16.august

Kui aiavõrgust välja aidatud Eliise Määle kõrvakiil anda, läheb tal kõht lahti ja ta pasandab su maast laeni täis. Tingimata on vaja pea hoovist õunaaeda suruda, et sealsed kaks kõrt kätte saada – ja kõrvupidi kinni jääda. Lambakasvatajad võivad omavahel selliseid idikalegende jutustama jäädagi. Kui ma siin ümber maja oma autistikarja karjatades karjatan, võtab ka valge kukk Kuukulgur sõna – tema tämber on „hihhibäää“!

Tassisin eileniidetud halja vangistatud eidele – ja ma tunnen ennast õigupoolest kohutavalt, et tiksutan päevi tema pühapäevase lõpu poole – aga sellise distroieriga paraku pole muud teha kui maksta Nurmiku Petsile Maruusja kojutoomise eest ja härra Murutarile järgmise nädalavahetuse koduhoidmise eest. Olen jah killer-Saara, krdikrdikrt… See teeb kurvaks ja kurjaks. Ja Kuukulgur kommentaarib hihhibäää 😀 Ja siis tuleb mamma Alfa, kallistab ja röhitseb südamlikult – ning kiisu-Lilli krutib end ümber Alfa kaela – ning mamma Saara jätkab matka, käed kassised-lambased…

Avasin hobunatele uue heinarulli – räästaaluse tänavuse, et see asjata untsu ei läheks – viisin viimased hoobinõgesed kanadele – jagasin kanadele-lammastele kabatšokki, kanadele mulluseid keedukartuleid ja lammastele saarevõrseid – raiusin allenoorendiku vahtrate vahelt saarevõrsed välja – tänan, pole vaja – ka üks igerik poolkuivanud kadakas läks lammastele. Eit ja kirves, kes neid suudaks lahuta.

Kirjutasin Merikese tahan-soome-teksti lõpuni. Pidasin paar igahommikust vestlust. Koostasin Kolbergide ja Rebeka-poe teksti telje. Läksin Indile seltsimajja järele. Ja viisin totaalselt magamata tirtsu õunu korjama. Sesmõts, et tema sõi õunu, kiikus – ja mina korjasin.

Kohtusime Kustiga – igas külas on oma Kusti jah, nagu Naabriplikas 😀 – kes kutsub Indit Adelheidiks. Ning saime teada, et meile lähedalseisev vanahärra on jälle kenasti kokku õmmeldud. Kui kirves kukub paku seest pahkluusse ja paljastab achilleuse kõõlused, peaks Märk olema tuhmimalegi märgatav – jalad tervikuna on materiaalne osa inimesest ning kui haldjad näitavad sulle su nõrgimat lüli – ent seekord selle veel terveks jätavad – on kõik selgemast selgem. Palju õnne. Südamest, mitte irooniliselt 😀

Marilini sünnipäevale, mida peeti Valtu ujulas, läksime mõlemad – tahtsin ka heljuda ja liguneda, puhtaks ja… midagi muud kui mää ja õun, hihhibää ja vikat. Aitäh.

Pärast pidu ja enne õhtust Ratatouille’ multat tudusime end teineteise kaisus välja – ärkasime selle peale, et Anne imbus suure ämbritäie aedubadega tuppa – nii armas 😀 Pühkisin õue, talitasin loomad igas koplis ja hoones – ja nüüd sulen kõik sidevahendid, sest algas ärrituselaine.

Kõigepealt jauras Aleksander, et Indi peab temaga koos esmaspäeva hommikul Tartusse sõitma. Esiteks jõuame homme kõige varem südaööl koju ja hommikul ei sõida üldse mitte keegi kuhugi Tartusse – jungman peseb esmaspäeval oma riided, toob metsatalust lihvimiselt kitarri ära, aitab mul Taja boksiriivi ümber tõsta ja köögiliistud kleepida. Ja ei dikteeri kindlasti mitte Indiisu sõitmisi – neiukesel on vaja taastada lugemise ja kirjutamise oskus, rahu ja tasakaal – mitte ringi lehvida ja kooliasjade ostmise raha bussipiletitele kulutada. Isa on tööl, Vehendis mängukaaslaseks väike Adeele – ja selliselt nivoolt alustamegi kooliaastat? No aitäh. Isaga – ja loodetavasti Brigitaga – kohtub Soone talu väike perenaine 23-24 oma enda kodus, kui papa esimest korda viienda jooksva aasta jooksul öövalvesse tuleb. Kuningliku tasu eest seejuures.  Lapse ajusid kuhugi liivakasti enam ei tasalülita – on stabiilse paigalpüsimise ja intellekti taastamise aeg. Aamen.

Misjärel üks väikemees hakkas dikteerima, milliseid pilte mina tohin kasutada, üks suur mees nõudis, kus ja millal ma pean temast loo ilmutama, üks… Käige persse. Kohe täiesti kaunistamata väljendun. Karukanni ja pärsiasse – kuhu iganes – jätke mu hing rahule!

Võtan Michael Newtoni raamatu ja poen Indi juurde Ratatouille’d vaatama – ja olen reheahi. Ilma telefoni ja arvutita reheahi. Loodetavasti ei tarvita vanajumal mingeid teisi vahendeid vindi pealekeeramiseks. Ma olen nii hea tüdruk, et väärin vaikset ja mõnusat laupäevaõhtut. Põrkavate poisudeta. Aitäh.