28.juuli

Huvitav, kuidas möödun järjenumbrist 666? Eilne pühapäev möödus ideaalilähedaselt. Õigupoolest nii hästi, kui kuumalaine ajal üldse päeva veeta saab. Metsatalus me küll segavilja põldu otse loomulikult ei hooldanud, aga Sally-kalli ja Timmu-musi ja kõik vajalikud head asjad – hästi soolaseks paneeritud räimed – jammmmmiiiiiiii! – olid üliväga olemas. Vigala jõe parim käär ja ilusaim vaade Lõpemetsa külale ka. Miku-piigad asusid teele Soome poole, meie voolasime Indiga asjaliku paarisrakendina tagasi rutiinirattale – kus tegelikult pole kunagi miski samasugune, seega pole ka rutiini.

Korjasime pesud, Indi pesi tallipealse buduaari põranda, mina hakkasin ridamisi pesu poolautomaadiga tulistama. Indi riisus Merikese-niidetu ja viis Tajale. Mina tegin boksid ja niitsin takjad, mida ma hommikul pärast hobukopli lindialuse niitmist enam parmude ja palavusega sõdides niita ei jaksanud. Tegime Aleksandri madratsi valmis. Indi riputas pesusid, mina tegin tolmuimejaringi. Indi pühkis kaevu ja hooviteed, mina võtsin tolmu, pesin põrandad ja liimisin köögiliistu tagasi – meest ikka ka ju teha vaja 😀 Tõime Baikovite juurest kartulijäägid ja pesime auto nii seest kui väljast. Pesime viimase pesu, praadisime leiba ja rõõmustasime Lilli väljailmumise üle – nägin teda viimati öösel kell kaks, kui koos Bellaga Merikese Soome-elama-raamatu läbi lugesin – Lilli istus diivani seljatoel. Ja – nagu siis, kui Puhh oli päev otsa kadunud – ei suutnud meenutada, kas pisike marmorkiisu hommikusöögile ilmus. Nii palju enesestmõistetavusi…

Kuumus küpsetas mõtted ja otsused, sõnad ja teod järgmisse faasi.

Mu vanim tütar, kes ei suuda veel viimast nädalat leitsakus komandeeruvat meest oodata, otsustas isakoju sõita. Meie otsustasime kolmapäeval Märjamaale Kõrsikute kontserdile sõita – natuke folki kulub ka meile ära.

Nädal algas pika unega, mida katkestas vaid penimanu kakerdamine – lasin ta varahommikul lahti, sest ta haukushaukushaukus. Kui see nüüd pullide ja lammaste omanikele ka ei meeldi, pole teha midagi – mina olen tänulik, et muugamine-määgamine taandus tänu tema tihedale-tihedale tööle siit kraavi tagant kaugemale. Hobunad ringutasid, lambad haigutasid tänulikult – koer tegi vastu hommikut öörahu.

Kirjutasin ühe pika teksti – oi, midagi uut, itsitavad mu lapsed, kui teatan, et kirjutasin 😀 Tegin trükikotta suubuvale teosele ühe lisapealkirja, ühe aknateksti ja viimasest reviisist suure osa. Kirjutasin puukuju-Mairele, paarile lambaperele, Aleksandri sünnipäevatordilistele, Laulasmaa Ingridile, kelle grifonikutsikad tuletasid mulle meelde, kuis Brigitaga mu vanaema sünnipäeval Nahksepa kennelisse spontaanselt kutsikale läksime – Prince Edwardi tõime… –  ja Ivarile. Ikka ministrile jah, kuidas teisiti tõelist nädalat käima joosta 😀 😀 😀

Tegin päevajooksul ärakukkumisega vaheldumisi isegi uskumatult palju kirja- ja toimetustööd. Õhtul käisime Indiga ujumas – tagasiteel kohtasin lahtiseid pulle, kes tuustisid heinarulle ja muuksisid närviliselt – aga polnud ohtlikud. Ja kummastavad kohtumised toimusid.

Ühel hetkel ütlesin Indile: kull tuleb. Tuligi. Istus heinarullile ja vaatas meid.

Järgmisel hetkel ütlesin: Nurinööp on siin. Ma teadsin, et on – ehkki ei näinud. Peatasime auto – ja kahe sammu järel kohtus Indi heinas luurava Nurinööbiga. Kuidas sa teadsid, küsis tütar. Ah, ma tean, et sa tead, lisas ta. Ja nii jäigi.

Kodus korjas Indi hilisõhtul naabri-Annega marju, mina sõimasin Tajat – ronis üha talli tagasi ja hammustas närviliselt kõiki – veel kümnest parmud ja kuumus ju – ja loopisin mahakukkunud õunad üle aia lammastele. Lohutasin Namasted, kallistasin Manni – ja tegin Nibiru parema kannika peal ühe liigutusega paise lahti. Korra võpatas ja võdistas, kui putukahammustusest tulnud punni avasin ja puhastasin – ja kogu lugu. See on usalduse näitaja – varss lubab oma kannikat ravida, nii et ainult paar närvi võdisevad. Emme teab, mida emme teeb…

Tegelikult ei tea me keegi, mida teeme – sutsame üksteisele siin netikeskkonnas perioodilisi lolle, tulutuid ja mittekuhugiviivaid lauseid – anname teada, et elus oleme 😀 Möögamiseks võiks seda lalinat nimetada.

Kõik sulab ja hajub – aga ma tean, et üsna lähiajal paiskub kogu elukorralduse ülesmäge-arteesia paisu tagant ülesmäge. Sisetunne on selline.

Väikese Ingli sõnum augustiks 2014:

August, oo see august, see 2014 august ütlevad paljud meist ka veel mitmeid aastaid hiljem.
Kuu algab vaikselt ja lõpeb vaikselt, aga keskele jääb kõike. Kõike, mida saab nappi paari nädalasse mahutada.
Kirge tormi, mõõna, tõusu, leppimisi ja riidlemisi. Lõplikke lõpetamisi, mis tegelikult kunagi ei lõpe ja kõige uue alustamist suure hooga, mis tegelikult ei alga kunagi.
Keeruline, uhh, kui keeruline.
Lahti seletatult tähendab see seda, et me tegelikult ei alusta mitte midagi uut ega lõpeta mitte midagi, vaid teeme kõik algused ja lõpud läbi selle kõige sees, millega augustisse siseneme.
Ühe abielu sisse saab paari augustinädala sisse mahtuda nii lõplik lõpp kui uus algus. Nii uue kodu ostu planeerimine, kui ka vana müügist loobumine.
Tööalaselt püütakse lahkuda, liituda, alustada projekte ja loobuda neist.
Lühidalt öeldes: suur suur torm veeklaasis.
Aga kuidas siis see üle elada, ilma suuremate kriimudeta?
Väga lihtsalt- päev korraga. Niikuinii ei saa te midagi muuta ja hommikul ärgates ei saa kuidagigi valmis olla selleks, kuidas päev kulgeb, see saab olema ettearvamatu ja tormine.
Miks see vajalik on, miks peab tulema torm, mis midagi ei alusta ega ka lõpeta.
Torm tuleb selleks, et meie hirmudele õppetund anda ja meie unistustele tiivad anda.
Hirmud on negatiivsed mõtted, unistused positiivsed mõtted ja mõttes on jõud. Saame seda, millest mõtleme ja oleme see, mida sööme.
Augusti keskel teemegi läbi kõik oma unistused ja hirmud ja seda ülikiires tempos.
Elu justkui annab meile ülikiire õppetunni, kuidas me ise kujundame igat detaili oma elus ja seda just läbi mõtlemise.
See mõte, millega hommikul ärkate, sellega te augustis ka oma päeva kujundate.
Algul on sellest raske aru saada, aga üsna ruttu nutikamad taipavad, milline muster on ja õpivad seda suunama.
Enamus üllatuvad kõige ilusamal moel ja just sellepärast, et adutakse elu suunamise lihtsust ja kergust, kui vaid usaldatakse enda mõtteid suunata positiivseteks. Õpitakse hirmusid vaka all hoidma.
Need, kes augustis selle kõik ära taipavad, oskavad edaspidi palju suurema kergusega mõista millegi toimumist ja seda, et kõik toimub põhjusega ja põhjus on alati hea.
See käis nüüd kõik kuu keskpaiga kohta, aga mitte alguse ega lõpu kohta.
Kuu lõpus kõik muudkui haavuvad ja solvuvad ja ollakse õrnakesed iga pisimagi sõna peale.
Aga see läheb ruttu üle ja kõik on jälle tavapärane.
Kuu alguses on paljud meist väsinud, nagu oleks pikk kurnav talv seljataha jäänud äsja.
Eks omamoodi olegi, sest paljud on märtsist alates muudkui püüdnud suhteid klaarida, aga ei midagi, nulltulemus. Ei ole hullu, tulemus tuleb, omas tempos ja on kohal siis, kui see inimene otsast otsani meeldib, kes hommikuti peeglist vastu vaatab.
Kui te selle kuu jooksul tunnete, et vot nüüd enam ei jaksa, mõistus otsas, mida teha, siis minge üksi looduse keskele ja kuulake loodust. Kuulake tuult, kuulake linde. Kuulake ennast. Te üllatute!

/©Väike Ingel/