25.- 27. juuli

Reedehommikul ärkasin peni-Bella ainitise pilgu peale. Kuna päeval on põrgukuumus, hoian öösel majaust pärani – ja rebaste rõõmuks koera lahti – nii ta mu voodi ees istus ja naerataski. Mis oli ütlemata suur kergendus ja rõõm, sest ärgates saabusin häbikaasade paraadilt unenägudes. Eile õhtul Vigala jõe ääres metsatalu peretütrele räägitu äratas kihte, mida ma ei mäletanud või ei teadnud. Need oli vaja uneilmas ära klattida – aga kuigi meeldiv see polnud.

Gerda teksti varahommikune kirjutamine oli meeldiv. Vägagi. Hommikuse talituse ja tallipealsete voodite tegemise ajal oli hea eelaimus – nagu jõuluvanalt pakki oodates. Seda enam, et selle taustaks tuli paar väga head telefonikõnet. Ptüi-ptüi-ptüi…

Merike Ojasson-Raidal-Mikk saabus oma kolme tütrega meile, nagu vahpealset suhtlemise ja elude juurde tekitamise pausi poleks vahel olnudki. Indira sobitus kohe suurepäraselt tema Kirkega. Katarina on veel väike – ääretult optimistlik – ematütar. Ja Marleeni ma tundsin lihtsalt ära. Nagu need asjad käivad.

Talitasin koos Marleeniga kanu ja hobuseid, Merike ja kuumapühadele saabunud Reti värskendasid lauda allapanu, Merike tutvus elus esimest korda vikatiga – ja niitis suurepäraselt – veetsime mõne tunni Estonia järve ääres. Ma arvan, et leidsin üles seitse pulli, kelle hulkuvad penid Reimo karjast lendu pelutasid. Kuna kindel polnud, ei helistanud.

Kindlalt leidsin laupäevahommikul üles üsna suure lambakarja, kelle Kaido ja Vallo – meie küla kõvamehed – siit metsa tagant karjamaadelt avastasid ega tea, kelle omad on. Nüüd on nad meie kopli kõrval võpsikus. Ilmselt penide või metsloomade aetud. Ja ajasivad meie eided indlema – ju neil on jäärasid sees – Alfa-Ogalik-Oikuitore indlevad ja kaklevad omavahel. Kell neli hommikul jooksis selle madina ehmatusega Donna – jakobiine noh – mu lambakoppelt kaksitava aia sisse tasku. Einoaitäh.

Neljasele tõusmisele aitas kaasa eile õhtul Ülo Vooglaiu juurde kaasa viidud seitsme ja poole kilone arbuslik. Enne Ülo juurde minekut päästsid tüdrukud pesukausist uppuva hiire. Pärast Ülo juurest tulekut viisin väimehe emosse – metallikillukene sarvkestas. Ega me arvanudki. Et. Rapla haigla või miskit. Äh. Ühesõnaga noortel on täna ees Tallinna-sõit.

Ülo juures käimisest võiks kirjutada raamatu.

Tema tallu on lisandunud park Keila jõe ääres.

Tema islandlased on ühe ta lapse rajatud hobukeskuses koolituses. Tema õuemurul möllas kümme tema pluss neli meie last. Tema iga sõna valitseb vägesid ja käivitab jõgesid. Ei ühtki tühja silpi. Vitaalsus ja teotahe ja 78… Iga teema – nii uus seriaal, pere monoliitsus, inimese meeskonnatöövõime, loov haridus, pedagoogide lastevihkajalikkus kui globaliseerumine nii heas kui halvad käivitab temas laviini. Oh, kuidas ma teda armastan. Lihtsalt.

Õuemurule sündis nädala eest lisa – Varro pojakene Bernard. Paari nädala eest sündis Vooglaidude perre Roosi. Estonia järve ääres kuulsime, et klaasikunstnik Kristi Ringkjob sünnitas tütrekese Nora. Lõpuks ometi beebiuudistepäev pärast lõputut langust. Iibe ja isiksuste.

Pool kaks helistas mees, kes tahtis rääkida Ukraina sõjast ja oma korteriostust. Kell kolm saabusid võõrad lambad. Viiest kirjutasin Pärnu kolmdee-fenomeni teksti. Selle vahele kiilus end äkapukakirjavahetus. Vetamet teatas, et üleeile olid ses tallis, kus tehtud kõhunikakapildid ametnikud lõpuks liikvele ajasid, hobud puhastes-kuivades-allapanuga boksides. Tore, et pererahvas jõudis. Loomade aitamine ju eesmärk ongi. Aga tegelikult pole see ühekordne kuivalekaevamine mingi lahendus. Ehkki ametnikud lubasid pisteliselt kontrollimas käima jääda. Neile endale kindlasti meeldiks kolmas aasta tallis sees könnata. Ent nüüd pole see ei minu asi, pädevus ega kompetents.

Ümber kukkusin ikka – magasin üheksast üheteistkümneni. Ja nägin und, kus olin saksa juut, holocausti ohver – käisin oma kodus ja nägin koridore-tapeete-kappe-pesuseepe-endaõmmeldud põllesid-kootud salle-kampsuneid. Minuga olid Indi ja Marleen. Kes nad tookordses elus olid, pean veel juurdlema.

Seejärel toitsin rahva – ilmsi, mitte unes 😀 – õmblesin värvli külge ühe plisseerviskoosi, millega õhtul Terje Luige tendraariumi minna. Siis tegelesin papa Laose personaalküsimusega. Parandasime lambaaeda, vikatasime, vahetasime kõigi hingede veed. Rahvas läks järve äärde, mina jäin teksti lõpetama.

Reede südaööl koju jõudes ratsutamiseks liiga unine olnud Marleen sai laupäeval oma hobuisu tallis hobuseid harjates leevendatud – ta on tüdruk, kellele on mõtet rääkida. Kuulab. Laupäeva hilisõhtul sai tüdruk ka hobuse selga ronida. Seitse ringi kõndisime personell, viis ringi nii, et õde Kirke istus taga. Taja kibeles küll halja järele, aga oli lahke ja kannatlik. Aitäh.

Parima nalja tegi Namaste. Nagu ikka. Neiukene tajus, et ema Merike võõrastab ja pelgab pisut. Ja viskas näitlikult tema jalge ette püherdama: näe, kui mõnna – tee kah nii, lõõgastab ja rahustab – proovi-proovi, kindlasti saad sellega hakkama! 😀

Miku-piigade neliku siinolek on saanud hakkama võrratute õhtuste arbuusikoosluste kokkuviimisega. Reedeõhtune Vooglaiu-trett hoiab minus kestvalt üleval imetlust Ülo kui võimsaima pereisa ja mõtleja suhtes. Laupäevaõhtusel kogunemisel Terje „Vallatud kurvid“ Luige juures Mahtras omakorda kuulas Ulvi, kuidas kirjeldan, et mul võiks olla 35aastane Ülo analoog ning käskis kategooriliselt seda õnne juba olevana kirjeldada: mul ON 35aastane Kuningas, kellega koos oleme RAJANUD järve ümber hobuste-lammaste pargi ja… On nagu on 😀

On järjekordne ülikuum päev. Suubusin sellesse Merikese raamatut “Tahan Soome” lugedes. Tänuväärne, väga hästi kirjutatud teatmik. Millest piisab muu hulgas ka selleks, et teada – ei taha soomedesse 😀 Meil on plaan õhtupoolikul metsatallu minna – heinad-piimad – ent ma ei kujuta päriselt ette, kuidas 50kraadilisel põllul segavilja põllu neljalt hektarilt kõrgeid võõrpäid maha lõikame. Ee… Elame-näeme. Ilmselt küpsetame pannkooke. Kuidas niitmisega saab, näitab päev. Järve ääres eilsega analoogselt peesitamiseks on tänaseks nahad hellad. Kordan – elame-näeme. Terje ja Ulviga näeme taas teisipäeval – tulevad pärast Ulvi aia imetlemist siia. Terje teatas reipalt, et on uudishimulik. See teeb mulle au. Aitäh.