6.august

Täna on juhtunud nii palju head. Ainult head. Ootamatult head. Ma usun, et teenitult head. Aitäh kõigile, kes selles juhtumiste reas teekaaslased olid – nii vanad kui uued sõbrad – täna ja ammu kohatud.

Hommik algas pärast talitust ja enne tüdrukute ärkamist talli peal sellise kirjaga mu postkastis:

„Kas ma olen nüüd õige inimese üles leidnud? Kirjanik Kati Murutari, kelle “Viimnekuu” ja “Projektilaps Pärnust” on mul pidevalt ülelugemisel, sest neis on nii tohutult palju ette ja tagantjärele tarkusi. Tänud kirjutamise eest, sinu sõnad on sulaselgeks naudinguks mõtlevale lugejale!“

Jajah – ehkki ma ei identifitseeru enam Murutarina – juhtumisi kirjutasin ka ühe eaka daami mobiiltelefoni ennast Murutariks – et ta mu vajadusel üles leiaks. Absoluutselt ettekavatsematu kohtumine, uus sõprus – üllatavad avastused… Ja kohati justkui teenimatultki palju sooja poolehoidu. Selline päev siis.

Mis puutub raamatute ja ilmade loomisse, siis issanda teed on imelikud. Mina olen selleks oma Pipi-maailma loonud, et siin luua, sellest luua, selle nimel luua. On autoreid, kellele otsekui antakse taevast kujud ja reaalsused, millele oma looming ammutada – ja ka neist lähtuvad teemapargid-kinomaastikud, mis toidavad ja katavad.

Potter ja Lotte ja… Meie Indiga oleme nagu kaks Ronjat – mitte Lindgreni maailmast – sellest juba irdunud Ronjad oma Pipi-maailmas. Me siin elame ja hingame täiel rinnal, ehitame iga päeva üles nii, et tööd saaks viie eest tehtud – ja samas ka ennast hoiutatud. Viimase vindini rakendunult ei jõua kõiki palveid nii palju täita kui võib-olla tahaks. Et võimalikult hea ema olla. Aunimetus pälvida.

Aleksander soovis, et tema ja kapteni diile vahendaksin – mees vahendab ise – ja Reti otsis võimalust reedel Paidesse sõita – küll sõidab, meie läheme Laulasmaale tööle ja Birgitta festivali Missale.

Sepp Andrus lubas hommikul tulla – ja Äntu kanu tuuakse Kaereperre. Meie võtsime Karla seoses sellega, et mul oli erialatööd läbi hanguva neti vaja suruda, paaritunnise hilinemisega peale – ja algas matk, mille igast peatusest saaks terve raamatu.

Metsapere emanda lapsepõlvekodu. Pakamägi. Vetemaa suvekodu. Uku Masingu suvekodu. Meie Opasliku ehitatud muulad – suured ja iseseisvad tüdrukud juba. Jalase raba koos järves ujumisega. Jalase küla – kus lapsed ühe talu kiigel kiikusid ja mina leskproua Aime äsjavalminud küüni uurisin – ta vajab sellele promot, et sinna suvelavastuste ja laagritega mindaks – ta ei taha mehe lahkumise järel imeilusas talus end kasutuna tunda.

Ma kirjutan kõigist neist hiitest ja rabadest oma peatses raamatus, mille 15.failini ma endalegi ootamatult siin tasakene jõudnud olen 😀 Seda raamatut polnud veel juunis mõtteski – ja nüüd on – samal ajal, kui ähmitsen, et ikka veel liiga vähe teen – temast nii jahmatavalt palju olemas. Aitäh!

Ootamatu ideena sõitsime sirgelt läbi metsa Varbolasse!!! Seal olid vigursaagijad alustanud laupäevaseks kulminatsiooniks valmistumist. Hallan ja Endel, Enriko ja Ivo – ja ma olin nii ootamatult õnnelik ja ülendatud, et ma nende saefakiiridega sedasi kohtusin… Aitäh, mu väga kallid võlurid.

Ähkimistunnike metsatalus laadis mu emanda praetud räimesid pealaeni täis – jummel kui hea. Ja ma ei mäleta enam, kuidas ma ilma nendeta elasin. Turvakodu. Tagala. Sõbrad. Aitäh!

Sain kodus vaatamata sellele, et pilt oli jummala risti-püsti, sauna küdema – ja see tõmbas mu enese üllatavalt sujuvalt uuesti käima. Pesin hoovitäie pesu, puhastasin auto nii seest kui väljast, rookisin boksid, kallistasin kõiki loomi – ja kui tirtsud koos ema Katriniga tagasi Kiili sõitsid, istusin Indi vannis ja nurrusin…

Toas päeva jooksul saabunud kirju lugedes ma alles nurruda sain:

„Tere Kati! Mind Sa isiklikult ei tunne, kuid olen Sinu loomingu ja eluseisukoha austaja. Eriti meeldib mulle Sinu otsekohesus! Olen 49 aastane naine ja ka kahe täiskasvanud lapse ema. Saatsin Sulle sõbrakutse, kuna teisiti pole mul võimalik Sinuga tuttavals saada ega suhelda. Lugupidamisega! Päikest hinge ja südamesse!“

Päikese tõi suuresti ühe Varbolas saega nõidunud maagi sooritus. Ta võttis mu mõlemad käed. Vaatas vasakut kätt – ja ütles, et 30aastasena oli mulle esmase elutee järgi määratud surra – ja kolm last orvuks jätta. Aga ma tegin oma saatuse ise ümber. Seda ümber tehes läbisin väga ränga transformatsiooni. Millega pälvisin veel kaks last – ja maise matka pikenduse sedavõrd, et elujoon jookseb ümber parema käe randme käeseljale – ning peopessa on viimase paari aastaga joonistunud ja kindla taevase käsuna kinnistunud teadja-ravija märk. On küll jah. Ma olen seda ise ka märganud.

Nii et elangi nüüd siis reipalt ühe elutee teist köidet.

Sain paar tööpakkumist – ja kummalise sisemise rahu. See tuli Paka hiie paeseinal kõndimisest, rabas rändamisest ja põhjalikust ujumisest põhjatus rabajärves – ja Varbola linnuses laulva südame taktis trallamisest – kusjuures mul on viimaste päevade tulemusel võimatu enam üldse midagi jalga panna – paarkümmend villi jalgadel on minust paljasjalgse teinud. Mis siis ikka…

Kahe käega elamise suur võlu ja vaev 😀