16.juuli

Number 6 pole mulle sümpaatne. Loodan, et mina talle olen. Igatahes täna ei sobi ka Avesta järgi kuhugi uusi asju algatama ega konflikti-alteid asju ajama minna – seepärast sõidame lastega õhtul Kõue mõisa Rujale, mitte Keava kakaratooriumi klaarima. Jah, neile täkkudele – ja ka veistele – on iga sekund seal sita peal kuritegelik piin – aga nad on kuuldavasti juba mitu aastat niimoodi virtsas mädanenud. Seda ütlesid eile kõigis mu postkastides inimesed, kes siit päevaraamatust lugesid, et avastasin õitsvate märade-kitsede taga maltsade varjus peidus olevad täkud, kelle arvu väidetavalt omanik ise ka ei tea.

Mul oleks 2 täkule – kes veel täkulaadsed tooted on – koht siin Rapla lähedal. Ja ülejäänute kohta kuulsin, et Oskar siiski võtab hobuseid vorstiks. Sorry, kui keegi õrnahingeline loeb – aga parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Transpordi ja muude kulude tasuks võiksid perssekukkunud hobu- ja koerakorüfeed veistega tasuda – Tiiu andis ka spikri, mis peaks olema kirjas paberil, millega hättajäänud mind volitavad.

Iseasi, kas ma tahan. Olla volitatud. Kui see olukord avalikuks tuleb, võetakse sellelt paarilt igasugune loomapidamise õigus, vetarst, kes on mitu aastat oma jahikaaslasele kõik-on-korras-allkirja andnud, saab korraliku sõkdõmmi ja vallaametnik samuti. Kõik teavad. Kõik pigistavad silma kinni. Ja hobused-veised mädanevad elusalt ära. Kas ma tahan vetile ja ametnikule põhjalikult varbale astuda? Eda-Liis Kanni kaameraga imet vaatama kutsuda? Ei taha. Ma tahan, et need täkud saaksid koplisse ja veised kas kohe lihakasse või normaalsesse ellu. Ja – nagu juba öelnud olen – ülekasvanud kutsikatega pole tegelikult ka asjad pehmelt öeldes hästi. Mitte hästi poolegi.

Ma ei taha enam seda treikut parandada – nad ei suuda rattavidinaid mitme nädala jooksul nõgestest üles leida ja see kopsik tuletaks mulle kogu aeg seda kriminaaliani õõvastavat hävingut meelde. Fui. Ja kui täna Ruja kontserdile sealses sitas kahlamist eelistasin, ütleb Avesta Kai Tamme interpretatsioonis nii: „Päikese päev on väga kriitiline. See on Päikese päevade seast kõige raskem päev, seotud maa ning tema saladustega. Päev ei sobi lõbustusteks ega pidutsemiseks. Püüa olla rahulik ja emotsioonitu, räägi ja suhtle nii vähe kui võimalik. Ära tee tähtsaid tegusid ega alusta uute ettevõtmistega. Lepinguid sõlmida ja allkirju anda pole ka Kuu seisukohast hea – on oht võrku sattuda. Ole ettevaatlik uute ideede suhtes, neis on pettust. Vabane negatiivsetest emotsioonidest, kurjusest, õelusest ja närvilisusest. Kui inimene on puhas, siis puhastuvad sel päeval ka teda ümbritsevad inimesed.“

Märkasin rõõmuga, et tänaseks soovitatud sinisesse-musta olengi end riietanud. Ega üllatunud, kui avastasin, et Luisa Värk on ühinenud Karmeli ja minu algatusega analoogse projektiga – ega olnud ime ka see, et perekond Linderite tuulduma-toomisega seoses on mul kalendermärkmikus Luisa kui võimaliku abistaja nimi – ehkki ma ei teadnud Kanepis käies, et on projekt Laste Rõõm, mille patroon proua peaminister on – nõiamoor olen, noh 😀

Ja uskumatult tubli tüdruk olen ka. Kurtsin eile metsaperele piima järel käies ja Kolbergidega Vigala jõe ääres kirjukoerakommi-piknikku pidades, et olen viimased päevad lammaste-hobuste-päästele kulutanud. Lammastega on väga hästi. Hobuste-veistega vaatamata kulutatud tundidele-kõnerahale mitte kuidagi. Täna aga tõmbasin paaristõugetega end iseendale järele, nii et vaatasin endale rõõmuga järele.

Vägavarahommikul kirjutasin Gerda-loo telje. Pärast lammaste-hobude emmemist käisin üle koplilindi aluse, mida tüdrukud eile nii ja naa puhastasid. Korrastasin söödaplatsi, pesin põrandad ja pannid. Ja kirjutasin Laose-loo telje. Pidasin Reimoga nõu ja sorteerisin eile metsarahvalt saadud Stockmanni-koti sisu – enamus Karekale. Kirjutasin Laose teatri teksti telje ja toitsin lapsed. Kirjutasin dexterite-loo telje ja kallistasin Alfaga – minnes õigupoolest vaatama, miks Oksana kadunud on. Laudas passis. Pidasin nõu Tiiuga – kes reedel Wild Tiuxiks saab, sest abiellub Wild Texiga. Ja kirjutasin Ave Vita loo. Tüdrukud rehasid seni teeääred ära ja lapsed panid fotod albumitesse. Arvuti avasin alles pärast ühte, kui Reti Hannaga tuli.

Arvuti tõi vestlused Di ja Melanie, Verneki, kapten Haldre ja Mihkli, Mittide ja Karekaga.

Nii Linderite kirjavahetuse kui läbirääkimised bojaariga, loodetavasti viimase külastuse kakaratooriumi kui õmblustööd jätan heaga homseks.

Sitt läks mul täiesti paradoksaalsel põhjusel keema. Loomi mädandav emand rõhus oma tervisele ja kurtis, et loomade äravõtmine oleks talle viimne hoop. Kuidas saab ligimeste haletsusele loota inimene, kes sel määral teistele olenditele kannatusi valmistab???????

Mis faking farss see ometi on – halastage, las ma piinan neid edasi, sest olen olnud nii kõva ja tunnustatud tegija… Mu telefon ja postkastid jutustavad laiast joonest ja üleolekust, mis kõik selleni viis, et hinnalised litsentseeritud täkud sitasse upuvad. Kõik tuleb tagasi. Mitmekordselt. Ja selle asemel, et loomade nimel abi küsida, eeldatakse, et ise-tehtud-hästi-tehtud sitabumerang peatub õhus – ja lastakse edasi elusolendeid mädandada. Karukanni, jummala eest! Brigita vadistas õnneks meie kõigi tuju oma tuuri ja triatloni jutuga uuesti heaks. Aitäh 😀

Ja eriti aitäh Kolbergidele, kes meie tähelepanu Kõue mõisas toimuvale Rujale juhtisid. Jalutuskäik mõisas oli hea. Kontsert oli väga hea. Ja veel eriti hea oli, et üks aastates paar võttis kenasti Sandra peale ja viis Tallinnasse – kui neile ütlesin, et tegemist on Leida Sibula järeltulijaga, läksid nad selle au peale kohe lausa rõõmsaks – „Kui saja aasta kestel kordub sama kevade…“ Aitäh 😀

Mul on silme ees proua Leida roosinupuks sätitud suu, laitmatud lokid, usin tatsamine ja väärikus viimse päevani. Kallikallikalli…

Edasi läks asi rutiinseks. Laagritüdruku roobiralli üleeile öösel oli tühitähi võrreldes sellega, millise laia kaarega mu enda poeg esmalt üle oma enese toa oksendas – mõisa hinnalist kanavrappi – ja seejärel peltas potikaant ei jõudnud lahti teha enne, kui… Puhastusvahendite riiulid, käterätikud, viimne kui vetsunurk… Praegu olnuks lahe mõnele porole kinnisvara ette näidata – paskataudi hinnassa 😀 😀 😀 Nüüd on kõik puhas – ah, toilete tahtiski suurpuhastust, hõiskab optimist, pesumasin umptsatab omasoodu käterätikuid, on putukateta rauge öö, täna on homme ja pullid undavad metsa taga. Maailm toimub.

Võtan hommikul heinad peale, nopin Karla, siis raudteejaamast kolm last – Reti tahaks poeringi, aga ma ei näe ära, millal see võiks juhtuda – ju siis, kui õhtupoolikul Karla tagasi viin. Aga milliste istmete peal??? Oiiiii… Jajaa, kui mina olin noor ema, siis oli zekiwa, milles lebas Reti, mille jalutsis kõõlus kolmene Riks – auto tuli alles siis, kui Reti oli aastane… Kuidas me, mehed, Velikije Luki all… Kõlab umbes nii.

Tere tulemast Soone okselaagrisse – ja head ööd 😀