12.august

Võrratu vihm. Läbi öö. Tünnid-plännid kõik täis, kärud ja auto puha pestud. Ja esimene kellaneljane teade – Robin „Miss Doubtfire“ Williams tappis end ära. Depreka pärast. Keset võõrutust. Teretorekene. Tulnud siia lambavihtasid tegema – või Alfale kalli kasvõi. Hobuste parmukuplade sügamine oleks ka olnud välja pakkuda. Ja meeleldi oleksin selle salaülikurva mehega jaganud tänahommikust naeru Namaste üle, kes pirnipuu all sitsis, et tagajalgele upitudes pirne kätte saada – või seda tunnet, mis on siis, kui Nibiru sindpidi üles ronib. Ajas end keskpäeval, kui talli vuntsimas käisin, Manni boksis püsti – aga selle põrand on erinevalt tema enese boksist libe – toetas lõua mulle põlvele, õlale, lagipähe – ja saigi püsti – ja inimene, kes on sedamoodi varsavajalik olnud, ennast igatahes ära ei tapa. Kurjam küll noh…

Täna ära saadetud Ave-loo lõppu kirjutasin ühe ta luuletuse – tõenäoliselt ajakirja ei mahu –

Perspektiiv

 

Ja mina, kes ma poole

oma elust

olen kuulanud teiste

inimeste hingehädasid

nagu mõni

hulluarst –

kelle rinna najal

pean mina

välja valama oma

varjatud valud?

 

Ja mina kes ma poole

oma elust

olen andnud öömaja

kodutuile

nagu mõni

hotelliomanik –

kelle kodurahu segama

pean mina,

kui mu pea kohal

praguneb

viimane lagi?

 

Ja mina, kes ma poole

oma elust

olen laenanud kleite

sõbrannadele

nagu mõni

teatri-riietur –

kelle käest küsima rõibast

pean mina

kui mu puusadelt

pudeneb

viimane hame?

 

Ilmselt mina, kes ja poole

oma elust

olen elanud

teistele,

istun teise poole

oma elust

palja pepuga

kuskil põõsa al,

räägin oma

Jumalaga

ning elan

endale…

Ning mitu inimest jagasid ühe 12aastase tüdruku peeglitagust salakirja, mille ta enne luuvähki hääbumist kirjutas:

See on vaid jupike tema kirjast, mis ta peegli taha jättis. Tema sõnad on täis lootust, armastust ning tarkust. Keeruline on mitte nutma puhkeda, kui näete tema viimaseid mõtteid:

“Õnn sõltub meist endist. “Võib-olla pole see õnneliku lõpu kohta, võib-olla on see jutu enda kohta.“Elu mõtteks on elu mõte. “Tavalise ja ebatavalise vahe on see väike sõna. Õnn on suund, mitte sihtkoht. “Aitäh eksisteerimast. Ole õnnelik, ole vaba, usu, ole igavesti noor. “Sa tead mu nime, mitte mu lugu. “Te olete kuulnud seda, mida ma olen teinud kuid mitte seda, mida olen mõelnud. “Armastus on nagu klaas, näeb nii armas välja kuid seda on lihtne lõhkuda. “Armastus on harv, elu on kummaline, miski ei kesta, inimesed muutuvad. “Iga päev on eriline, seega võta sellest maksimum. Sind võib homme tabada surmav haigus, seega võta igast oma päevast kõik, mis võtta annab. “Elu on halb ainult siis, kui sina teed selle halvaks. “Kui kuskil on keegi, siis nad ei lase sul kaduda, olenemata sellest, kui keeruline situatsioon on. “Pidage meeles, elu on täis tõuse ja mõõnasid, need ei tähenda midagi. “Ma ootan, et armuksin kellessegi, kellele ma saaksin ennast avada. “Armastus pole see, kellega sa veedad oma tuleviku koos vaid see, kelleta sa ei saa elada. “Elu on mäng kõigile, kuid armastus on ainus auhind.”

Need on mõtted, mida paljud meist ei suuda säilitada ega järgida, siiski see haigestunud tüdruk suutis oma mõttemaailma säilitada. Jaga Athena uskumatuid mõtteid ka teistega; tal oli suurepärane ideoloogia, isegi oma viimastel elupäevadel. Vajuta “Jaga” nuppu allpool, et jagada Athena salasõnumit ka teistega.

Oeh. Mis ajad need on?

Kirjutasin Müstika-ajakirjale – see on üks neist, kes tasuta töid küsib, mitme ajakirja väljaandjast kommu üks kapriise, sorri – taimede kõnest. Seda kirjutamist toestas-väestas Kareka Juminda-järgne kõne – neil oli neljapäevane alternatiiv-indiaanikas. Küllap nad Rimmoga peagi ka siia jõuavad.

Lasksin lambad hoovi niitma – aiatagune haljas on kanade jaoks – ja kuke jaoks, kelle täna tõin.

Just nende lammaste hoovitulekuga läks kõik kuidagi väga õigeks. Minu pipimaailma ainumõeldav muruniiduk. Kes ühtlasi mul sabas kooberdab tosinas isikus, uurib, mida teen, vestleb – Alfa ja mõned veel norivad pai, muru saab ühtlane ja rosinatega 😀

Mida rohkem töid ise saan ja teen ja loomtega tööjaotan, seda õigem. Kes mida pügab, kellele mida kitkutakse – ja kes kellele mingit hingepidet pakub. Oleme olnud pärast laagreid piisavalt omaette, et loomadest on pidetus ja ähm kadunud – Namaste tagajalad kenasti enda juures, Nibiru kallimusipai – ning Ogalik on Teemanti jakobi-mõmmikutega liitunud. Kolm paksu 😀

Kõik klaarub ja paikneb – suvi otsa olen – tükati üsna amokijooksu tempos – teinud kõike, mida peab. Laste sünnipäevad. Kirjatööd. Orgunn. Laagrid. Loomandamine. Laste kultuurikümblus. Kirjatööd. Ja alles nüüd paikneb kõik oma kohtadele. Lainetena. Rõõm ja rahulolu, raev ja tülgastus, tänulikkus ja vastikus – kõik elutervete ja tasakaalus lainetena.

Mis panid mind täna elu kõige katastroofilisemal kombel higistama. Oli küll üsna tegus päev – aedade ehitamist, loomade haldamist, kolm (3!!!) tundi Indi toa viimsete pisividinateni koristamist – mille eest tasuks sain 200 eurot – prillid leidsin üles 😀 Ent polnud ju nii kuum kui vahepeal  – ega olnud ka sedavõrd raju töökoormus kui mõnipäev. Vastupidi, magasin koos vihmahoogudega täpselt nii palju kui tahtsin. Lugesin-magasin-kirjutasin-koristasin-kirjutasin-lugesin-magasin – higitilk nina otsas. Kliimaks?

Tänase päeva lõpetasin turvakodus – sõitsin kukele 😀 Kuna hallid ja punased kanad kaklevad, oli vaja metsatalu kolmekümnest kukest üks ära tassida. Jõudsin koju kottpimedas – august ju – küll valge härrasmees hommikul jahmub, kuhu ärkas – koera täna ööseks lahti ei saa lasta – valge vennike helendab linnuaedikus ja üldse. Aga kottpimeda peale jäin kukelt tulemisega spst, et viisin Aleksandri kitarri kaasa – vana lakk on vaja maha võtta. Mu oma lihvija… äh, trr temaga, ei viitsi enam meenutada, mitukümmend tööriista pärdikuvärdjas, rahu tema põrmule, hävitas. Metsataat võttis töö päris põhjalikult ette – justkui tal viljalõikuse ajal muud teha ei oleks… Õigupoolest peaks poja ise neid töid tegema, et oma esimest pilli väärtustada, aga… Või siis tema isa… Aga. Ühesõnaga – ma ei taha. Meeste nullmullilisele käkkermökker pambususele ei mõelda. Ega sellest pimbalaala-tumbalaala mentaliteedist rääkida ammugi mitte. Fui!

Ütlesin ju, et augustikuisel maandumisrajal täiskuu all ajal, mil enese hoiutamine ja inventuur ning orbiidivahetus on kohustuslik, käivad rahulolu ja tülgastuse lained vaheldumisi. Kusjuures neid mehi, kes praegu ei ärritaks, moel või teisel urisema ei paneks, on kaduvväike protsent. Nullkomavägavähe.

Tõin lindudele vilja, sõin – ise märkamata, et kõht on tühi – kaks portsu tallepraadi – jammi! Ja olin tunnikese seega vanajummala selja taga.

Õigupoolest on ka siin kodus see seljatagune. Kõik on puhas ja paigas. Mõni päev on ka ilma lasteta hea. Klaarumine ja paiknemine. Tööd seavad end ise õigesse järjekorda. Ajud logisevad raginal töökorda. Aitäh…