15.august

Maruusja indles jälle ümber. Saab veel mõned päevad Nelsonit, siis tuleb koju. Kolm on kohtuseadus – kui ei tiinestu, polnud vaja. Aamen. Kimbuktuu istub koos kolme känguga kinni. Kes endale pakutud võimalusi ei hinda, see… Nii on. Ja on ka nii, et inimene ei saa teiste inimeste õppetunde enda kaela lasta – seda need viimaste päevade sisetunded – minna-mitteminna, sekkuda-mittesekkuda – tähendasidki. Jah, ma teadsin ette. Jälle. Ei, ma poleks saanud midagi muuta. Ja rohkem ei räägi vot. Jääb nii, et mitte miski ei muutu, mina olen alati süüdi – ja kui Mahtra-Terje-sugused inimesed aegajalt ei tutistaks – STOPP – oleksin ilmselt juba võõraste jurade pärast end ammu lõhki kiskunud. Aga näe, üsna terve olen. Vist. Erinevalt kohutavalt kärnas rebasest, keda Vallo puutöökoja juures kohtasin.

Hommikul kirjutasin tahan-soome-elama-teksti – Merikesele saadan homme. Mitte manjaana-mentaliteedi mõttes – täna lihtsalt kujunes väga füüsiline päev. Niitsin ennast koos kolme kääbertiga Bastille’ vangiks määranud Kimbuktuule ning timmisin end lõuna ajal saabunud Indile vaid häid uudiseid edastama

–          Uus kukk Kuukulgur

–          Külaskäik Mahtrasse koos Terjega vanaema sünnipäeva pidama

–          Maruusja saab kolmas ring Nelsonit… kusjuures ma mõtlesin välja, mida ütles mulle vana orlovimammi, kui teel Pokumaale teda Kirnas kallistamas käisin, kui ta ütles „poisi saan“ – ilmselt oli „poissi“ kolmandas vältes – ja uuesti poissi tema seal neilpäevil just nimelt saabki

–          Aleksander on Kajsamoori peal nii piisavalt tasakaalustatud sõiduvees, et võime ta pühapäevaõhtul pärast Klasi galat ära tuua küll

–          Koos pojaga on vaja Jaagu juurest kitarr ära tuua ja värvida, köögiliistud kinni kleepida, lauad valgeks värvida, Taja boksi riiv maha kruvida ja uuesti panna – mingi ainult meie puhul võimaliku müsteeriumi korras on riiv paigast ära vajunud… üles. Lõikame pikemaks, ühendame lahti ja lahutame kokku 😀

Mul enesel on vaja esmaspäeval – Avesta järgi ideaalne aeg – võtta ette kirjavahetus uute asjade käivitamiseks ja vanade ülessoojendamiseks – Y-B-U-E-SS 😀 Täna piirdusin Jelena-Haldi-Merikese-Maie-Haldrega. Need olid pikadpõhjalikud pöördumised, nii et käpp oli nende sooritamise järel maas mis maas.

Ja veendusin taaskord, kui õige ja hea on teha asju ise. Niitsin Bastille’ vangidele – ja sama soojaga tõmbasin siruli lambakopli nõgesed-ohakad – kui nad on pisut seisnud, söövad määtsud nad ära. Tund niitmist, ise tuuldunud-liikunud – mõtted klaarunud, süda rõõmus, tehtud töö rahulolu – ja õige-oma-puhas energia majapidamise üle loomas ja lehvimas. Vaikus ja tasakaal… Aitäh!

Vestlesime täna sensitiiv Teresaga pikalt üksildusest-valekosilastest-koguilmaemadusest-manifesteerimisest – nad tulevad uuel nädalal siia talgutele ja kambakale – nad, see tähendab 9 head nõida – hõissa, walpurgiööööö! 😀

Nõiad küsisid, mida võsalõikamise reaalse töö ja liikumise taktis kanaldama ja manifesteerima hakkame. Viis punkti sain:

1 – üksilduse tunde asendamine isele – tükkis ego lahustamisega

2 – teiste üksiklaste ligitõmbamise filtreerimine – soovimatute kosilaste energeetiline tõrje

3 – tulevikuhirmu ümberväestamine värsketeks unistusteks

4 – oma ja võõraste probleemide vahel vahe tegemine – kogu maailma muresid ei saa kanda ju…

5 – nii armastavate kui vihkavate vampiiride avastamine-äratundmine-blokkimine ise, ilma et head sõbrad oskajad mu küljest alailma pootshaake maha noppima, auke lappima ja mind puhastama peaksid

6 – tasakaal majja lähedasimatega suhestumises – praeguse äärmusliku omamise ja boikoti vahel viskleva pendli asemel – mingi muster tingib nii minu omamist kui vastupidist äärmust – see vajab üliolulist tuunimist, kuna ka sellel fenomenil on mõlema äärmusena rängad vampiirjad ilmingud

7 – täpne manifesteerimine – et nii õiged kaaslased ja Kuningas kui väljateenitud summad koju jõuaksid. Aitäh 😀

Autasuks mitmetasandiliselt töise ja tubli hommiku eest tuli vestlus šamaan ja roadmaster Carlos Samayoga. Nii armas. Aitäh! Ja Gerly nägi unes, et Mamma Maie ostis uue talu ja talli – mida meie tal üles laduda aitasime – ja ülimõnus unenägu oli olnud. Selle me võtame, tüdrukud!

Kui Indiisu saabus, möllasime kahekesi, nagu MacLeodi tütred – poolteist tundi haldasime üht naaberküla õunaaeda – kuna jääme sealt pidevalt õunu tooma, kraapisin puude alused sogast ja punnidest puhtaks – ja ühtlasi selgitasin perepojale, mida ja miks teen.

Kodus tühjendasime käru, sõime isukalt junk-foodi, Indi teritas mitukümmend pliiatsit, mina idutasin kanakartulid – kuni Indi sünnipäevakaarte joonistas, niitsin aiatagused naadid. Lambad tilpasid meil sabas – kuni O’Hara ajas end sitsi ja kikivarvule ning nabis ära noore elupuu-keskse vahtrapuu kolm alumist lehte ja tõhusa riba koort. Ehitasin aia ümber elupuu, mis muud. Kurjamküllnoh.

Viisin Indi Getteri sünnipäevale – tuleb läbi öö kestev pidžaamakas – ta on kõige tillem, aga kaugeltki mitte kõige õrnem – vajadusel lähen talle järele, aga ma arvan, et MacSoone peretütar ruulib. Koju jõudes raputasin siinsed õunapuud, rookisin boksid, emmesin kanad-kassid-peni – ja tajusin pidevaid energeetilisi rünnakuid. Sinnamaale, et pilt hakkas virvendama ja oleks tahtnud kuhugi joosta ja midagi teha, et see hakkimine lõpeks. Ja et üliolulistele organisatoorsetele kirjadele vastataks. Trrmaivõi!!!

Uudised – eilne purunenud rehviga lennuki maandumine, toidu embargo, seakatk, neegri laip Piusa jões, tiblade musklinäitamine siinsamas piiri taga… midagi oli nagu veel? Nojah Obama tuleb 3.septil Eestisse – see muidugi eelnevasse nimekirja ei kuulu 😀

Rita saatis kirja:

Päikest armas Kati , käisin eile Porkunis Jaan Tätte ` t kuulamas.. nii võrratu tundmus on minus . See on sõnuseletamatu .. OHH kui kõik oleksid sellised . Ta peatus oma noore Jaaniga mu juures kodus ..oli veel keegi Eha . Ja nüüd on ta läinud ja teel Haapsalusse : midagi väga erilist suutis jätta mu Hinge .. midagi samalaadset kui sina mu armas . TE OLETE HEAD !!!! Seda tahtsin ma öelda ja see on see, mis istub minus TUGEVALT sees : TÄNAN TEID , ET OLETE OLEMAS ! Hoolides Inglikaitse Rita .

Ja Tallinna Saksa Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja saatis kirja:

Tere! Lõpetasin just Sinu raamatu “Projektilaps Pärnust” lugemise- braavo, milline ausus! Olen eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja jälginud Sinu kirjanduslikku arengut alates “Naisena sündinud” teosest. Avaldan Sulle lugupidamist ja soovin jõudu ja jaksu oma unelmate poole püüdlemisel. Kas Sa gümnaasiumiõpilastele oma talus mingeid (kirjanduslikke) kohtumisi koos loomade patsutamisega ka korraldad?

Nojah…

Mida oleks mul neile noortele öelda?

Et ma ei oska oma lapsi kasvatada – aga vähemasti püüan iseendale praegu õnneliku lapsepõlve luua.

Et kasvatamatuse tunnus on nii kirjadele vastamata jätmine kui tulemata jätmine, otsene ja kaudne perssega näkku hüppamine, selja taga hakkimine kui sakkimine ja fakkimine. Seletangi keskkoolinoortele, mille ja kelle eest ma oma loomade selja taha varjun või???

Ju vist.

Julgen oma raamatutes tõtt rääkida – ammugi söandan seda kellele iganes kõnelda. Peaaegu 😀

Vastikuse ja rahutuse leevendus tuleb praegu just telekast: TV3s algas Meie issi Missis Doubtfire – jumalaga, Robin, kelle valu ei märgatud enne, kui oli hilja… Meile KÕIGILE nii tuttav tunne – igapäevane inimlik hoolimine, tingimusteta armastus, argised olemasolemised ja kallistamised, aus ja võrdne suhestumine, mitte omamine ega tarbimine – nii vähe ongi vaja selleks, et olla elus… Ja õnnelik ka veel… Niuks…

Reklaamipausi ajal lähen hobunaid kallistama.