29.juuli

Minister. Kolonelleitnant. Suursaadik. Minu sõbrad. Olid lihtsalt Ivari, Kristjan… Ja nüüd siis äkki sellised tiitlid. Hommikul kukuraadios oma sooritustest kõnelemas. Kes mina olen? Ainulaadne nišitoode 😀

Nagu ka papa Laos, kelle teksti ära saatsin. Selline toode, kes lendab ärkavale tütrele luua seljas vastu – pärast kirjutamist-talitamist põrandat pühkides. Ja ähib pärast nõgeste niitmist keset maja haiseda, Ave Alavainu Joonlaualaulud ühes ja Koondatud teises käes. Aitäh.

Hommikul talitas Indi lauda, mina talli – tõsiasi, et Indi tegi punasesõstra toormoosi tingis selle, et valmistusin õhtul daamide nõidade saabudes pannkooke püksetama. Emme saab alati kõigega hakkama. Mäletatavasti. Ent Ulvil oli kaasas oma õunakook – oo maitsvat õndsust!

Ja selgus ka, miks eile päev otsa Bulgaaria Elitsa lugu Mitrele kummitas – see tähendab maakeeli VESI – ning kui Brigita seda omal ajal Lius pidevalt laulis, ei jäänud meie koplid kollaseks ega kaevud kuivaks. Tarabudai-heeeh-mitrele! Nu? Mõjub?

Tühjagi. Päev otsa keerles ümber meie talu äikesepilv, mis siiamaale perioodiliselt tuleb-läheb-müristab, elektrit täis õhk on olnud täis nähtamatuid ja poolnähtavaid olendeid. Igasugused vaimsed sooritused on olnud tohutu enesesundimine – minestuse piiril lausa – ent sellest hoolimata on uskumatu hulk tegusid tehtud.

Käsikiri üle vaadatud. Ja veel kord vaadatud. Mõned lepingud tehtud. Loetud – lausa mitmeid raamatuid. Kessu ja Kanepi vallavalitsusega vestledud – ja tulemustest Karmelit teavitatud: Kanepi vald on valmis Linderite kultuurikümblust kõigiti toetama – nagu ka nende kolimist lähinädalal valla korterist oma koju. Kuivõrd Tartus on kino lähemal – ja CC-Plazza Juhan on käsi aitama – on ka nende sõidutamisel tarvis pigem Eesti Bussi – Sebega – semmida – rongid siin ei käi. Ja kuivõrd Kredexilt teist korda toetust ei saa – esimesest piisas katuseks-akendeks-ahjudeks – tuleb pesuruumid-lisatoad oma jõududega valmis saada, materjalid on ju olemas.

Seda juba mina siit korraldama ei ulata – minu võimuses oli täna ette valmistada vestlus Padariga.

Hommikul rääkisime Jabara Kaisaga pikalt kolme pühendumise ja kahe liigi seaduspärast. Meie elus võib olla kolm pühendumist – näiteks lapsed, hobused-lambad ja kolmandaks loovus, mis kaht esimest üleval peab. Ja liigid peavad piirduma kahega. Ja igas päevas saab olla laias laastus kolm suuremat tööd. Minul küll kolm korda kolm – vaimse-füüsilise-logistilise kolm omavahel vaheldumisi.

Samal ajal, kui mina täna lugesin ja ilmade piiril heljusin, korjas Indi naabrinaistega marju.

Enne Terje Luige ja Ulvi Saare saabumist jõudsin tallid puhtaks ja ukseesise kiviktaimla lindudele õhtusöögiks korrastada. Ulvi korjas mu looduslikust kooslusest endale meeldivaid taimi välja – muist jääb niiskemateks ilmadeks – mis on põhjus taas tulla. Terje sai mõned raamatud – mis on põhjus taas kohtuda.

Pärast lammastega tutvumist istusime pikalt Taja ja Nibiru juures ja arutasime, milliseid pilte ja maailmu, inimesi ja peresid, paare ja lapsi on see suvi meile ette andnud. Nii intensiivne suvi on olnud, et Jumal on pidanud tarvilikuks väga jõuliselt palju olulisi asju selgeks õpetada. Uskumatult palju. Vastuvõtutaluvuse piiril. Aitäh.

Õhtutee ja koogi juurde analüüsisime identiteedi ja missiooni, õppetükkide ja eluetappide igihaljaid sõlmpunkte. Milline õnn, et me üksteist leidnud oleme… Seltsis segasem.

Külaliste lahkudes – ja äike ei tulnudki peale! – pidasime loomadega õndsat õunariitust. Lammastele viskasime Indiga õunu üle aia, hobused nühkisid meil seljas neid süüa ja parme maha ajada – Nibiru sai üle minu sinise täpilise kleidi hirmust.

Koer värises äikesepilve plärina kartuses meil kannul ja kassid ei kartnud säärast püksi pissivat judistist põrmugi. Päris õhtul tahtsin padjaklubi ja suvesangarite saatel korraga kõike teha – loomalausujate raamatu telge ja Ave teksti ja kaht järgmist teksti ja sisutoimetatud käsikirja üle vaadata ja… Ühtteist järjest tegin ka.

Mitrele…

Saja nüüd palun natukenegi. Keerlev elektripilv pole just see, mis lambakopleid hooldaks, hobuseid puhastaks, hingamist puhastaks ja inimesi väestaks. Me kõik oleme kleepuvad ja venivad, ajame veidrat juttu ja stressame sellepärast – tähtajad lähenevad, ajud kaugenevad – ja kuivõrd kõigil on nii, siis on resonants. Järelikult ongi nii. Kõik see mees juhmistunud ja töövõimetu.

Läheb üle.

Karla oli meie õunariituse ajal helistanud. Nüüd on hilja tagasi helistada. Aga sellise ilmaga siin ei üksi ega koos küll midagi teha ei saa. Igaüks sureb oma ajupehmenenud mullis. Esmaspäev sobiks. Siis tuleb teine ilm, uued tüdrukud – ja Karla.

Voh, niimoodi kosmosest tellimegi. Aitäh. Seni nühime higirada järel vedades ja õhku ahmides end läbi poolikute tööde. Ikka edasi…

Meie saame alati hakkama – aitäh! Oeh, ma kordan ennast 😀