19.-21.juuli

Täna hommikul saan juba üsna rahulikult ja leigelt jutustada, kuidas mitte miski ei muutu. Külgnevates maailmades toimuvad ikka needsamad protsessid, mis meid nende külgnevate ilmade poole tõmbavad – ja samas tõukavad. Kuni kestab seesinane elu üleüldises tõbilas nimega planeet Maa. On ju selge, et totaalne ravila see taevakeha siin on – kuni haiged oleme, seni inimeseks kehastume. Ja põrgut polegi vaja mujalt otsida. Nojaa, paradiisi ka. Siin see kõik. Hurraa.

Paradiisi tunne on siis, kui Andrus Teemanti juurest toodud kaks jakobiinet, sigrimigrimolulist peenvillalist šoti utte – ema ja tütar Donna ja Diana – väheldaste lehmade moodi möögides uut maailma avastavad. Võrreldes nende senise koduga on meil siin hobused liiga suured, teisi lambaid nende senises pildis üldse polnud. Ja nende õnneks on meie mamma Alfa võrratu dipolomaat ja suhtleja, kes ühendab nii uustulnukaid karjaga kui lambaid inimestega. Aitäh, eidekene!

Praegusel hetkel on 17 lammast – kellest täiskasvanud võtan täna prias enda karja, et mingit jama ei oleks – tited saan regada augustis, kui jõudlustädi puhkus läbi saab. Kommilfoo peab kõik olema sellepärast, et nagu ütles mu kallis kitse-Margot… ee, kus käibeks õigupoolest on? – reedel, kui kaera järel käisime ja törtsu juttu tõukasime, korrastavad praegu kõik siinkandi loomandajad õhinal lautasid. Kui loomakaitsega koos koostatud kirjale viimaks reageeritakse – imeline puhkusteaeg sunnib piinatud täkud-veised seniks sitasse piinlema, kuni ametnikud ärkavad-märkavad – ja õnnetuid elukaid kontrollima tullakse – millele järgneb lõputu menetlemine, kuni lumi maas… – siis võib arvata, et ka naabruses vaadatakse ringi. Äkki ongi hea.

Igal pasapommi plahvatamisel on väga häid omadusi – seda arutasime Lady Diga laupäeval Soometsa külaseltsi tagatrepil jalga kõlgutades ja hvilosohveerides. Paaritunnise vestluse ajal ujusid lapsed tiigis, meie Diga reastasime pärast seda panoraami koostisosi, minu silmad puhkamas… Bee peal! Tinku-tibi on Kristi juurest Viljandimaalt Sirly juures eeskäimist õppimas – ja mul oli seda iiri cobi nii kangesti hea meel näha. Hea meel on ka teada, et virtsavistrikud plahvatavad sellepärast, et kriis on valmis käärinud. Edasi on sedasi, et on teisiti.

Reedeõhtune Kuldse Trio tuurikontsert Keilas muide oli totaalselt teisiti, kui oletasin. Läksime nii oma kui teisepere lastega sinna selleks, et Brigita ei arvaks, et ei hoolita. Ja tegelikult oli armas ja kompaktne kogemus. Kontsert ise oodatust parem. Surnt mikrohvoniga lavale saadetud Brigita tuli olukorrast veetlevalt välja. Ja pärast tõime ta õe juurde öösitama.

Kenade kokkusattumuste seeria püüab väga midagi vihjata. Reedel olime lastega Estonia järve ääres – mina hiiepuude varjus oma imelise allergiiga – koos noore kena vene seltskonnaga, kes püüdis kala. Pärast ujumist läksime meie küla vasakusse tiiba vaatama, kus ja kuidas see tee Kuusiku jõega kohtub. Kohtus küll – uhke truubiga ja puha – aga enne seda kohtusime küla sealpoolses viimses talus… sama seltskonnaga 😀 Samamoodi hakkas Brigita meie punases pandas laulma Leonard Goheni Halleluujat, mida Hansode klanniga tihedalt seotud karismiine Viivika laulis Lelles veerand tundi enne seda, kui Brigita teleka otseülekandes Eesti Laulu finaali hääletati 😀

Kosmoses põimuvad kaksikheeliksid.

Laadisin laupäeval Pärnus lapsi pontšikutega – millega siis veel!? – pärast Soometsa tretti ja enne Teemanti juurde lambadale sõitmist eksisime Kilingi-Nõmmes tankimas käies ära. Kreisi jah. Aga see-eest täiega. Ekslesime seitsmel metsasuubuval haruteel, imetlesime kauneid maju – ja hirskasime pojaga kogu südamest naerda. See tuletas meelde, et oma maise kaksikheeliksi põimimisel naerame südamest ja päriselt kurjamoodi harva.

Vaadates Teemantite kalatiigis ujuvaid lapsi mõtlesin, et Mittide päkapikunaeratusega, tragi ja taibuka Miina näol – esiema Miina Härma auks ristitud – olen saanud eluaegse teekaaslase ja sõbra. Ning Andruse ja Heliga saime veel ühe ringi hullupööra itsitada – eelmisel päeval oli papa Teemant püüdnud oma kalli kaasa kõrvale palgile istuda, aga istus üle, lendas selili nõgestesse, nii et need turritasid tal kõrvade tagant taevasse – ning ei söandanud päranisilmi end mõni hetk liigutadagi 😀

Lady Di sulnist vaarikakoogist, mille külaseltsist kaasa nabisime, sõime suurema osa ise – viimased tükid läksid Raja talu šetlandi-kaunitaride kõhtu, kuni Donnat-Dianat kokku sidusime. Proua Heli viimsete sukkpükstega 😀

Sadulsepp Eha tütar Ireene andis per telefon teada, et ta ei hooli sellest, kui hobud parmude tõttu tallis köötsutavad – tahab mõnuga meiega koos taluelu elada. Tammarud võtavad mootorsae kaasa. Reimo andis teada, et Koikse Karla heinamaa on niidetud. Kuke Maie, kes eile Kurgjal omamaiste tõugude suurpäeva korraldas, teatas, et Maruusja on tiine. Hea telefon, mis selliseid uudiseid vahendab, aitäh!

Eile sai Aleksander mitmel sünnipäeval oma Pärnus-lõigatud sonksi näidata – kõigepealt hr. Toomas Raud 75, kuhu külaeliit oli mu kalli sõbra – ta ise nimetab mind ainsamaks hingesugulaseks… – pidulauda kutsutud. Siis naaberküla pärija kümnes sünna. Et Toomas Raud-vara suurpäevale jõuda, pidin vihast vahutades ise pojale järele minema – ja me hilinesime kolmveerand tundi.

Kui lammastevedamise õhtul Raplamaale kimasime, peeretav-siplev naiskond pardal, eeldasid need, kes onu Aleksandri lapsehoidjaks kutsusid, et viin ta nende juurde ja võtan tädid üksinda maha. Ei. Võtsime ikkagi koos meestega, sest ma oskan õige pisut enda eest seista. Margo oli meile sauna kütnud – aitäh, see kulus üliväga ära! – ja laste asju pakkides jättis maha viis asja. Sandrast oli jäänud käekell. Seega on meil nüüd Miina Härma ja Leida Sibula järeltulijate asjade leiubüroo – ootame rõõmuga omanikke oma kraami järele 😀

Kuna onu Aleksandri teenete abiga võis noorpaar vastu hommikut kottu-tuttu ilmuda, kostsidki pool tundi pärast seda, kui noorperemees koju pidi toodama, telefonis alles laiad ärkamishaigutused. Selleks ajaks, kui Samaaria-Stockmannist valitud kostüümega Soone Saara juublile kimas, oli viha lahtunud.

Äikesepilvede ja leitsakupuhangute vahel kees tort ja sulas sült – ja telefon tõi teateid sellest, et miski ei muutu. Päev varem hõiskasime ühe meisse puutuva varsa sünni üle Pärnumaal. Nüüd oli varss surnud. Lahkamine näitas, et neerud ja maks olid kollase lima kallerdisega ümbritsetud – ehkki sünnijärgsel ööpäeval oli väike mära tragi, imes, kappas ja hirskas, läks paratamatult ülikiiresti ära. Kahtlustan Eestimaad katvat mürgipilve, mis ka ühe talumehe pärast kevadist põldude mürgitamist kuu ajaga kopsuvähiga hauda viis.

Hobuse peremees oli telefonis endast väljas hoopis sellepärast, et ka varsa noor ema oli minemas. Õhtuks õnnestus Tartust loomaarst kohale saada – kes viis ka analüüsid kaasa. Kõik vetid olid võistlustel, puhkusel, levist väljas, purjus, delegeerisid ja laveerisid. Kui mina oleksin vet… Nojah, ka paberitega tõpratohter olemata torman kohale. Tasuta. Ja nüüd ma juurdlen asjade käigu üle, mis mind puudutab ja ei puuduta. Kui ühes peres murrab üks koer lambaid – ja saab kuuli. Ja teine koer murrab vastsündinud talle – ja saab kuuli. Ja kolmas koer jääb auto alla samal ajal, kui küülikutel on taud. Ja varss lahkub ja mära kiratseb. Siis. Kas on väga mõistlik nelja väikese lapse kõrvale pooleaastane kaukaasia lambakoer võtta. Ah? On see minu asi? On, sest kõik on kõige ja kõigiga seotud ning sellised õhus hiilivad asjad puudutavad nii otseselt kui kaudselt.

Nüüd annan Ulvile ja papa Vooglaiule edasi häid teateid. Sean peagi saabuvatele Tammarudele toa valmis. Kirjutan Eesti Naisele loo sariabiellumisest. Kui jõuan, vormistan ka Lemmiku Dexterite-teksti, mis on üksiti mu loomaraamatu peatükk. Ja rahustab seega südant ka raamatu valmimise asjus. Toon kärbsepaberit ja lasen uued fotod paberisse vormida. Koostan ühe arve – ja surun kaht ametlikku kirjavahetust.

Augusti eelviimasel nädalal läheb Indi isa juurde. Ja viimase veedame temaga kahekesi. Sellest, kui hirmus hea see on, andis aimu eilne hommikupoolik, kui siin kahekesi sahmerdasime-kohmerdasime.

Ja tänan, et püsti tõustes vastu seina oma kulmu ärariivinud Nibirul silm terveks jäi. Et Namastel prei end enam ei ilmuta. Et Maruusja on tiine. Et Mann ja Taja – parmude suhtes tõmblikumad-tundlikumad – on ka ilma selleta, et nendega ratsutada saaks, ikkagi nii omad ja kallid ja olemas. Kui eile pärast juublilauda tallist hobunate päevatöö välja kärutasin, hing lahkunud varsa ja vaakuva mära pärast haige, küsisin – miks seda kõike vaja on. Miks ma ei võiks jahedas vannis raamatut lugeda, vaid varun heina ja hooldan ja tassin ja rassin ja… Taja-Nibiru-Mann-Namaste keerasid korraga, omavahel jagelemata, mulle oma kaelad kallistuseks ümber ja vastasid: aga selleks. Aitäh.