7.-11.august

Tädi Lii 101… Taevas punnitab terve päeva äikest koguda – aga lahti ei lase midagi. Õhus on kõik putukad korraga – kärbsed-sääsed-parmud-herilased – aga keegi ei hammusta. Tänu sellele, et kassid lõõskasid vihmaeelses rammestuses magada, sain jaole, et nooruke linnuke sattus sauna – püüdsin ta kinni ja lasksin peost lendu. Väga eriline tunne…

Igal hetkel avastan, kui palju eluloolisi sleppe inimesele koguneb – ja kui ta küpses eas emaks saanuna tahab lapsele võimalikult palju selgitada ja edasi anda, on kõvasti rääkimist ja valikuid, mida on oluline rääkida ja õpetada. Kui täna hommikul Kaerepere bussipeatuses koos Smidti Harri ja ühekäelise papi ja ühe lapselapsega vanaemaga Äntu kanu ostsime, ilmutas see tõsiasi end taas. Papa Smidt ütles, et töötas nooruses koos Pärnu Kommunisti pärastise peatoimetaja Ernst-Adolf Helemäega Pärnu parteikomitees. Indi kergitas kulmu.

Millest oleks oluline seletamist alustada? Miks Pärnu Postimees oli kommunist, miks tublid mehed töötasid parteikomitees… Esmalt toppisime ühte kasti kolm kirjumirjut halli ja teise kasti kaks vesihalli noort kana – vesihallidel on rohelised jalad ja nad näevad tuvide moodi välja. Linnuaias eriliseks ütlemiseks ei läinud. Vabanenud kastid ladusime viimaseid sirelioksi täis.

Ilma et ma pidanuksin ühelegi laagrilapsele seletama, miks ja kuidas. Huh! Küll aga meenutasin Indile, kui paljusadu kilomeetreid ma Richardi ja Margareta titaeas lapsevankrit mööda Tartut ja Pärnut lükkasin – Reti tahtis just sel ajal rongile saada, kui meile sepp Andrus pediküüri tegema tuli. Kel vaja minna, see astub. Aamen.

Kel vaja minna, see astub – see kehtib meie majas ka kõigi loomade ja meeste kohta – kui koerad sigatsevad, lähevad oma teed, kui hobud-lambad koplis ei püsi, astuvad.

Siilipall ja lambaheide – meie igapäevased spordialad. Va heitega tegelesime reedel – palliga ööl vastu neljapäeva – kolmest poole neljani veeretasin luua abil Bella käest mitu korda siili põõsasse – kusjuures siil tuli üha tagasi ja tagasi.

Sepp Andruse siinkäik ajas mind kangesti naerma – tema suhtumine hobustesse ja lastesse, rahasse ja eestlastesse, eneseteostusse ja elu hoidmisse on ilus ja ühtlasi naljakas. Väga hea kujund – vanasti seisis hobune seni puu küljes, kuni mõisahärra oma asju ajas, nüüd otsustab hobune, millal tuppa tulla ja peremeest perssest hammustada, sest iga mats arvab, et on mõisahärra – hobune ei arva 😀

Kui äikese ajal magasin – ja sinna sekka kaks korda lambaheidet harrastasin – jõudis mulle kohale, kui üks ühele kõigevägevam meie tellimused täidab. Mu kiire vaimustusepuhang metallimeister-sõdalane-pühendujaga kohtumisest – koos karjatusega, et ta võiks olla 35, mitte 12 aastat noorem – päädis sellega, et saabus metallimeister-sõdalane-pühenduja, kes ongi… Ettevaatamatu tellimine tingis selle, et tuli ära jah. Suurpuhastus kah. Tegime koos Idiga põhjalikult puhtaks tallipealse ja sauna, aida ja püramiidi, mängumaja ja töötoa. Elumaja põhjaliku rookimise ajaks väsis Indi ära – aga sellest polnud lugu.

Ma pole ammu nii suure naudinguga nii süsteemselt ja põhjalikult japühendunult koristanud.

Muiates selle üle, millega piirduvad paljude teekaaslaste päevad ja mida nemad nimetavad pingutuseks. Ja üllatunult märgates, et vanajumal keerab ikka veel vinti juurde ja juurde. Oo august, see august… või mida need teadjad selle aasta augusti kohta rääkisidki – maailma uskumatuimad sündmused on tulemas. Aina head – väga head – eriti head – ainult head…

Reedel saatsin teeniva hobuse teksti asjaosalistele ja Maalehele minema. Laenasin Jaagult bussi ja Koiksest Karla. Kui mõned uted ülbelt välja rüsima hakkasid, tuli kohe tegutseda – siinsamas metsas on kellegi kari, kus on jäärad sees. Esiteks ühineks mu kari lõpuks nende võõraste metslastega. Teiseks sünniksid keset pakast soovimatud talled – aga enne oleks vaja mingil moel oma lambad võõrast karjast ju kätte saada.

Rähklesime Karlaga keevas laudas anarhistidest-autsaideritest lambad kimpu ja vedasime peale – minust ammu kandmata sukad jalgas 😀 Pole ma mitu aastat sukahoidjat kandnud ega kanna ka edaspidi. Ja mitte sellepärast, et lambad sukad endale said. Ei kanna.

Mis sukad või hoidjad – kündsin pläriseva fordibussiga maaparandaja pilguga läbi tuttavate maastike – Karlal on ülimalt detailne mälu ja suur soov kõike, mida mäletab, edasi anda.

Olavi juures kaht utte maha vedides kohtasin noort jäära, kes mulle väga meeldis. Esimesest pilgust. Ööõie poeg, kellele on nüüd vaja Ö-tähega nimi panna, sest ta tuleb novembris meile. Ördinand Öölane näiteks 😀

Rasmusega rähklesime Järva-Jaani talli kolm utte – ja oligi kord ja rahu ja vaikus. Ehkki tahtsin väga Maruusjale musi anda, loobusin – Maie oli juba Kurgjal eesti hobuse päevaks valmistumas, vajutasin otse koju – teel tõstsime taas ühe talu jääkkartulid bussi ja võtsime Indiga kaasa vastse’ rõiva’, millega õhtul Birgitta festivali ava-Missale minna.

Metsatalus neelasin mina viis räime, Indi tegi võileibu kaasa – üks nende töömees oli inisevas-lamisevas koomaseisundis, mis meenutas mulle mu kolmandat äbakaasat – ja kiirendas autovahetust. Keilast Laulasmaani rullus telefonivestlus lady Diga – ta oli kaalu ostes Raplasse sattunud – aga mind põld kodus. Kõik jutud said räägitud ikka.

Üks uskumatu selle suve etüüd oli Laulasmaal – võrotaridega grifoni-pesas. Siwiras töötava Ingridi õe sõbratarid. Mamma grifonaliisa Fiona viis jumbut. Suitsuahven-lest-kammeljas. Viinamarjad. Uskumatud vaatepildid ja assotsiatsioonid.

Ingrid ise on uskumatu naine, veel uskumatum oli, et samal õhtul esines Lohusuu sadamas Bonnie Tyler…Järgmiseks Demmis Roussos Kihnus?

Paariminutilise hilinemisega jõudsime Piritale – Narva maantee on lootusetult üles songitud ja me lihtsalt istusime pool tundi haisvashõõguvasvenivas übertatis. Oiii! Missa ootas!!! Mitte nüüd just ainult meie järel – veel mõned inimesed tegid teeolude asjus valearvestuse – aga me saime sisse ja pärale!

Ning Bernsteini paugatus ilmade piiril võttis hinge kinni. West Side storyt – seega isa ja venda – meenutavad meloodiad. Preester, kes koguduse tappis – ja inglid viisid nad taevasse ja Koit oli võimas ja Onassise-Kennedy vaim oli kohal ning preester lihtsalt põrutav…

Tänu sellele, et mul pole olnud järjekordselt mitu päeva aega elamisest kirjutada, sest elamine on olnud nii intensiivne, ei võta ma nüüd enam tõsiselt seda, et Aleksander on kõik need päevad vaheldumisi appi-hurraa hüüdnud. Meeldib ei meeldi, tahan ei taha, koju ja karupersse. Teemaks on olnud junga-madruse-pootsmani hierarhia, hinnad ja vahekorrad, õiglus ja põhimõtted.

Mitte et need päevakorrast maas oleksid – aga enne pühapäevast Klasi-galat ma talle järele ei lähe. Kusjuures täna küsis auto üle mitme päeva paigale jäädes, kas ma läksin rikki – ei, kui veel kuhugi sõidaksin, siis läheksin küll 😀

Vaikne ja korras kodu. Unerahu. Omaette olemise mõnust mügisevad loomad.

Kahe ibuka hommikud… Jah, õlad ja käed valutavad – mitte töödest, vaid lõputust roolimisest ja konditsioneerist. Seda leevendavad pistelised porgandikallistused hobustega õunapuude all.

Laupäeval kirjutasin palve Eesti hobuse eest. Pakkisin kompsukesteks laagrilastest maha jäänud kaasavara. Tegin ahjud ja pliidialuse puhtaks. Tegin kodulehel ja dokumentides loomamajanduse korda. Pidasin pika vestluse metsataadiga.

Ingridi kaasa pandud hunnitu Siwira-koti pakkis Indi lahti. Millist hurmavat gurmeed maailmas leidub…Mina pidasin seni kirjavahetust kahe mõisaga, lambasugulaste ja Kajsamoori-meestega, Maie-Mailaga – ja panin festivali-Laulasmaa fotod üles.

Järgnesid tavalised igapäevased boksid puhtaks, lambakopli heinad-nöörid-võrgud korda, kanadele batuudialune haljas – mis sellest rutiinsest nohistamisest rääkidagi – see on mõnus, selle ajal mõtlen ja mediteerin ja väga hea saab.

Poest tõime majapeopaberi, nõudepesuvahendi, leivad ja ajakirja Naised tükkis Martin Alguse looga. Ja sõitsime koos JaanikagaVarbolasse. Laupäevahommikul veel arvas Indi, et pole vaja kuhugi sõita. Ent kuna Jaanika tahtis minna, oli hommikupoolikuga teleka ees üle saja aasta multikaid vaadanud maagiliselt taastunud Indi nõus.

Ta ise oli vaid tunnikese Varbolas – sõitis Jaanika isa ja Oonaga nende poole trallama. Ent mina sain võrratu elamuse just tänu sõbratarile. Olin talle silmade eest – ent vaatasin a ise kõike hoopis teise pilguga. Jaanika tutvus pea kõigi kujuritega, tunnetas nende loomingut, tervitas beebisid, rõõmustas Preeriakoja ja kiviheitemasina meeskonnaga kohtumise üle. Ja me jõime astelpaju-õuna-ingveri jooki, kasemahla, viisime tütardele juustupatsi – ja see oli ütlemata hea, et läksime. Aitäh.

Fotode ja kirjavahetuse keeles tervikpildi taastamine aitas aegsasti ja rahulikult tuttu minna.

Hommikul lükkasin Palve arvutisse, riputasin kodukale –  ja head teed 😀

Kusjuures see mõjus – nii sõbralikku ja meeldivat hobusündmust polegi kogenud kui pühapäeval Kurgjal.

 

Palve Carl Robert Jakobsoni palge ees

Aulik Carl Robert Jakobson, eriline au on täna Sinu rajatud unistustetalu õuel Eesti hobuse päeval langetada palves pea hobuste ja hobuinimeste eest. Mitmete põlvkondade eestlaste kõik kõned ja iga hingetõmme on olnud palve.

Sakslased ja venelased, rootslased ja venelased, taanlased ja venelased ning jälle sakslased ja venelased on meie oma olemise ohtu seadnud. Nüüd me ise. Kogu aeg on Eesti meest ja tema hobust vaja kellegi eest kaitsta. Kui pole välisvaenlast, kujutleme endid kasvõi ise üksteise vaenlaseks – igal elualal – ja teeme sellega halba nii endale kui ka hobustele, kes on ometi saadetud ja kodustatud, aretatud ja õpetatud meie abilisteks.

Ülikooli ajal ostsin stipendiumi eest Sinu kolm isamaalist kõnet. Need kõlavad tänagi kui just praegu kirjutatud. Teel filoloogia magistriks kirjutasin kursuse- ja diplomitööd Lilli Suburgist ja Eesti naiste ajakirjandusest – Suburg oli Sinu lähedasim sõbratar ning vaimne õde ja järgija. Mina tassin Sinu kustumatu värskusega kõnesid aina järgmistesse taludesse kaasa. Kui üks talu on nõukogude taagast puhastatud ja 21.sajandi koduks üles ehitatud, lähen aga järgmist rajama. Sisemine sund selline. Hobused sabas. Seegi sisemine sund.

17 aastat tagasi kinkisin end hobustele. Vasaku peopesa jooned ja tegelikud sündmused lubasid mulle 30 eluaastat ja 3 last. Hobustele kingituna sain lisaks parema käe jooned – veel kaks last, elujoon suisa ümber randme käeselja peale välja ning pihku töörakkude keskele kaitsev-tervendav ristimärk.

Hobuinimesena on Eesti Hobusekasvatajate Seltsi kuulumine olnud mu jaoks väga suur au. See peab olema pälvitud. Kirjanike liidus on meil nii mõnigi ainsagi raamatuta kirjanik – Sinult palun sealpoolset tuge oma 45.raamatule, mis uuel nädalal Pärnus trükikojast väljub. Ka hobusekasvatajate seltsis on anabioosis liikmeid – pigem hobusepidajad siis. Mulle on väga oluline ühe varsakese sünd igal aastal. Üksinda talu pidades rohkem ei jaksa. Kes peaks seda paremini mõistma kui Sina, üksildane Kündja…

Ja ega rohkem pole varssasid tarviski huupi juurde tekitada. Minister Ivari kandis seminaril „Kuidas hobune teenima panna“ ette: alles oli 7000, nüüd peagi ligi 13 000 hobust.

Omamaistest tõugudest edeneb just eesti klepper kõige paremini. Raskeveohobuse abiga püütakse rahvale selgeks teha, et hobune on tööde jaoks, mitte lemmikloom. Kui poni sobib ka väärindamata säluna õunaaeda rohima, siis suur ja kaunis on puudeveo ja lumekoristuse, sõnniku ja heinte haldamise ning metsatööde tegija.

Tori hobuse ümber on siginenud mitu seltsi ja suunda ja jagelus, kas ta ja kes ta üldse on. Sina sealtpoolt vast näed ja tead, kuimitu seltsi ja seletamist – ja mis on asja tõeline olemus. Lihtsurelik hobuinimene on ammu tervikpildi kaotanud. Nakkuslik jagelung jagab ajupesu ja sõbrad leerideks, kus näidatakse võimujanu ja edevust, raharallit ja ahnust.

Ometi on hobune kosmiliselt kõige vägisem loom siin planeedil. Ta on meie energeetiline vahendaja Kõigevägevamaga, otseühendaja Algallikaga. Ta kasvatab ja väestab meid ja meie lapsi, annab nii arstide kui kirjanike erialatööle hobujõu, ennetab tublide tööinimeste läbipõlemist ning tervendab. Vast tead seda moodusõna – hipoteraapia.

Kallis Carl Robert, paradoksina vajavad hobuinimesed ja nende koosmeel tervendamist. Me oleme sõpruskond, mitte kontorit segav kari. Kui hunt on karjas, püüab osa segaduses rohusööjatest hundi kombel ulguda – enne kui ära süüakse, teine osa süüakse kohe ära, kolmas osa astub või visatakse karjast välja. Ning harmooniline, tasakaalus, terviklik ja ühtne Hobuste Jumal ohkab.

Ta ootab ära.

Hobuste Jumal teab – usk, lootus ja armastus ei kao kuhugi. Küllap on selle koosmeele ja edenemisega sama, mis kultuuri- ja raviasutustega – mida kauem uuendusi oodatakse, seda närvilisemaks minnakse, justkui parmud oleksid pees – ent kui uus kino või haigla viimaks valmib, saab ta kogukonna uusim ja modernseim. Tead ju küll, kui vägev kino nüüd kaua kinota kügelenud Pärnu linnas on.

Oh oleks, et hobuinimeste ühtehoidmine ja kooskulgemine uuel tasandil tekiks enne, kui meile langeb karistuseks samasugune seakatk, nagu tabas seakasvatajaid, kes samasuguse ühtselt tunnustatud juhttäku-mära või –kuldi-emiseta sõdisid, kuni taud korda looma tuli.

Papa Jakobson, küllap Sina tead, kui meeleheitlikult meie vägised hobuemandad tänast Eesti hobuse päeva siin Sinu kodus ette valmistasid. Rohkem mure kui rõõmuga – et jälle halvasti ei öeldaks – kui hunt on karjas, siis üha solvatakse-arvustatakse – ehkki alandamine ei ülenda ju kedagi. Carl Robert, minagi ebalesin siin kirjasõna võtta – näe, mis ambitsioonid! võeh,kuidas eputab! urjuh, kasi koju raamatuid kirjutama! Aga süda ja sõprus käsib nii suurtel ja tähtsatel päevadel nende naiste kõrval seista – meie varssade ilmale tulemisel seisavad nemad meie kõrval. Oleme hobuste kaudu ühtne pere. Ja samamoodi peaks olema ühtne, kokku hoidev ja toetav, hooliv ja armastav pere kogu hobuinimeste kooskond.

Kindlasti nii saabki olema.

Palvetagem, et ükski hobune ei sünniks asjata ning ükski inimene poleks õnnetu. Eriti see, kes on ühenduses hobustega.

Palvetagem, et meie hobusekasvatajad on suutelised jõudma edasi-tagasi koosmeele juurde. Koosmeel viib ministrini hobuinimeste ühtse hääle, mis aitab teha õiglasi seadusi ning jagada toetusi väärindatud hobuse, mitte lihamassi paljundamise eest.

Hobuste väärindamine tõuseb koos õiglaste hindadega taas ausse ning Särevere kasvandikud on suutelised nii mustangeid drillima kui tulevikus uusi hobuinimesi õpetama-kasvatama – ning asjalikeks ametnikeks minema.

Siis on lihtsam teha ka ühiskondlikku selgitustööd, et keskkonda ja inimkooslust teenivate hobustega tegelevad inimesed on pühendunud entusiastid, kes annavad hobustele kogu oma elu – mitte kadestamisväärsed rikkurid. Tänu hobuinimestele, kes päevast päeva iga ilmaga hobuseid teenivad, on lastel võimalik trennis käia, paljude inimeste erialatöö on hobuste kui väeloomade energiaga väestatud ning meie ilus Eestimaa üha üldisemalt selliste talude võrgustikuga kaetud, kus elavad ja töötavad enesestmõistetava osana nii ratsa kui ees toimivad hobused.

Maal ja hobusega elavad, loovad ja töötavad tänases Eestis eriti distsiplineeritud inimesed, kes on suutelised vedama viit vankrit ühe hobuse taga. Motivatsioon ja pühendumine annab meile üleinimliku, lausa hobuse jõu.

Carl Robert Jakobson, Eesti hobusekasvatajate selts vajab tõelist juhti. Ütle Meie Isale edasi, et ta aitaks sellel mehel või naisel esile tõusta ja tööle asuda. Meie Isa, kes Sa oled taevas /—/ Jumal, aita meid!

Allah akbar. Shalom aleicjem. Namaste. Taara, avita!

 

Palve mõjus – ääretult südamlik-soe-armas päev oli. Tülinorijad ei tulnud kohale. Ainult sõbrad.

Maie ja Maila ja nende Kati oma Ralfiga, Aili ja Tiiu, Peeter ja Andres ja Krista, Krissu ja Eve, Milja ja – Pirjo! Üle pika aja veetsime Pirjoga, kellega tutvusime Egiptuses, pika koospäeva ja meenutasime veetlevaid kokkusattumusi. Ka Tiina Hlevnjukiga kohtumine lasi mulle peale mälestustevoo – Indi-eelse…

Indi oli Raudnagelite väike vapper gruum. Kui enne tahtis ta nii kangesti isa juurde sõita – siis nüüd vajus keset hobuseid ja võistlusi mott mühinal peale – ta tahtis kohe oma Manniga ratsutama ja trenni ja õppida ja teha ja võistelda – ja läks nuttes. Mis läks tänu Tiiu Tootsile üle – nad lugesid autos Kurgjalt Rõnguni Indi mikside-raamatut – mis tegi kindlasti ka Tiiule head.

Isa juures ootas miski kultuslik tark plastiliin, täna läks vanem õde Hannaga järele – saan nad kõik reedel kätte.

Mina mõtlesin Kurgjalt kohe pärast teda koju minna – aga vaatasin ära ka vankrid ja sain õhtusöögi.

Maanteel olin kõrbenu-suhelnu-täissöönuna täiesti sõidukõlbmatus seisundis, kui nüüd päris aus olla…

Õhtul tõin Kehtnast loomadele manti ja provianti – mind ja moonakasti tervitasid lambad-kanad, miskipärast lahtine koer – ja hobunad. Puhastasin hobuste päevatööna täitunud boksid ja koplilindi alused, viskasin kopliservavõsale silm peale – nii palju kui on nööre, tuleb ka vihtasid – helistasid Reti ja Aleksander – kes tänu taevale rääkis pikalt ja vaimustunult, rahulolevalt ja sisukalt. Oo, hetk, sa viibi…

Pühapäevaõhtu leidis maavanaema selili teleka ees – vaatasin üle endasseahmitavate ajakirjade Kormoranide filmi – oioioi, kui hea! – ja Ken Saani Kevade neegristamise filmi, Kobrast ostetud ajakirjad ja õhtuleht – Vello Salo, supertäiskuu, Raitar fail balticust… Totaalne sigrimigri ja rahulolu.

Täna, esmaspäevahommikul vedasin proua Saltsmanile mõeldas 400 fotot arvutisse, keetsin kanadele kartulid, korraldasin lindude-loomade puhta veteralli ja batuudialust rohides panin järgmiste nädalate  niitmise-kitkumise rea paika – lindudele ja lammastele. Ühtlasi otsustasin, et metsatalust tuleb kukk tuua – kanade kantseldajaks. Indi palus telefonitsi valget. Leiame.

Kirjutasin Ave lugu. Puhastasin maja, pesin pesu – Indi tuba, mille tema prille otsides põhjalikult pea peale pöörasime, jäi homseks. Koit Tiku õelapselaps Getter tuli Indile sünnipäevakutset tooma. Sargvere mõis kontaktis, Karmeliga valmistume lahtihüppeks, Hea Tegu alustas mu raamatu kampaaniat – esitlus tuleb 6.septembril Kuku-klubis koos ühe prantslasega. Täna toimus lambaaia võrgu ja postide taaskohtumine klambrite abil – ükspäev on vaja köögi- ja Indi-lauad uuesti valgeks värvida, Aleksandri kitarr tuunida, kolmapäeva õhtul Mahtrasse, pühapäeval Klasi galale – enne seda on hoogne parkuur läbida. Kirjanikuna.

19 peatükki uut raamatut on valmis, muide – psst! ei lärma, päkapikud lähevad muidu ära…

*

Kuna paljud mu päevaraamatu lugejad muud kodulehekülge ei loe, riputan siia sappa Crystal Ra Lakshmi väga hea pala:

Nädala võtmed – 11 – 18 august Orbiidivahetus!

Posted on August 11, 2014

Selle nädala võtmed annavad sulle inspiratsiooni astuda oma väesse, teha väike mineviku koristustöö, ning võimalusel lõpetada ringtee ning vahetada orbiiti! Loe täpsemalt kuidas ning seejärel jaga seda oma ringides!Kui sa astud oma väesse, siis juhtuvad imed!

Mul tekkis väike probleem. Kuna elu ei kulge alati plaanitult, eriti minul, siis tekkis situatsioon, kus pidin oma maja valvamise projekti Puerto Vallartas varemalt lõpetama kui tähtaeg seda ütles. Mulle ei meeldi inimesi alt vedada ja mõtlesin kuidas seda maja perenaisele edastada. Küsisin nõu oma miljonärilt kliendilt ja ta luges lepingu läbi ja andis mulle detailse kirjelduse, mida tema sel puhul teeks. Ta soovitas kindlasti kas helistada või skypida, sest nii on personaalsem.

Võtsin end kokku ja nii tegingi. Kõigepealt kuulasin kuidas tal on läinud, kuidas ta tervis on ja kuidas mis uut tema elus toimumas. Seejärel hakkasin rääkima kuidas minul on läinud ja mis muutused ja uudised mul on. Ta kuulas tähelepanelikult. Siis vabandasin, et muutused on läinud nii nagu nad on ja küsisin koheselt, kas mida ta sooviks, et ma sel puhul teeksin, nii et ta oleks ka rahul olukorra lahendamisega.

Ma rääkisin kõigepealt oma ideedest ja talle osaliselt need meeldisid. Tulin väga vastu, et kõik võimalikult ära korraldada. Isegi leidsin talle ühe asendusinimese viimaseks kuuks sinna majja. Ise lähen selle kuu lõpus ja korjan oma asjad kokku ja teen lõpparve Puerto Vallartaga praeguseks, ka oma klientidega. Ta pakkus siis lõpetuseks välja, et ta võtab mult kommunaalmaksude raha vaid nende kuude eest kui ma seal kohal olin, mitte nende kuude eest kui ma ei olnud.

Lõpetuseks tulin kogu situatsioonist väga puhtalt välja ja isegi suurema rahalise võiduga kui oleksin võinud loota. Uskumatu! Ja kõik sellepärast, et julgesin astuda oma väesse, olla hooliv ja uurida kas mis on võimalik, ning anda endast parim.

Minu vana mina vältis selliseid olukordi ja lasi neil käärida kuni viimase hetkeni ja seejärel oli kõik nii pudru ja kapsad ja kõik olid pahurad. Ses mõttes on see situatsioon mulle märk sellest, et ma olen astumas tagasi oma väesse. Kui kõne lõpetasin ca 30 minutit hiljem, tundus nagu oleksin mäe otsa roninud. Jooksin kohe oma uudiseid jagama oma hea soovitajaga. Tema oli ka väga õnnelik ja rahul.

Väe üks oluline lisavõti

Viimastel päevadel tegin veel koristustööd minevikust. Üks asi mis tuli väga elavalt esile, oli kui palju tegelikult naised sageli kaotavad oma väest ära vägistamisse. Mind vägistas minu üks lähedane sugulane kui ma olin 6-aastane.

Mis  aga toimub vägistamise ajal, on see, et kuna väike laps ei tea veel kuidas ennast kaitsta ja kuidas kõik toimib, siis mees varastab lapse väe endasse. Tavaliselt oma suguelundisse. Enamus lapsi kuna nad ei tea, mis see on või mis toimub, ei oska seda isegi halvaks pidada sellele ajal kui see toimub. Väline maailm toob lapse teadvusesse häbi ja kogu halva poole sellest sündmusest. Enamus naisi on sellest traumeeritud, kuna see võtab neilt ära usalduse meeste suhtes ja võib võtta 10 – 20 või rohkem aastat see taastada.

Kuidas siis seda väge tagasi saada?

Minu soovitus on rääkida igal isikul oma väega ja kuulata mis vägi räägib. Tavaliselt aitab lihtsalt ettekujutus, et kutsud oma väe tagasi tema suguelundist läbi puhastava filtri ja saadad kõike selle tagasi mis sulle ei kuulu sinna kust tuli (seda puhastada vaja ei ole). Oluline on tema energia ka talle tagasi saata, aga las ta ise puhastab seda. Seejärel soovitan teha Hawaii andestusmeetodit ho’oponopono, et see oma süsteemist, kehast, olemuest ning ka kogu ajaloo ketist välja saada. Sest kui sa seda praegu oma vibratsioonist ja olemisest ära ei korista, siis võib see vibratsioon esile kutsuda samu situatsioone tulevaste põlvede lastes.

Mina näiteks läksin ajas tagasi ja sain aru kui palju naisi on eelnevates eludes minu põlvkonnas olnud vägistatud ja kuidas see käis ühest põlvest teise. Kui sa selle ära katkestad, siis võid isegi paluda esivanematelt ja- isadelt ka abi, et ära lahustada kõik jäägid, mis sellega veel kuskile on kinni jäänud. Haavad paranevad, ning aeg tervendab kõik. Seejärel olete loonud puhtama tee tulevikule.

Meeste suhtes usalduse taastamise teemat pean sügavamalt vaatama mõni teine kord, kuna selle nädala loos ruumi ei jagu. Kuid tahan, et naised, kes selle teema kohta loevad ja sellest puudutatud tunnevad, sellesse sügavamalt süveneksid. Naised on elu loojad ja hoidjad. Kui meie ennast ei tervenda ja oma viha endas kanname, siis me tegelikult ka hävitame elu.

Iga naise ülesanne praegusel ajal peaks olema tasakaalu saavutamine ning kogu kibestumise, viha ja emotsioonide lahustamine meeste suhtes. See on üks väike samm parema maailma poole!

Vaheta orbiiti!

Kui ma praegu vaatan oma elu, siis kõik need detailid, millest olen unistanud hakkavad ja on osaliselt siin kokku sulamas ja tulemas. Ma elan miljonäri majas eraldatud rannas troopilises Mehhikos, luksus resordis.

Ärkan hommikul ookeani lainete peale ja uinun nende hellitava hääle peale. Eile esitasin oma kliendile uue äriplaani, millega töötasin viimased 5 päeva, ca 10 tundi päevas. Esitlus oli ca 60 lk pikk, alates ideest, eelarve ja kõikide muude lisadetailideni välja. Väga professionaalselt esitatud suurel ekraanil ja lisamaterjalid paberil. Ta oli nii üllatunud ja nii rahul, et nii vinge esitluse suutsin kokku panna ja ta tõesti ei uskund, et ma selliseks asjaks võimeline olen.

Samal ajal kui ma seda kirjutasin, tundsin kuidas kasutasin taas kord kõiki oma ajusoppe ja osasid endasti, mida polnud väga ammu kasutanud. Selline tunne oli, et toimusid sisemised puhastushood, kus kõik vana tolm välja suruti. Õhtuti olin nii väsinud, et tunne oli, et jäin magama enne kui pea patja puudutas.

Minu tööpäevades pole kellaaegu. Kõik on voolamises. Alati ärkan ookeanis värskendava ujumisega. Nüüd lisan sellele ka basseini trenni. Seejärel joon värsket kookosmahla ja söön kookost. Järgnevalt vaatan üle mis firma meilid on vaja vastata või saata. Mu klient vahest aitab nende väljasaatmisega. Plaanime mõningad päevad ette ja paneme paika voolavalt millal teha järgmised äriga seotud kokkusaamised. Ma hoian silma peal kõigel mida vaja – alates nõudepesust, kuni printeri tööni välja.

Kui vaja siis nõustan koristajat kuidas ja mida teha, või siis annan projekte majahoidjale. Nüüd sain veel ühe uue projekti, mida talle korraldada. Iga päeva on katsumus ning kunagi ei tea mis sellest välja tuleb. Ühel päeval kui shoppasime, siis läksime mööda kinost. Ta ütles, et pole kunagi käinud 4D filmi vaatamas ja nii hooga lihtsalt lambist ostiski piletid. Ja peale seda shoppasime edasi. Enne filmi aga mängisime ka koos õhuhokit, mille tegelikult mina võitsin. Eile õhtul käisime koos ookeanis peale pikka ärimeetingut. Ja ei, me ei ole armsamad. Olen tema äripartner ja töötaja ning tema on minu klient. Aga me elame maailmas, kus me ei defineeri kõike kastidesse. Ja see loob avara ruumi loomiseks ja liikumiseks.

Eile näiteks õpetas ta mulle teistmoodi salati tegemise selgeks ja paar nädalat enne õppisin kuidas teha spetsiaalset tuunakala salatit. Täna oli terve päev nagu koolipäev, kus õppisin iseenda mustrite kohta, kuna ta arvas, et need on vajalik puhastada kui me soovime maksimaalselt koostööd tulevikus teha. Milline boss seda ettepanekut teeb? Igal päeval hoolitsen selle eest, et saaksin käia oma tunnisel ookeani jalutuskäigul ja ookeanis vähemalt kaks korda. Kõik mu keha, vaim ja meel on rahuldatud ja tasakaalus ning hoitud. Kui paljudel inimestel on siinsel planeedil selline töö ja selline boss?

Kogu selle aja jooksul siin olen nüüd aru saanud, et olen leidnud oma õige orbiidi. See kus ma saan kasvada, avarduda ja õppida, oma väesse tagasi astuda. Ning kui kõik seda toetab, mis siis juhtub? Kogu mu lilleaed, nii väline kui sisemine – kõik hakkab õitsema. Ja maailm saab olema hoopis teine koht. Ning number üks muutus selleks oli – orbiidi vahetus. Ning kuna valisin mulle heliseva orbiidi, siis on siin ka kõik tingimused, mis aitavad mul kordki kasvada keskkonnas kus ma ei pea võitlema enamus aja umbrohuga, vaid saan lihtsalt kasvada ilusaks olles mina ise! Ja nii võiks ju kõik inimesed siin maailmas olla ja valida!

Viimased kolm aastat olen tegelikult olnud väga ‘eksinud oma orbiidilt.’ Paljud küsivad, et kuidas see võimalik on, et sa oled ju transformeeritud. Jah olen transformeeritud, aga kui sa oled sisemiselt kangekaelne ja ei kuula kõike infot mis tuleb ja ikka oma rida ajad ja veel sel kujul, et kuulad teiste infot rohkem kui enda oma, siis oledki omadega soos ja rabas ja teab kus veel.

Sain aru, et orbiiti on vaja vahetada aastal 2011 kui suri mu isa. Kuidas ja kas see peaks aga toimuma, sellest polnud mul vähimatki aimu. Ma jälgisin energiatele samm sammult, Ja see oli kõik üles alla läbi kändude ja kivide, kuristike ja kõrgendike, soode ja rabade.

Võti orbiidivahetusele

Minu puhul oli selleks võtmeks tegelikult julgus seista silmitsi iseenda deemonite ja varjudega. Ning läbi selle sisemise valgustumise, kui mul enam hirmu polnud ja ma olin isegi valmis surema, kui ma polnud enam üheski tulemuses kinni, toimuski tõeline muutus!

Kujutage ette orbiite ümber planeetide. Kui üks orbiit ei toimi, siis saab tegelikult lihtsalt hüpata ühelt orbiidilt teisele. Enne hüpet, oleks aga tark selgeks teha, millist uut orbiiti soovitakse, mis on selle essents. Sellele aitab jälile saada Võlurite Kursus (vaata kõrvalolevat slaidi, et selgitada, kuidas seda soetada). Seal seletan kuidas seda kokku tõmmata. See väike nipiraamat aitas mul endal ka palju asju liikuma saada ja ka osaliselt tõi mulle mu uue orbiidi ja võimalused.

Minu puhul käis asi nii, et kõigepealt ma hüppasin oma vanalt orbiidilt välja ja uuele. Kui ma uuele maandusin, siis uus orbiit viskas mu alguses välja. Probleem oli see, et ma olin nii tasakaalust väljas, et ta ei suutnud minuga kohaneda. Kui ma natuke oma vana orbiidi peal haavu lakkusin, siis sain aru, et siin asubki võti. Võtsin julguse kokku ja hüppasin uuele orbiidile tagasi. Algul jätsin kõik sillad veel ühendusse  oma vana orbiidiga. Aga mida aeg edasi uue peal olin, seda rohkem see avaldas mulle oma tõelist olemust ja kui palju see on minu unistuste orbiidiga sarnane ja võib mind edasi aidata ja nüüd tegelen vanade sildade põletamisega.

Võti aga selles hüppes oli ka selles, et ei saanud kohe uuel orbiidil jaatavat kinnitust. Oli vaja teha läbi mitmeid teste, et maanduda oma uuele platvormile – tasakaalu platvormile.

Kui olete transformeeritud, siis kui jõuate 12ndasse dimensiooni, mis on õhu element, toimubki orbiidivahetus ja hüpe. Kui te seda ise ette ei võta, siis tuleb väljastpoolt löök, mis viskab õhku (tundmatusse või uude keskkonda). Kui siis meie peas pole valmis uut plaani ja mis elu soovime, satume suvalisele orbiidile ja oh seda jama siis sealt jamast jälle välja saada. Uskuge mind, seda on minuga nii palju kordi juhtunud.

Ja mõnikord on ka tegu sellega, et tee äärde on pandud ümbersõidu sildid mingite kaabakate poolt, kes tahavad teie kulul vaid nalja heita. Teie teete ümbersõitu, lootes, et wow, nüüd jõuan kohale. Ja mis selgub, on see, et see viib teid tegelikust eesmärgist veelgi kaugemale?

Miks need kaabakad siis seda teevad?

Kõik on ju koosloome. Eks siis meil on ka vaja veel õppida. Minu puhul oli selleks ümbersõiduks soovitus, kus korrutati, et valige ainult see, mis on kerge ja avarduv energia. Ja ma mõtlesin, et millegipärast see tundub nagu ringtee mulle, et ei toimi. Ja siis tegin selle inimkatse orbiidiga iseenda peal läbi.

Võibolla kõik lugejad saaks seda kuidagi kõrva taha panna ja ise ka järele proovida ja sellega natuke aega võita. Mõnikord on natuke keerukamad teed võibolla just need, kus meie kõik talendid saavad lihvitud ja annavad meile uued suunad kätte?

Transformatsiooni järgselt toimub väga palju puhastumist läbi valguse ja pimeduse. Ning see pendeldab nagu pendel edasi ja tagasi. Ma olen nüüdseks transformeeritud juba 7 aastat ja mõtlen, et noh mingi aeg peaks ju ka mingi sügavam tasakaal kohale jõudma. Ja iga kord tuleb jälle uus kalle, aga iga kord olen järjest tugevam ja teadlikum ning näen juba mustreid läbi, et selle koha pealt on palju lihtsam. Mida aeg edasi, seda sügavamaks puhastumised lähevad ning seda rafineeritumaks, sest vaja on ju välja tuua erinev detailne sodi, mis on kuskile kihtide vahele kinni jäänud.

Oma orbiidi tähtsus

Kui me leiame oma tõelise orbiidi ülesse, siis see on nagu magnet. See hakkab tooma teile järjest kõike, mida olete oma reaalsusesse soovinud ning sageli isegi kujul, mis mõistusele oleks üle jõu käiv. Oma orbiit on nagu oma platvorm, aga ta voolav ning voolab meiega koos sinna suunda kuhu me oleme liikumas ja valinud. Oluline on, et me oleme selle suuna valinud.

Uues energias on vaimul kogu aeg vaja tegevust ja suunda. Kui suunda pole, olemegi ringteel. Ja nii läheb palju aega kaduma. Ja mitte ainult, ka palju ressursse ja muud. Kui olete oma orbiidiga häälestunud kogu oma olemusega, saab kõik muu lihtsalt kaasa luua. Kuna aga elame pidevas muutuvas kaose ja korra tantsu maailmas, siis teatud korrapäratust võib esineda ja see on lihtsalt elu osa ning selle vastu võidelda pole mõtet. On vaja vaid muuta suhtumist ja vaatenurki.

Kuu vägi

10ndal augustil on Kuu planeedile Maa väga lähedal. Kuna on veel ka täiskuu, siis paljud teadjad soovitavad sel ajal kasutada seda energiat ning tähtede seisu vana lahustamiseks ja uue esiletoomiseks. Soovitatakse panna fookus oma unistustele, eriti suhete vallas ning oma uut reaalsust kujutleda ja isegi rituaale korraldada.

Kuna kuu tuleb nii lähedale, siis võimendub ka automaatselt naisvägi igal tasandil. Nii naistes, meestes kui ka kõikides elementides. Vee element on väga kesksel kohal. Võib tulla ette natuke suuremaid torme kui tavaliselt. Osalt on see tunne, et see magneetiline võimendus tahab välja raputada kõik selle frustratsiooni, mis naisenergia on alla surunud. See, mis tormid ja orkaanid Hawaiid puudutasid on ehe näide.

Ning nii nagu makrokosmoses, nii ka mikrokosmoses. See nädal oleks hea aeg teha ülevaade oma sisemisest naisenergia mikrokosmosest.

Küsi järgnevaid küsimusi, pole vahet kas oled mees või naine, sest naisenergiad on meis kõigis:

1. Kui tihti suudan ja valin ennast panna esimeseks ja oma vajaduste eest hoolitseda?

2. Kui tihti surun alla selle, mida mina tahan, et pakkuda teistele meelehead?

3. Kas ja mida saan teha, et verbaalselt väljendada oma naiselikku kaost ja frustratsiooni turvalisel moel?

4. Mis on need küsimused, mida sa saad iseendalt küsida, mis tooks su teadvusesse ja ellu rohkem teadlikkust ja tasakaalu igal tasandil?

Selle nädala praktiline harjutus

Sellel nädalal kujutage ette, või leidke mere ääres koht, kus päike loojub merre või ookeani. Minge võimalusel vette. Mingi hetk peaks kogu ookean või meri muutuma kuldkollaseks. Kujutage nüüd ette kuidas see kuldenergia teie energia ja kogu olemuse läbi Neptuni töö ja hoolitsuse saab kõigepealt ümber muundatud ja seejärel läbi ookeaniema hellitavate lainete puhastatud. Las see kuldenergia voolab teie ümber ja sisse nii, et see lükkab välja kõik ebavajaliku, ning loob tasakaalu seal kus selleks on juba olemas valmisolek ning seal kus pole, las osa kuldenergiat jääb teie aurasse ootele. Lõpetuseks võib ütelda: ‘ Mina ja kuld oleme üks igal tasemel, tasandil, vibratsioonil ja kõik mis ei lase sellel juhtuda või olla lahustan ma nüüd ja igavesti kosmiliseks tolmuks!’ Seda harjutust võib teha täpselt nii palju kui tunne juhatab.

Selle nädala lisateemad

* Kuidas kinkida oma aega, talente ja võimeid neile, kes neid kõige rohkem vajavad? Uuri võimalusi kas kuidas saaksid olla vabatahtlik erinevates organisatsioonides, mis sobituks sinu hobidega.

* Külluslik ja avar vaatenurk elule on palju panustavam kui piirav. Koostöö on siin võti, aga teadlike inidviduaalsete platvormide pealt. Kui kõik tulevad kokku läbi tugeva individuaalplatvormi, ei teki hirmu, negatiivsust, armukadedust ja muid probleeme. Kõik loovad ja jagavad, sest kõike on külluses.

* Kui palju on sinu elus tegelikku vabadust? Kellel lased enda üle võimutseda ja miks? Tuleb enda suhtes täiesti aus olla.

* Andestamine pehmendab praeguseid kandilisi nurki seal kus vaja. Kas ja kellele on sul vaja andestada?

* Mida saad oma reaalsusesse valida, et elada rohkema kire ja autentsusega ja praeguses hetkes?

* Teadlikud valikud on vajalikud, muidu energia lihtsalt lahustub. Mis on sinu teadlikud valikud praegusel hetkel?

* Mida saad teha, et hoida koos oma reaalsust süsteemselt, prioriteedina ning mida saad teha, et oma mõtteid luua reaalsuseks?

* Tants, naermine ja pühitsemine on väga soovituslik, kuna võimendab meie väge.

* Meie sisemised muutused mõjutavad välimisi ja vastupidi. Mis sisemisi muutuseid saad sina valida, mis aitaks tasakaalustada praegust maailma ja planeeti Maa?

Soovin kõigile lugejatale imelist nädalat. Tänan väga toredate toetavate kommentaaride eest eelmise nädala kandele! Jätkake samas vaimus ja isegi hoogsamalt!

_____

Olen Crystal Ra Laksmi. Olen orbiidihüppaja. Alguses võib see tunduda väga hirmutav, aga kui kord tehtud ja korduvalt, siis võib see isegi sportlikku hasarti tekitada. Iga uus orbiit on nagu uus raamat. Iga lehekülg loob uut lugu läbi meie mõtete, sõnade ja tegude. Soovin, et meie kõik oleks teadlikumad nendest loomise seemnetest ja leiaksime neile toetavad peenrad, kus nad saaks puhkeda õitsele, ning mitte ainult – ka vilju kanda!

 

This entry was posted in Blogi, Nädala suunamised, Seiklused Elust and tagged Crystal Ra Laksmi, Mehhiko, orbiidi hüpe, orbiidi vahetus by admin. Bookmark the permalink.