10.oktoober

Tänu külalisterohkele nädalavahetusele sain kirjutamisest puhata – kulus ära – ja nüüd täiskäik edasi!

Kui Tartusse lähme, külastame emand Mässakut – ta on nõus meile eeskäiva hobuse, ree ja vankri andma. Ja vot hakkangi vankriga poes käima 😀 Tegelikult hakkame valla raha eest lapsi sõidutama.

Oleme tšätutades sõbrunenud Mira Kurttiga, kes Tigrise Soome viis. Teatud suunalt tuli selle peale mõistagi kuri reaktsioon. Kas ma pean laskma end nahutada nagu kooliplika? Ah, pole hullu, olen piisavalt suuremeelne, et välja kannatada nii see kui kõik muu.

Postimees luusis FB-s mu kontol ja nabis sealt alla minu dialoogi tütar Margaretaga. Reti ütles, et pühapäev peab lõppema ärapanijaga, mina kommenteerisin, et see on ilge saade ja ma tahaksin Mart Juure ja Oja Petsi ära kastreerida. Ennast kvaliteetväljaandeks pidav Postimees pani online-uudisena minu aluspesus – huvitav, kust nad sellise pildi said? – käärid värvli vahel. Õhtuleht ka pole nii kollane kui Eesti ajakirjanduse lipulaev… Võeh. Aga iseenesest on see naljakas lugu 😀

Näidend sai valmis.

Ja Rein Haggi oli ehmunud, et nii tohutult palju silopalle tuli – 39 – kurtis, et paneb mu arvega pankrotti. Äh…

Reti tuleb homme siia – tänu taevale, saab minu asemel hobustega tegelda – mul on 3 intensiivse ratsutamispäeva järel saba jälle sihuke nagu ta just on, peseme akendelt kärbsesita ära ja üldse.

11.oktoober

Reti mõtles ümber.

Tänu tema pakkumisele tulla panin tööderea valmis – endal hea teha.

Kutsusin tütre meie tallu praktikandiks.

Vahetasin näidendi tekstis šrifte ja saatsin ta ära – Ülle Lichtfeldt ja Üllar Saaremäe, olge, palun, rahul…

Kirjutasin artikli orkaanide-aegses Floridas elavast eestlannast.

Termikas tegeles Garfieldi jalgade ja eesli villaga.

Midagi seal õues tegi veel – aga ma ju ei näe, kui lähedale vaatamise prillid on ees 😀