31.juuli-5.august

Täna on minu lapsepõlvesõbratar Ille 45.sünnipäev. Oleme suured tüdrukud – ja õnneks on kõik parim meie elus veel ees. Tulemas. Ruumitegijad üha lahkuvad. Sirelgi lahkus. Sest nii ta palus. Tehniliselt oli see paar tundi plaanivälist tööd – hingemaailma tasandil aga mu senise elu tihedaim-lähedaim ühendus taimeriigiga. Samavõrd kui elan ja hingan loomadega pidevas ühispalves ja ühenduses, pole mul taimedega seni erilist sidet olnud. Aleksandri 12.sünnipäeva tseremoonial Kareka higitelgis aga tuli minu juurde Sirel. See juhtus elupuu loitsu ajal. Sirel ütles, et Soone talu elupuu keskele on kasvanud noor vaher, kelle aeg on nüüd elada ja särada – ja vana sirel soovib lahkuda. Ta palus vahtrale eluõigust. Jättis jumalaga. Ega öelnud, mida see vahtrafrondi pealetung Soone talus tähendama peaks. Meie ja naabrite vahele on saarte asemel müstilise kiirusega kerkinud vahtraallee. Maja ees elupuu sees on noor vaher. Kui nad tulevad Indira pärast, kuidas ma siis oma tütre siit minema kolin? Siiasamasse metsa taha – vaid mõnesaja meetri kaugusele – kaevab Haua Miku tiiki…

Taaskord viib see mõttele, et väiksemasse tallu kolimisest rohkem on mul vaja suurt meest.

Ja higitelgis küsisin Suurelt Vaimult, kuidas üksindasuurte loomade ja väikeste lastega läbi järjekordse talve kestan – käbide ja pihlamarjade rohkus ennustab külma ja lumist talve. Aitäh muidugi… Ja ma palusin, et talvehirmu pärast ei haaraks enda kõrvale mõnd järjekordset lemmikloom-mehikest. Et taas ei tunduks, et jube tore on koorem pooleks jagada – või lausa sedasi, et Gena kannab Potsatajat ja Potsataja torti. Ent tegelikult on kevadeks taas Gena Potsataja süles ja sööb torti.

Aleksandri sünnipäevariitusel muide me naljakaid kujundeid palvetes üha leidsimegi – ja tavatult palju naersime. Sest me süütasime tordiküünlad tordi sees, mitte peal – ka need kombekohased-tordipealsed olid eelmisel päeval kodus ära – tordivulkaanid süütas Karekas sweatis nii, et need olid noore sõdalasehinge Rimmo käes – Aleksander säras – ja me laulsime sünnipäevalaulu indiaani ja teistes keeltes lakota viisil. Cool! Oh oleks, et pojake mõistaks, kui võimas lapsepõlv tal on… Ega peaks järgmist 12aastast tsüklit lõpetades kõnesid, kuidas kõik teda selle erilisega katki tegid. Ehk seekord pole pärlid sigade ees – ja samas olen juba harjunud olema ühtaegu nii siga, sitt kui väljasitutud pärl 😀 Pardon 😀

Kuumus on nii inimeste kui loomade ajud turse ajanud – kuplid tahavad lõhkeda – mõtted venivad kleepuvate ajurakkude vahel keeva laavana – ja tänaste väga tihedalt täidetud ja laetud päevade tegelik olemus settib selgeks sügisvihmade käes. Telgitseremoonial palusin Loojalt, et ma oskaksin viimaste päevade ilmutuste, kahe maailma kohtumiste, ahvatluste ja kiusatustega väärikalt toime tulla – et mõistaksin märke, teeksin vahet Jumala ja Saatana soorituste vahel – ja vääriksin usladust. Ette tänades ja naeratades – kuumarabatud maavanaema 😀

Neljapäev aina märgilistest kahe ilma vahelistest kohtumistest koosneski. 31.juuli keskpäeval juhtus Sargvere mõisas Saara-moori kohtumine Salega – Sargvere mõisa kauase haldja ja hooldajaga, kes pühendas oma elu sellele mõisale. Meid Maiega kutsuti sinna selleks, et hakata ühiselt ette valmistama mõisa 250.juubeli tähistamist – kirjatööd ja hobunad, kuidas teisiti 😀 Meie sinnajõudmine juhtus tänu Taja sügisesele köhale. Mõisa tänane emand Eda töötas toona Mäeküla Konekeskos ning uttesid Ulkuri juurde viies ostsin trakeenile küüslauku ja tiinuse ümber ulatuva sadulavöö – nüüd on Eda mõisas tööl – ja otsad sõlmusid. Tegi koostöö ettepaneku. Nii armas. Kohe oikuiniiväga armas.

Kui mõisas kõndisime, tuli Sale mu kõrvale. Nii tuntavalt, et kõik mu ihukarvad tõusid püsti ja külmavärinad panid mööda selga. Kui mõistsin, et Sale oli sellepärast end mõisale pühendanud, et elas ka varem Sargveres, küsisin, kes ta oli – ja juhtumisi avati samal hetkel mu nina ees üks ürikutest, mille paki koju tassisin – vanahärra von Kayserling.

Kui Maie kummardas mõisapargis paruni täku auks pandud mälestuskivile, tuli tema kõrvale keegi teine naine. Ma ei saanud aru, kes. Ja teada saime alles enne keskööd. Sest see naine tuli ja lülitas Maie mobla välja. Lihtsalt. Et ta ei saaks nukrat teadet enne hilisõhtut, kui hobutöö seminar ja võrratu kontsert Pokumaal lõppenud. Maie vanem õde Elli lahkus. Jõudsime pehmelt öeldes pikal teekonnal Türilt Kanepisse temast palju rääkida – nagu ka kõigist teistest pakitsevatest asjadest hobusekasvatuse, inimliku suuruse, võimuvõitluse ja ahnuseni – kui hunt on hobukarjas, jätkub juttu kauemaks. Lisaks Sale ja Maie õe nägemisele kingiti mulle keskööl tütre rahustuseks teadmine, mis juhtus Hausi hausis.

Oli äikesepäev, südaööl istus mu vanim tütar avatud akna all – kui kostus kohutav raginmadintümin. Laps helistas mulle – arvas, et keegi jooksis majale kallale ja käis akna alla käna. Itsitasin – ise Piibe maanteel piimpaksus udus oma kallist autotäit inimesi koju kobades – et põder pani sarvili õunapuusse ja palub end püsti aidata. Siis aga käis minu kuklas surakas – juuksed püsti jälle – just, õunapuusse panigi! Välk päeval. Siis, kui Reti ise õnneks Soonel oli. Nüüd kukkus päeval tabamuse saanud puu pooleks. Ütlesin Retile. Ja palusin õue vaatama minna – telefoni kenasti kõrva ääres hoides. Reti jäi väga vagusi. Kirjeldasin talle telefonis täpipealt pilti, mida ta väljudes nägigi…

Ja poja sünnipäeval palusingi Suurelt Vaimult, et kui ta juba peab vajalikuks mulle Näidata, oskaksin turvaliselt ja väärikalt ka seda juga juhtida, et inimesi ja loomi Teenida.

Nii palju siis nõidamisest. Neljapäeva hommik algas dokude printimise ja viimisega Retile ja postkontorisse. Kirnas kallistasin kõigepealt pikalt Maruusjat ja seletasin, et ta tuleb pärast kuumalainet koju. Minni-kullake oli kohal – ja särtsakas Merle tantsis nagu Shakira mööda hoovi Carmellaga – kintsuhaavale oli vaja rohtu panna. Maie tantsis ka – herilaste rünnak algas Poaka taga enne kui meil – ta lasi mürki ja kisas ja hüppas – ja tõi ridikülis ka autosse herilasi 😀

Mulle meeldib kangesti, kuidas mu lapsed nimetavad teda KukeMaieks – kokku kirjutatud just jah – ja Raja talu Andrust TeemantKuuleks 😀 Neljapäeval meeldis kangesti, et kui Mündilt läbi sõitsime, asjatas Nurmiku Pets oma hobuste juures – nagu hea sõnumi tooja, kellega seal ülipika retke väestamiseks paar törtsu jorajuttu lõõpida.

Sargverest – võrratu mõis ja suurepärane töö tuleva aasta heinte ostmiseks! – sõitsime Järva-Jaani Gerly järele ja peni-Alberti head-teed-musi saama üle Peetri lõigates, et Koerut vältida. Spst, et mullu sui käis mulle sealt üks kannikukkunud edumees kosjas. Kosjadest sai asja vaid küülikupuuri võrra, mille ta meisterdas – ja see läks koos Kuuse talu küülikutega Reeda tütrele sünnipäevaks oma teed. Rahu nende kõigiga.

Tartusse sõitsime mööda kaunist ja maalilist Piibe maanteed. Sealt Võru suunas väljumiseks tuli läbida teedeehituslike leiutajate loodud sõlmed – kudusime end õnneks siiski õigeks ajaks Pokumaale 😀 Pissipeatus ja piknik oli Savernas, kus oli alanud tuhkkuiva vilja lõikus – kuiv läbipaistmatu pilv kogu Põlvamaa peal.

Kohe Pokumaale jõudes tulid meile vastu Siiboja ja Padar, hobuinimeste kataklüsmidest üle jagas kallistusi Kaja ja Priit Kalev tuletas meelde, et tegin aastate eest sellest dokfilmi, kuidas ta Soomaal haabjat vestis. Tuli meelde. Temaküpsetatud maltsapirukas tuli ka meelde. Olid Imre ja Anniki, Anu ja Tuuli Taul ja mõistagi emand Contra Merlega.

Ma arvan, et meil tuli kambakesi hästi välja nii seminar kui järeldusteni jõudmine ning minu jaoks oli päeva helgeim hetk see, kui Tauli-piigad laulsid personaalselt Priit Kalevi märale – et see ära ei ehmataks, kui vankris tamburiinid-kitarrid vallanduvad. Oma ema kolleegi Endel Veinpalu tütart Marist kohtasin ka – ta on Põlvas kirurg ja tal on kolmene tütreke. Taeva kingitus Paula, kes tuli neljakümne neljasele emale.

Koduteel tuli Maie õe lahkumisteade, Reti õunapuu sahmakas – ning terve tee oli täis enamvähem kõiki Eestimaa loomi, kes paksus äikesejärgses udus rändasid. Kõik jäid terveks. Aitäh. Eriti aitäh Gerly haski Misterile musi eest – kui Järva-Jaani kirikuemanda koduõuele maha panime, tõusis südamlik helesinine mõmm mu ukse najale, pistis nina aknast sisse – ja tegi suure sooja musi. Nii hea.

Öised kallistused kell pool ihhahhaükskõik või määkuus aitasid rände järel maanduda, koju jõuda ja napid, aga sügavad unetunnid näpata. Hommikune jahmerdamine algas kõnedega, millele alguses ei vastatud – Jakob-Reigo-Haldre – ent siis, kui reede 1.august issanda abiga edenes, said kõigi meestega jutud räägitud. Tõime Aleksandri abiga Hausist pool martsipanõunapuud lammastele – uh, suisa orgia! 😀 – tordimaterjalid ja saeketiõli.

Kodus ähkisin puhtaks boksid – mida meiega kaasa tulnud Reti tahtis ise teha, aga mul oli pärast eelmise päeva 700 km läbimist hädasti vaja hobustega kaelakuti end liigutada. Reti tegi vennale tordi, saateks naljakad jagelused – kes paneb Hanna tuttu, kes teeb boksid, kes…

Kes kirjutab mu kamalusse kogutud lood – Ave, kaks varemkogutud naist, Pokumaa, Kolbergid, Padar, Kessuküla… Kui ajud on ülikuumusest ja intensiivsest eluperioodist läbi klopitud, on tunne, et mina küll mitte. Tähestikkugi ei tunne, räägitudki ei saa. Ent kuna Indi on kestvalt veendunud – minu ema saab alati kõigega hakkama – tuleb seda veendumust õigustada. Iga enesepiitsutamise hingetõmbega. Sest praegustel päevadel on iga töö ja sooritus ränk kangelastegu.

Külalapsed müttasid Aleksandri sünnipäeva eelõhtul püramiidis ja heinarullidel, Mihkel ja Aleksander saagisid nurgapealsest suurimast pakust kaksikkuju – Kantpead Sass ja Miku. Tänu sellele, et Margot kallis tuli surmavalt hea kitsejuustuga, sain sauna – muidu poleks olnud aega ega võimalust temaga rääkida – kaks ühes, saun ja vestlus, mahtus siiski päevakavva 😀

Üheksa ajal õnnestus laste tungival nõudmisel hämar ratsutamine Manniga. Mis ajas miskipärast Namaste leili – tagus mõne meetri kaugusel tagant üles, nii et õunad kukkusid puu otsast. Kui Namaste talli jätta, huilgab-möllab seal. Ja Mann hüüab vastu, nii et oskamatud ratsanikud ehmuvad. Kui Namaste kaasa võtta, püüab ta oma väheldase väärika sõbranna ahistajate käest päästa, ehkki sõbranna ise on väga rahul. Märk… Oi kui väga märk. Selgus mõne päeva pärast.

Hilisõhtused naabrinaised, kes etenduse proovist jõudsid, aitasid mul tänuväärselt pärast päevast rähklemist ja enne südaöist kirjade vastamist ja kogutu arvutisse ajamist hetkeks istuda, teed juua ja maitsta, mida Reti valmistas. Hea oli. Aitäh 😀

Laupäevasel sünnipäevahommikul – Aleksander sai 12 minuõmmeldud madratsil, mille sees on pestudkustudkammitud Oksana ja Klafiira villakud – olin pärast laiendatud talitust – majapidamine tuleb ju ka ära olles järje peal hoida – taas roolis. Just sel ajal startisime, kui algas üle-eestiline Kreet Rosina algatatud meditatsioon Eestimaa heaks… Võtsime metsapapa pardale – ta polnud 20 aastat Pärnus käinud! – alustasime Pärnu vallutamist ühe rändmuusikuga vestlemisest – tal oli Lõuna-Prantsusmaalt toodud peni Berlioz ja ta mängis Raveli Bolerot. Peni päritolu meenutas mulle miskipärast Linnar Priimäe tahtel kirjutatud Parfüümi-dramatiseeringut. Patrick Züskind. Päris võimas lugu. Mu teada ostis kulla sõber selle tellimuse minult Savisaare rahadega ära 😀 Heldekene, kui palju uskumatuid asju mul kunagi Aleksandrile ja Indile rääkida on – vanemad on neid kas pealt näinud või neid ei huvita.

Otse loomulikult sõime koos tuvidega pontšikuid ja sooje pilukirukaid, külastasime Puuderselli 0-punkti, kus viimati käisin, kui see oli Roberto pizzeria – ema ja kinumehega käisin seal. Sel päeval, mis lõppes Raja talu taga tiikide ümber metsseapõrsas Fiona püüdmiseg 😀 ütsin ju, et lastele on tulevikus uskumatult palju rääkida – ning läksime jalgsi Tallinna väravate alt randa, kus Reigo valis rannajalgpalli võistlustel meeskonda tulevasteks Hispaanias peetavateks mm-mängudeks. Üle platsi poiss oli Kiigajaan – nii oma sidemes jalaga, millega ta järgmisel päeval Paikusel tantsulaagrit alustas – kui kõrge kogu, valju hääle ja dekoratiivse välimikuga. Pardon, inimeste kohta vist öeldakse välimus, välimik on… täkkudel 😀 😀 😀 Kui lastešampus oli joodud, sai poja oma lapsepõlve olulisimalt mehelt kingituseks rannajalgpalli – astusime jalgsi linna, võtsime pardale teise Aleksandri – Puuderselli naisepoja – ja sõtkusime Jõõpresse.

Mu lapsed on uute nägudega haakumisest küllastunud ja loobunud – Aleksander ehitas suhestumiste asemel lõpuni poolelijäänud lippaia ning mina tegin ühe täiesti enesestmõistetava tudu Kareka voodis koos miljoni kärbse ja köögis jauravate taadudega. Papa Laos ja metsataadu jutustasid, lapsed valmistasid jõekääru rabametsas higitelki ette. Ja mina olin sunnitud oma poja tseremoonial küsima, miks Jumal keerab vinti aina peale. Nii et vaid harva on aega endale küsimusi esitada – vastata tuleb ilmselt alles sügisel.

Kus mina olen? Kes mina olen? On maruline kogumise aeg. Oi kui maruline.

Jaaniussidega. Andsin oma plätad Indile, kampsunid poistele – ja kakerdasin noore sõdalase kannul paljajalu ja alariietatuna läbi öise metsa, tseremooniast tasakaaluhäired ja viisteist dimensiooni korraga paralleelselt jooksmas – ja metsaalune kumas üleni jaaniussidest. Aitäh…

Pärast higitelki – taadud magasid juba – tuli öine eine. Mu lemmikpart, kelle rebase käest tagasi võitlesin ja seenesalat a la Karekas. Aiaiai, kui hirmusväga hea. Teine Aleksander aina suhtles ja suhestus maailma kõige liigutavamal moel – tahaksin temaga veel kohtuda. Ja maantee. Kus mind hoidis ärkvel ülimalt äkiline, kiire kulgemisega ja elustav-üllatav armumine – mis sai paari päevaga läbi – aga aitas kurnatust trotsides kuumarabandusi ületada – kui inimene on nõrkemise-katkemise piiril, on valida minek või jäämine – ja Jumal andis mulle kiire kirgliku dopingu – mis andis teada, mis kõik oleks võimalik – ning mida ei tohi kuritarvitada – aitäh 😀

Pühapäeval sain kell neli magama ja seitse üles – kodu korda – ja Lagedile. Mitte et küll mina olen ikka tubli, aga ma tõesti ei mõista inimesi, kes tihedatel ajajärkudel kodu liibalaabakile lasevad – koht, kuhu tagasi tulla, peab minnes olema nii korras kui vähegi võimalik. Ka siis, kui see võimalik tundub üle inimvõimete piiride – ikka peab. Kojujääjatel – ka härjapõlvikutel – ja tagasitulijatel peab olema hea.

Kuna poja läks mõrsja sünnipäevalt otse Kajsamoori pardale, tuli asjad kaasa pakkida. Nii Kareka juurde minnes kui läbi sünnipäeva laevale kulgedes laadisime auto täis, nagu koliksime 😀 Suure sahmimisega unustasin Namaste ja Manni boksi ukse kinni, helistasin Annele – kes läks ja tegi  boksiukse lahti – ja ütles, et kui ta oleks minu ema, paneks ta mu jahedasse tuppa luku taha ega laseks enne välja, kui olen end kõigi nende ööde järel lõpuks ometi välja maganud…

Tegelikult ma magasin ligi kolm tundi Lagedil. Laste sünnipäev kees ümber Rebeka Lisette maja – ja tema tulevane ämm lihtsalt magas 😀 Aleksander ja Rebeka klapivad ülihästi – ja Kolberg-Vilipus pere meeldib mulle iga kohtumisega aina enam. Nii omad. Sünnipäevaüllatuseks toodi hobused külla – oli palju head toitu, huvitavaid vestlusi – ja läbi õhtuummikutes Tallinna Lennusadamasse tatsumine. Loodan vägavägaväga et poja jäi oma peoga rahule. Oma kolmepäevase tsükliga täpsemalt. 12 on väga oluline number – enne 24 teist nii tähtsat murrangut polegi ju…

Poja kartis. Nii on kõige lihtsamlühidam öelda. Samavõrd kui Indi sukeldus kohe Kajsamoori meeskonda, tahtis Aleksander emme sülle – pardon, aga ta klammerdus tõesti üsna paaniliselt – madrused lõõpisid, kapten oli väliselt karm – ja väljavaade eilse sünnipäeva puhul vette lükatud saada oli oikuikarm. Vette ta visati ka – keerasin selja, surusin hambad risti ja tulin ära. Miks mulle tundub, et sellest poisist peab mehe kasvatama ema? Ent ööpäev hiljem oli kutt juba täiega sõiduvees – oh tänu taevale, et ma ta merele saatsin. Nii peab. Aitäh, Herkki!

Esmaspäev leidis mu kella kaheni arvutis kuidagigigigimoodi oma erialatöid järele tõmbamas. Tänu sellele, et suutsin siiski kuue ajal tõusta, oli selleks ajaks põhjalik talitus tehtud ja lastele talli peale buduaari voodipesud pandud, kui saabusid Katrin ja Karla. Kiili kaunitar tõi kaks oma tütart ja nende sõbranna. Karla asus lambakopli ääri niitma. Lapsed riisusid niidust – ja mina leekisin alevisse. Mida nimetatakse ametlikult linnaks. Mida ta ei ole.

Raplas lasin teha viimaste rännakute fotod albumite ja fototapeedi jaoks, asjatasin pangas, võtsin prias merehädaliste lambertite talled arvele, ostsin autotäie toitu – millest enamust need lapsed ei armasta  -lapsed-toonud-Katrini kingitud vanale kitarrile keeled ja Ulvile mälupulga. Et ometi hakkaks midagi sinna peale kogunema. On aeg.

Siis tegime Karlaga sireliga seda, mida too palus – lammaste gurmee ja küttepuud – nii avar ja värske ja uus ja hea sai. Vana väsinud hääbuv kuivanud sammaldunud kare torkiv poolkiilas energia lahkus. Ja härjapõlvikute rünne algas. Viimne kui tüdruk peale Indi sai herilastelt sutsata. Kuna kuumus tungis julmalt peale – pärast selgus, et oligi kuumarekord, oma 34 varjus – viisin lapsed ujuma.

Tagasi kodus, saabus paruness Haldi koos sõbratar Sheilaga – milline võrratu jänkidaam! – kuna mul tuli rääkida mitmes keeles ja kolmel erineval tasandil – daamid, lapsed ja Karla – osutusin mägraks. Unustasin siesta järel Karlale süüa pakkumast, taevane arm küll…

Vastasin Eesti Naise ja Hea Lugu kirjastuse ääretult pakilistele viimase vindi trükikoja-eelsetele kirjadele. Ja me kaevasime Ulvi jaoks välja lilled. Kujutasin ette, et on paar kilekotitäit liiliaid. Tegelikult oli pärakärutäis liiliaid-iiriseid-tulpe – ja üks sahmakas jäi tegelikult veel. Ongi hea põhjus Ulvil meile tulla. Tüdrukud vallutasid Kuuse-uulitsa basseini – mina kartsin basseini pärast, Ulvi nende pärast – kuna tal enesel oli samas eas uppumiskogemus – Lembit ei kartnud midagi. Oli õnnelik ja lõikas arbuusi.13kilone oli Maxima väikseim – päriselt ka!

Kodus lubasin tüdrukutel minna rahulikult koplis nosivate hobustega juttu rääkima. Seletasin, kui ränk oleks pärast päev otsa tallis piinlemist hobustele sadulad selga suruda ja ringitama hakata – seda enam, et kabjad on neil vaestel lõikamata. Sepp ei saa kuumaga tulla. Tüdrukud mõistsid, et ratsutamine ei rõõmustaks selle ilma, putukakuplade ja kuumarabatuse peale kedagi – läksid hobustele pai tegema – mina kõiki teisi loomi emmema. Kuigi kaugele ma ei jõudnud. Sest hobune lõi üht tüdrukutest.

Tirtsud väitsid, et see suur – nad olid talle kintsule pai teinud ja ta sahmas.

Õnneks oli laps hobusele, keda ta tagumikust susima läks – taevas küll noh… – nii lähedal, et sops oli väike. Indi oli Manni kallistanud ega näinud seda hetke pealt. Kuna piigad väitsid – see suur noh – oletasin, et Taja. Meie kõige leebem-flegmame mära, kes iial kellegi löömise peale mõelnudki pole. Küsisin hobuselt, miks – ta vaatas mind jahmunult. Väitis, et tema ei löönud kedagi. Aga see suur ju, ütlesid lapsed. Õnneks siis nii lähedalt, kuna suisa tagumikku trügiti, et tou oli malbe ja ükski elund-liiges-luu pihta ei saanud – paistetuse ennetuseks panime oblaka kohale jäätanud sõstraid ja Soone Saara kätt – tänaseks on täiesti möödas.

Aga nüüd ma küll mõistsin märki. Aitab külalistest. Küllalt uutest nägudest.

Taja närvilist nätakat sai tõlgendada kolmeti. Esiteks – kogemata, nagu Maruusja kord mulle Manni pähe tagumikku virutas ja pärast vabandas. Teiseks – tülpimusest ja hirmust, et tahetakse sadul selga panna. Kolmandaks – kuna tüdrukute tallisolles lõi Taja päeval kulmu vastu uksepiita, võis ta saadud lopsu võõraste tirtsudega seostada. Igatahes oli see viimane kord, kui lapsed minuta koplisse lähevad. Ja üldse ei lähe keegi pärast seitsmenda laagrivahetuse lõppu nii pea meie koplitesse ega talli ega lauta ega tuppa – kuumalaine ja rahvaste ränne, meie enese korjelennud ja magamatus – ja veel kord kuumalaine – tingib tungiva tarviduse lasta kokkusulanud juhtmetel settida ja sättuda. Aitäh.

Varakult magama mineku asemel rääkisime eile laste isaga poolteist tundi juttu – kell jälle kaks…

Täna rammisin oma laevukest, pardal neli tüdrukut, Karla, koer, neli kassi, linnud ja hobused, läbi eluohtlikuks muutunud leitsaku pildi piiril. Võitlesin vaheldumisi minestuse ja unega – kumbagi ei saanud endale lubada. Hommikul pärast talli puhastamist õnnestus mul enda arvates parima pähe pakkuda lastele hommikusöök, mida nad üldse ei söönud – kanad tänasid ja naeratasid, seejärel jooksis nett ja arvutt kokku, nii et arveid koostada ja maksta, kirju saata ja vastata õnnestus alles keskpäeval, juba päikeses rügamisest üsna pildituna. Aga eestöötaja tuleb olla, kui lasele on tarvis tegevust, Karla on abivalmilt majapidamises – ja lapsed ei tegutse, kui eestöötaja ennast ei ületa.

Kõigepealt puhastasime kõigi elukate kausid-vannid vetikatest-mudast-sõrajälgedest ja panime tuttvärsked joogiveed. Laste meelest oli laut haisev ja hobusepabulad, mille suvetallist üksiti välja kühveldasin, vastikud. Siis Karla niitis, mina riisusin ja tüdrukud viskasid heinad lammastele. Kui nad just ei seisnud ja putukaid ei siunanud. Seletasin, et kes talu tahab pidada, see peab liigutama – kiiremini kui putukad – ja hoidma silme ees suurt pilti, mitte putukaid.

Siis sõime saunas arbuudlit – kusagil mujal herilaste pärast enam seda luksust endale lubada ei saa. Siis tuli Reti Hannaga – kes keeldus üleüldises leiliruumis magamast – tegin kõigile lõuna ja saatsin nad pärast lõunat saagima. Ehkki Karla kurtis, et teda polnud kohal, kui kõigevägevam lauluhäält ja kunstimeelt jagas 😀

Karla saagis koos tüdrukutega Tammarude puraviku kõrvale kahest kännust teo, tüdrukud mängisid telefonimänge – mina ei saanud enam õue minna – kuppel oli lõhkemas – kirjutasin hobuseminari loo lõpuks ometi üles. Ja lubasin end Maiele. Nad korraldavad Mailaga pühapäeval Kurgjal eesti tõugu hobuse päeva – sõidan neile seda alustama. Nad tahtsid Brigitat – aga saavad minu 😀 Nojah – ja ma pole kuhugi ammu sõitnud kah 😀 😀 😀

Homme viime tüdrukud Raikküla ümbruse ja Jalase raba ekskursioonile – konditsioneeriga auto on ainus koht, kus ellu jäädakse – õhtul tuleb saun, voodilinade ja auto pesupäev – ja neljapäeval kogu kodu suurpuhastus. Tagasi enda juurde… Koju.

Viimaste päevade aruande kirjutasin siia üles metsatalus, muide 😀 Peretütar viis plikad Vigala jõkke – ja mina kössitasin vaikselt siin varjulises nurgas ja kirjutasin neljapäevast teisipäevani toimunu üles. Enne kui on jälle neljapäev. Selge, et kõik sai väga pindamööda. Aga see ongi hea. Kui oleksin jõudnud igal õhtul inventuuri teha, oleks muist pihtimusi liiga kuumalt kirja saanud. Äkiline ja väga kiiresti ära põlenud armumine. Vaimutu võimuvõitlus instantsides. Põlglikud repliigid vasikate tatiste muside, meie koera ja kasside kohta. Lootusetud paarituskatsed mitmel rindel. Pärast ülipingelist ja tihedalt tegevust täis päeva ikka veel nõudmine, et ratsutataks – mis siis, et sai ju seletatud. Ja võidi ju näha, kuidas hobused kannatavad. Kõik oleks kirja eksinud – ja pärast jama kui palju. Kõik saab kuhugi kunagi kirja nagunii – aga ühtki suppi ei sööda nii kuumalt kui teda keedetakse 😉

Kui metsatalust koju jõudsime – Reti juures vahetasime ühe piimaplänni porgandipiruka vastu – ja ma koorma maha võtsin, loomad talitasin ja hobuste juurde läksin, selgus… Oh Tajatajatajakene, anna andeks, et ma üldse hetkekski arvasin, et sina kullakene kedagi lõid… See oli hoopis Namaste! Aastane varss, kes plikade pealelennul oma gasellikannikat kaitses ja ühtlasi kartis, et Mann sunnitakse ratsutama, lõi tagant üles – ilma et oleks otseselt löönud, sellepärast lops nii väike oligi. Palun vabandust, Taja…

On kolmapäev. Kell üks juba. Laon veel mõned pildid lugude juurde mailidesse ritta – ei raatsi magama minna, sest õues on õhku… uuuuuuuh, kui hea! Taja pärast on kõige parem meel. Ja mullikaSally kallistuse pärast. Ma jõudsin veerand tundi selle esimest tiinust tassiva mullikamolu kaelas uneledes talle nii palju jutustada – tähelepanekutest, asjadevahelistest seostest ja sidumatusest – meie kallistuse katkestas küsimus, kas Sally on pull…