30.juuli

Indi kuulas täna vaikselt talliuksel, kui Namastega rääkisin – andsin talle hommikusööki nii, et ta ei tõusnud püstigi – mitmes hommik juba selline riitus meil – istun ta kõrvale ja sööme koos 😀 Rääkisin Namastele, mida eile Ulvi ja Terjega arutasime. Vanapõlveplaanid ja nende seosed endast sõltujatega.

Ma ei näe oma vanapõlve kuidagi teisiti kui koos Taja ja Manniga. Nooremad märad võivad veel oma teed minna – aga need kaks kuueaastast tüdrukut on minuga koos vanadusse kulgema määratud.

Nende müümist ei kujuta ma ette. Ja ei peagi. Kulgemine tuleb seada nendega rehkendades.

Indi kuulas ja vaikis.

Talle tunnistasin, et kuum juhmistumine hirmutab – ajusid pole, ainult magaks – ja meenutasin talle, kuidas Lius end põuaperioodil vastuvoolu surusin. Istusin tema ja Brigitaga paviljonis ning suutsin vaid niimoodi midagi kirjutada, et podisesin valjusti kaasa. Nagu nüüdki. Jagan endale podinal töökäske, dikteerin arvuti ees… Tahaksin tagasi endaks.

Ja mitte vastuvoolu suruda. Hommikul vara helistas Karla ja küsis, kas teeme ka midagi. Ütlesin, et täna on meil õhtul Märjamaa folk, homme päev Pokumaal, ülehomme tulevad pojale mõned külalised, laupäeva veedame Kareka juures ja pühapäeval sõidame Lagedile – lugu tegema ja sünnipäevale. Aleksander jääb kapten Haldre teenistusse, meile tulevad esmaspäevast piigad –ja siis on ka Karla teretulnud. Teise ilmaga, paluks… Võetagu kaasa, kui võimalik 😀 Järgmisel nädalal on vaid reedel ränne – Laulasmaale lugu tegema ja Birgitta festivali missale.

Vastuvoolu ujumine ei õnnestu ei ses mõttes, et lambaid ei saa liiga vara ära viia – Kareka võttegraafik muutus ja teda pole homme hommikul siin – järelikult pean vist lõpeks paluma, et omanikud oma 3 utele ise järele tuleksid. Ega ses mõttes, et endiselt ei saa ühe korraga kolmes kohas olla. Meie Brigitaga läheme Jaaguranda Carlose tseremooniale, samal ajal on Väänas tseremoonia, Sännas ökokogukondade kogunemine – kusjuures hariduse teemal, sunnik… Me Vooglaiuga võiksime seal olla…

Olekspoleksvõiks. On nagu on. Ja arvuti on kohutavalt aeglane. Peaksin sügavpuhastuse tegema…

Tegingi 😀 😀 😀

Ja pärast puhastust olid suhtlemised Kessu-Ande-Karmel-Ruth-Annuk-Kreet-Vilbaste – ning igasse saiti uus sisselogimine. Kiiremaks läks arvudin vaid ülivägapisut. Seitse lugu ja kaks käsikirja jälle higise nina ees lahti – tuld… äh…

Facebooki riputasin pääsupoja hommikusoolo foto koos teatega: Soone talus suureks kasvanud pääsuke annab teada: 4.- 6. augustil kogunevate tüdrukutega on plaanis

– ühe puitskulptuuri saagimine

– lambavihtade tegemine päikesevarjulises metsas

– liiliate ja iiriste väljakaevamine je lillehaldjate aedadesse üleviimine

– heina ja piima järel käimine loomalasteküllases metsatalus

– vikatiga niidetud halja lammastele ette riisumine ja kärutamine

– hobuste parmukuplade sügamine – ratsutamine on võimalik pärast 10 õhtul

– ümberkaudsetes järvedes ujumine

Kohtumiseni!

Ema Maiele teatasin:

Mu väga kallis, kuna postkasti vaatad harva, istun Sulle meie homse päevakavaga siia profiilile – äipöle häbeneda kedagist:
– kell 10 lendan laivi ja võtan Su peale
– teeme haagi läbi Sargvere mõisa – nad annavad mulle ajalooürikud kaasa, kuna tellisid oma 250. juubeliks minult ühe töö – ja Sinu käsi on selles mängus
– võtame Järva-Jaani teelt Gerly Algpeusi pardale ja kupatame Pokumaale hobutööpäevale
– kell 16 on Ivari Padari modereerimine põhiteemal kuidas-panna-hobune-teenima
– tagasiteel võtame peale Aleksander Murutari ja toome ta ematallu sünnipäevitama
Homseni!
Higine maavanaema

Näitasin Indile raskeveomära Haldja sellekevadest varssa Ekstroonet ja meenutasime, kui õnnetuna Haldjas siin Ekstroni juurde igatsedes lammutas ja oma mehe juurde tagasi läks – tema ainsad sihilikult tegusad hetked siin olid, mil ta sadulasse õpetasin. Neid oli üle kümne ja mind ei jätkunud. Mitte kellelegi.

Saatsin Helinale loomalausujate sisukorra ja olemasolevad peatükid. Tegu veenis mind, et olen olemas 😀

Ja kui pidev ennimine ei lasknud Ave teksti lõpuni kirjutada – üks ei saanud ega saanud saamagi mu nädalagraafikust aru, teine ei teinud kuulma, et ma ei taha hobusekasvatajate intriigidest midagi teada, kolmas eeldas, et elan tema eest, neljas… peeeeeessseeeeeee! – läksime Indiga Rappelisse kontrollima, et pärdikuvärdja netipulga leping ikka kindlastilõppenud oleks – mis ei tähenda, et ma tema 100rahalisest võlast loobuksin – suppi sööma ja konditsioneeritud ruume nautima. Arumaisaa, miks kuum ilm kõik mädapaised päevavalgele toob – inimesed võiksid siesta-letargias olla ja mitte üksteist oma voolavate ajude vahel toimuva äkaga koinida, jumala eest. Uih, kurjaks läksin!

Seesinane kuri mõjus kummalist pidi. Raplasse asjaajamise loivangule roomasime, nägesime-kogesime aina ärritavat – rängas ülekaalus lapsed, südant rütmist välja ajavalt kimedad hääled… Ja tegesime kummastavaid totrusi. Näiteks ostsin Indi tahvlile laadija, kuna tundus, et eelmine sõitis mõne laagrilapsega talinatesse. Indit Öökulli järves ujutades tabas mind kange magusaisu, tuterdasin partatšokist plutiplutikommi nahistama – ja partatšokis oli… laadija 😀

Asjataostetu tagasiviimine oli maastleitud 15 – ja samas avastus, et mõni mees siiski meeldib mulle veel – seal oli üks ca 55 pikk-sihvakas-turd-siilipäine-humoorikas mees, kelle talus asuval firmal oli muhe nimi ja kes ise käitus just nii, nagu mulle istub. Ja seal ta oma teed astus.

Pärast siestat oli linnuaediku uks pärani lahti. Kaks kana ja pardipaari sain pärrkärri alt kohe kätte, neli punast kana leidis Indi tallist ja kõnnitas turvatsooni tagasi. Kuidas ja miks see uks pärani sai???

Tänu metsatalu peretütrele sõitsime Märjamaale põrsikute… ee Kõrsikute kontserdile. Ja see oli kangesti hea. Nad ise mahelahedad, palju õhtukergenduses kena rahvast – meie zumba-Kristina teiste seas – Ossid teevad laupäeval ühena mitmetest Märjamaa folgi raames Sireli uulitsasse oma kodukohviku ka – Indi kohtus Juurimaa laagrist leitud sõbrannadega ja lõpetuseks saime Pehki-Bonzo südamlikud väga suured ja märjad kallistused. Bonzo ütles – ma nägin sind, nii hea oli – ma vastasin – ma nägin sind, nii hea oli 😀

Ja lausa uskumatu oli see külanaljandi laadne lugu, mida päeva lõpetuseks kuulsin. Üks vana talumoos otsustas veel enne, kui seadus kehtima hakkab, heina mitte purustada ja toetusi saada, vaid lasta sõpradele loomakasvatajatele ikka heinad teha. Üks tegijamees läks tegema – aga niiduk lendas laiali ja tegijamees palus teisel, kes tänavu temaga jõuliselt ja igasuguste vahenditega – neid õieti valimata – konkureerima asus, halja maha niita. Too niitis. Ja esimene tegijamees kaarutas-pressis-rullis, sest selleks ajaks oli tema tehnika kokku kõbitud, värske konkurendi massinad põldepidi laiali lammutatud. Aga 300 heinarulli – nagu ka veel mitme teise põllu peale rullitu – vedas minema vastne konkurent. Lisaks jookseb talunikkepidi, visiitkaart kauneis hambus ja pakub lepinguid hoopis endaga. Esimene tegijamees kaarutab-pressib-rullib – teine tassib sadade rullide kaupa heina seni minema… Maavanaema ei sekku. Soovitab politsei kutsuda. Sest selline asi on lihtviisiline vargus. Heina ja klientide vargus. Nii nunnu. Ehkki natukene naljakas ka.

Täna on neljapäeva varahommik. Eile hilisõhtul metsatalust pärra kärratud heinad maha, väljaprinditud dokud Raplasse, siis Kirna, Maruusjale musi, Maie peale, temaga Sargvere mõisa, ürikud kaasa, siis Gerly peale – ja Pokumaale hobupäeva seminari modereerima. Aalt ära, tulemeee!

Pahalastel pole põhjust asjale tulla – uksed panen lukku ja elektrontsi tõmban seinast välja – ja meie herilased muuseas nõelavad võõraid. Just mehi. Kontrollitud 😀 😀 😀