja tema venna Elari Soonele keldrit ja kanaauku sulgema ning kanaaedikut senisesse seasulgu laiendama – tikksae ja lisavõrgu abiga.

Käisin metallifirmas raha järel ja viisin poisid pärast minu-aitamise õilsat tööd Tallinna bussi peale.

Talverõõmudele on kergem vastu minna, kirjutades Naistele lugu Kreet Rosinast. Seda enam, et lumetorm jättis Peteri ööseks Tallinnasse.

 

24. november

Täna selgus, milline hakkab välja nägema mu tavaline päevakava:

1. lumerookimine

2. laste logistika

3. sitavisk

4. üks kirjatöö blokk

5. koplilintide lumest puhastamine ja ümber kinnitamine (täna tegin vasaku, homme teen parema poole koplit)

6. puude tassimine

7. põhjalik koridori puhastus (teistel päevadel on selle asemel muud kasimised – need roteerivad kordamööda ruumist-ruumi, majast majja)

8. tööriiete pesumasinasse ajamine ja masina käivitamine (seda on juhul, kui külalisi pole, õnneks paar korda nädalas – ja praeguse ilmastikuga külalisi teadagi ei käi)

9. põranda pesemine + kempsu, pliidi, papagoide jne jne kasimine

10. teine kirjatöö blokk

11. lammastele ruloonide veeretamine mööda lund laudaukse juurde

12. kanamajanduse sisse seadmine talverežiimile – homme tuleb veel üks sahmakas liiva vedada, siis on sisse seatud – jääb harjuda

13. kolmas erialatöö blokk

14. kogu kamba lõunane talitus

15. laste ära toomine koolist-lasteaiast

16. nõmedatele telefonikõnedele vastamine – täna saatsin kõik töllakad järjest kanni

17. õhtusöögi valmistamine

18. ahjude kütmine ja laste sängitamine

19. neljas erialatöö blokk

20. kirjavahetus ja arved

21. film, raamat, vestlus abikaasaga…

Atškoo!

Täna oli alates 17. punktist erakordne päevakava – talitasin loomad varakult, jätsin Brigita ja Minni koju ise majandama ja sõitsin, pikk must tualett selgas, Tallinnasse PÖFFi avamisele. Peter oli seda juba päev läbi filminud, Artur Talviku, Eri Klasi, Kinoliidu rahvaga jne jne asjatanud ja emaga projekti- ja lepingumajandust tõuganud.

 

25.november

Jõudsime öösel kell 2 Tallinnast koju – aga õhtu oli magamatust väärt. Nii PÖFFi avatseremoonia – kus Ene Ergma ehitas tervituskõne üles meie loo peale ajakirjas Naised – kui film “Rare export: a Christmas tale” olid väärt ka naftakulu J Hommikul viskas Peter 3 tundi lund, mina liitsin tavalisele rutiinile liiva vedamise kanadele lauta ja parempoolse kopli lisapostide suskimise. Peter korraldas enamuse päevast oma asju kodust – mina kirjutasin retsensiooni va joulupukki-värgile ja tutvustuse Inga Raitari raamatule.

Ostsime Brigitaga Espakist Peterile sünnipäevaks riistakasti, kanadele korralikud kausid talveks – ja mulle lumesaha J Lasteaias ei teinud Minni probleemi, et tal polnud vanaemade-isade küünlavalgeõhtule ühtki võtta – nabis Marika Männimäe endale. Sobib. Õhtul küttis minu mees sauna ega sõitnudki Tallinna – sest meil oli koos kodus hea olla. VÄGA HEA, kui täpsem olla.

Peter õppis Brigitaga. Hobused mängisid lumes. Tegin ära tuhandeid pisiasju – ja Peter sai hetke lihtsalt olla, mitte joosta, kaamera õlal, kuhu tädid käsivad…

 

26.november

Peter tegi boksid, mina muud majapidamistööd. Keskpäeval sõitsime Tondile Käo päevakeskusse Deniss Pogosjaniga lugu tegema. Peter korraldas päev otsa telefoni painates PÖFFi filmipoliitilist dispuuti – reformikaid on võimatu kohale saada.

Sain Tallinnast bussijaamast Reti ja Aeksandri, Raplas ostsime hobustele veeämbrid, sest korraga kukkus miinus 10 ja meie akvedukt pole selle pakasega kasutatav – vann külmub lõhki. Koduteel jutustas Reti huvitavast tööjaotusest ja veiniõhtutest, mis on pärast venna ja vennanaise Vehendisse sugenenud. Tore.

Jälgin trakeenitar Battayat, ent pole seni märganud, et ta tekki vajaks. Talli sisemise ukse auku panin täna küll teki ette. Lambad olid kolm tundi õues. Ja kanad reageerisid hõõglambile täna 7 munaga. Tiukrud on eriti hoogu läinud.

Õhtul läksid tüdrukud Kehtnasse diskole, Peter on Tallinnas PÖFFil, mina peaksin kirjutama Denissi lugu, vastama kahele uuringuankeedile, tegema Rakverele näidendi sünopsist, toimetama kriisiabi raamatut, kirjutama lapsepõlvelugudele juurde lõikusid, mida Karin ja Epp toimetamise käigus küsivad… Aga tahan hoopis nutta.

Kui tüdrukud läksid Joonase juurest Reti pesu ära tooma, ründas LAHTISELT õues jalutav Oke neid, nii et plikad varjusid garaaži.

Kitseke Veera ja lammaste talitamisel tuligi nutt peale.

Ja see kestab. Olen kohutavalt väsinud – ja imelikult üksi.

Ja väsinud.

Oi kui väsinud ja tühi. Vabandust.

 

27. november

Korras.

Peterile sõitis öösel, kui ta minu juurde sõitis, Kohila bensukas keegi ette – ema Karise autot pole enam.

Tüdrukud olid ööseks keldriukse lahti jätnud – pealmist kihti porgandeid pole enam.

Sandra hüppas öösel majaukse lahti – härmatis sulas elutoast tunniga.

Patt on vinguda – kõik on elus ja enamvähem terved, päike paistab ja maailm toimub.

Käisime Margoti jõulumaa avamise eelõhtul valitsevat põrgut vaatamas – tohutu töö on tehtud, metsikult kiiresti ja hästi on Aare &Co seal tegutsenud – kui nüüd ometi ka nii palju kliente sinna läheks, et asi end õigustab.

Mulle meeldis väga see Eero, kes Margoti hobused lõpuks ette õpetas. Ehk saab temast see, kes õpetab Brigita Battayaga kokku? Ma väga loodan.

Ja armastan üliväga oma meest, kes täna öösel ellu jäi – Jumal tänatud, oh kui väga tänatud!

 

28. november

Eileõhtused kirjad karile jooksnud hõimlaselt mõikasid täna hommikuks. Peter püüdis nukrust trotsides rõõmsalt koos Retiga heinaruloone avada, vihtasid ja lambaheinu katuste alt alla loopida – mina tegin bokse, vedasin puid ja pesin pesu. Ent kui Männimägid külla tulid ja oli põhjust rääkida kitse-Klaara surmast ja selgus, et Oke luusib regulaarselt lahtiselt Saunaküla vahel – siis pugesin lauta varjule ja nutsin, nagu väike laps. Kõik käis üle jõu – heinad, sitt, puud ja Oke.

Peter tiris mu jõuga Margoti Talvepesa avamisele – minuta kaadris TV3 seda materjali ei osta. Tantsisin kohusetundlikult linetantsu, vaatasin eemalt, kuidas Oke perenaine minu eest ära jooksis – ja tema raskeveokas Vunts aiste vahel end küünlasse ajas.

Avamispidu oli ilus – ainult et meediat ei olnud. Isegi mitte kohalikku lehte. Kellele see tehti??? Kuna Brigita laulustuudiokaaslase ema jättis Brigita pärast kontserti Järvakandis –15 kraadiga keset Raplat maha – ehkki mina vean igal nädalal kaks korda tema tütart koju – tegin pärast hobuste talitamist veel ühe Raplasööstu. Mistõttu jõudsin Reti ja Aleksandriga alles pärast 8 Võrtsjärve äärde. Minni läks vanaema-vanaisa juurde, mina ratastooli Tiiaga Naistele lugu tegema. Peter sõitis Tallinnasse intervjuusid tegema ja andma.

Kella 11 ajal tassisin Tiia Kaagveres 3. korruselt autosse ja viisin linna Maarja Kaplinski juurde, sest tal pole järgmisel päeval elektrit – ja sõitsin Minniga koju. Magama sain kell 3.

 

29. november

Brigita sai õnneks klassiõe ema autoga kooli – võisin üheksani magada. Õues oli –21, toas 15 kraadi – 3 tundi kütmist, puudevedu, bokse ja heinu, hobuste ja lammaste-kanade söötmist-jootmist, põrandapesu. Battaya on sama karvane kui eestlased – ma ei taha talle tekki panna, kuni tal ilmselgelt külm pole. Vatitekk hoiab öösel tallis plusskraadid.

Lambad on päeval samuti 10-15 õues. Täna vähem, sest sõidan Minniga kella 16ks Risti raamatukokku lugejatega kohtuma.

Enne lugejatega kohtumist kirjutasin Inga Raitari raamatu retsensiooni ja pärast Ristist tulekut tahtsin kirjutada Tiia loo, ent olin liiga väsinud. Peter teatas, et meil on 4. detsembri õhtul toimuvale Euroopa filmiauhinna galale kutse kahele. Jess! Persse kõik helgid-oked-karidel elud! Enne üheksat tuttu, muidu ei kesta.

 

30. november

Täna on suur vestlusring Solarises, mida Peter on siin päevi korraldanud.

Loodetavasti tuleb ta pärast koju. Homme saab Peter 36 – aeg vabaks kasvada.

Õues jälle –20. Veebruaris on siis vist tõesti planeet –40 peale jahtunud, nagu ähvardati. Facebookis tõstsid assotsiatsioonid jälle kitse-Klaara surma ja tänini vabalt ringi jooksva Oke teema taevasse. Kui abitud me ikkagi oleme – ja kui kohutavalt see kurnab. Ma tahan kaugele saarele lennata ära, kus päevast päeva võiks olla niisama…

Peter kutsus mu PÖFFi filmi “Võõras” vaatama – Saksa moslemite draama oli Tallinna-sõitu väärt.