13.-14.august

Minu vanaema – vinge viiking Linda-Helene peab täna sealpool 101.sünniaastapäeva. Lahkus paar nädalat enne 98.sünnipäeva… Ja lubas alates sellest, kui teda mäletan, aina ära surra 😀

Ahjah, üks mu pulmaaastapäevadest on ka 😀 😀 😀 See meenus nüüd küll ainult tänu vanaemale – ja see oleks neljas. Aastapääääääv. Mis vahet seal on.

Oluline on, et väsimus on nii palju järele andnud, et näen jälle unenägusid. Ja see, et kukk on ülesannete kõrgusel – kuhu iganes hoovipidi kulgesin – kukk oli aina järgmise ja järgmise kana seljas 😀 Ning raadiouudised lõpetasid rusuva Robin-püksirihm-ümber-kaela heietamise, sest värskenduseks lahkus Humphrey Bogarti kaasa… Gerd sai taas eurohõbeda. Hurraa!

Tõin talliharjale uue varre – eelmisega sai pisut… ee… pühitud 😀 Aleksandrile järgmise fotoalbumi ja köögiliistude liimi. Pidasin Ministri ja Mehega aru, kuidas vestlustund tema pinevast päevakavast Eesti rahva rõõmuks minu kätte pigistada. Vahtisin kalendermärkmikus krüptikat SS-B-Y – ega kirjutanud neist kolmest eile kellelegi. Vaher ei lubanud. Täna ka mitte. Vahtra loo saatsin eile Müstika-ajakirjale. Garfieldi peatüki täna Kolbergidele.

Täna koostasin, nagu öeldud, loomalausujate raamatu Garfieldi peatüki ning jäädvustasin kolme õhus – ehk siis kahe kõrva vahel hõljuva – loo teljed – ehkki kavatsesin seda eile õhtul teha. Tegelikult kratsisin eile köögiaknaaluse lammastest üle jäänust puhtaks – ja naersin südamest pardipaari üle. Kuna noor kukk kütab täiega oma 11 eite kukkeda, tahab 4aastane part kah elumees olla – oma ainsat eite põrutades kukkus kulminatsioonis külili – eit susises seepeale – ja ronis vihaselt oma vanni, pladistas ja pritsis, nii et uudiskukk Kuukulgur tilkus 😀

Kuukulguriks sai sell spst, et Leopoldi perenaine Janne nimetas teda seoses täiskuuööl tulemise ja pimedas kanaaias helendamisega Kuuvalguse Kaarliks – ja kujuneski Kuukulgur. Nii lihtsalt käibki.

Papa sai Indile silmaarstiaja 24.oktoobriks – siis saab Asser Murutar ühtlasi ka 80. Pean veel aru, kas lähen mulle ühe olulisema inimese suurpäevale, mis päris kindlasti vähemalt ühes laua otsas kujuneks sel juhul koletise balliks. Palju võib. Samas – Ülo Vooglaid kavatseb nagunii minna – ilmselt jagatakse pidustused mitmeks, et tungi ja tormi unter kontrol ohjata.

Kavatsetud eilseid kirjatöid teen täna , olen plaanitsetud endast kaks kuud maas – aga planeerimatust endast jällegi paar kuud ja terve ootamatu raamatu võrra ees – ühtlasi printisin välja loomad-lausujad sisukorra ja ehitasin kõik failid õiges reas arvutisse. Ja võtsin käsile Kareka sisutoimetatud järgmise raamatu – september on homme – või eile…

Eile oli tegelikult valikute-eiütlemiste-filtreerimiste õhtupoolik. Vingerdasin toeka abimehe ettepaneku käes tulla kaheks järjestikuseks päevaks võsa lõikama – võsa on küll jah vaja piirata ja vihtadeks teha, aga mul on kuum kirjutamise ning homme õhtul saabuva Indini iseolemise aeg. Küsisin Vehendi-rahvalt nõu, kas pidada kinni maja juurest, millest saatuse tahtel kolm plaanivälist korda möödudes olen näinud kõike muud kui seda, mida seal näha võiks ja peaks. Ei pidanud. Ää putu, aisep nikutniigid. Kuulasin ära Krista, kes saatis Andrese üksinda Manniva külla noori eesti tõugu hobuseid hindama – ja jätsin ta siia kodu valvama, arvutis töötama – vedasin kolm ribastatud voodilina hobukopli metsapoolse serva ette – see oli väljast sisse kassikangaks joostud, raisk – kaevasin iirised-tulbid välja ja viisin Mahtrasse Terjele.

Terje oli valmistanud võrratu õhtusöögi. Arutasime seda ei-ütlemiste, blokeerimiste, tõrjumiste, enese kaitsmise ja keskmes püsimise fenomeni. Ja veel paljusid elulisi teemasid – mehed ja abielud, emad-vanaemad ja pojad-tütred. Füüsis ja vaim. Liigeseravimid ja tuleviku projitseerimine. Osa vestlust toimus vene keeles, ilma et Terje seda märganud oleks 😀

Sügav ja õhuline vestlus tõmbas mu nii käima, et lugesin öösel kella kolmeni. Täielikus vaikuses. Kordagi diivanilt tõusmata. Ülimas keskendumises. Üsna katarsiselaadne kogemus oli.

Täna hommikul olin oma infantiilhüsteerilisele teisele äbakaanele tänulik, et revolvri maha müüsin, kui ta pidevate enesetapuähvardustega meid kõik huias – oleksin pärast pooltteist idiootselt kulutatud tundi oma elust Kimbuktuu maha lasknud. Kolmest kohast vingerdas end hobusekoplisse – mina parandasin, ajasin teda taga – kahel korral vedas kolm kängus tallekääbikut kaasa. Ütlesin talle lõpuks – end tühjaks jooksnud, ehitanud, saunapealse vahet materjalide järele roninud – et kui ta Helbekese tissimise lõpetab – mida ta ka õieti ei tee – saab pool Karekale, pool Nurmiku Peetrile Maruusja veo eest – äraspidiprobljeemjas naabrinaine sai veerand Elfriidet paraku njeaštoo, lahkumiskingituseks. Jah, vaatasin elukale ausalt silma ja ütlesin, et tapan ta ära. Ja nii ongi.

Kuueaastase koplist välja rüsiva, inetu ja haleda villaga värdjast, kes on lisaks halb ema, pole muud saada kui keskmine hunnik vintsket liha, raisk. Kuradikuradikurat.

Mida tungivamalt inimene rahu ja vaikust ihaldab, seda kindlamalt kirjutab keegi lõpmatuseni hobusekasvatuse intriigidest, keegi tänitab, miks seal-kus-polnud-vaja-olla-nähtut-endale-ei-hoidnud, keegi hõljub süüdimatutes eksistentsiaaliapilvedes, keegi ajab tehingu asemel hülgemöla, keegi venitab omapoolse tööga, keegi hoiab mind infosulus, keegi…

Niitsin kohutava viha ja tülgastuse põldrõigastesse, mis töönurga akna ees vohasid – ja mida lambad ainult niidetuna söövad. Selle peale hakkas Kuukulgur esimest korda kirema – talutava tämbriga, aitäh. Terje ütles, et olen oma tööde ja kohustustega viimase piiri peal. Et nii ei tohi. Jah.

Kirjutan ja magan, kirjutan ja magan, väldin kirjade vaatamist ja kirjutan, passin lambaid ja kirjutan… Liistude kleepimiseks, laudade valgeksvärvimiseks on liiga niiske, kitarri ei saa ka spst värvida, et see on Jaagu juures ning kleit, mille selga kavatsesin nõeluda, kärises lauda peale metallvarbade järele ronides lõplikult lõhki, nii et nõelumisest pääsesin. Varbasid võrkaia alumisse äärde heegeldades astusin ja kükitasin korduvalt nõgeste otsa ning mul on kristalselt aus olles hobuste boksid tegemata ja kuulid üsna koos…

Vägavägaväga kummalised ajad… Nojaa, aitäh nendegi eest 😀