17.-18.august

Kolme müsteeriumiga pühapäevahommik. Tagant ette – kolmas müsteerium – Margot mõistis, miks ta on pidanud aina kosmetsi ja ilutoodete pealt kokku hoidma – ikka selleks, et neid kitsepiimast ise keetma hakata – saatsin talle retseptid, julgustuse ja õnnistuse. Teine müsteerium – üleeile otsis Indi oma kapitaalpuhastatud toast kääre. Polnud. Täna hommikul kooberdasin unesegasena suurde tuppa kirjatööle – Kolbergide tekst käsil – ja kuulsin: kuku! Unesegasus tulenes sellest, et Indi tudis mul kaisus. Kuku oli nii kuuldav, et seda kuulsid ka lävel haigutav peni ja hommikusööki ootavad mjäukad. Vaatasin ringi – ja nägin – kapi otsas Piret Mildebergi saadetud hampelman-nukkude rulli sees – Indi käärid. Koos palvega need hampel-loomad valmis teha. Esimene müsteerium oli unenägu. Kooserdasin – näiliselt mõistagi mitte ainult tunde, päevi lausa – kusagil eeslinna vanade, aga üsna korras eramute rajoonis. Kõigis neis elasid prouaksesed, kellest mitmega tutvusin, sest käisin majast majja. Väga olulisi asju ajamas. Suurim oli kõige sumbunum-seiskunum – vajas äärmisel määral remonti, värskendust – vähemalt aknad oleks võinud keegi lahti teha… Ühest toast kostsid hääled. Hmkhm. Need hääled noh. Üks mulle hästi tuttav meeskodanik kõndis toimingu vahepeal tähtsalt mööda maja ringi, varustus vinnas. Tema-roogitav osutus samuti tuttavaks – ja januseks. Otsis mööda roiskuvat villat juua. Oli ainult vaarikaveini. Lõpmatuseni. Igas anumas kleepuv ja kohutavalt magus vaarikavein – nastoika pigem. Otsisin koos nende kahe pikantse tegelasega samuti juua – leidus ka konjakit. Oo õnne, kui tollest sumbunud Saharast välja pääsesin – st. ärkasin –ja oma allikavesise köögikraani külge end kinni sain imeda 😀

Hobuste kallistamise taktis boksid, vangidele halja niitmine, lammastele viimane osa saarevõrseid, kolm masinatäit mõsu – mille käigus jäin napilt ellu – magamiskott, millega Indi ööpeol käis, pressis tsentrifuugi kaane lahti – sisekaas läks kinnitustest lahti ja lendas nagu UFO läbi sauna leiliruumi patjadesse nätaki kinni – minu füsionoomiast mõne millimeetri kauguselt. Hõõõõh. On situatse, mille puhul on targem kujutlusvõime välja lülitada. Mis juhtunuks, kui ma selle lendrelvaga pihta saanuks. Mis juhtunuks, kui need purjakil-sumpade-lubadeta küla vahel driftijad, kes käisid eile naabrite tee otsas kannakaid tegemas, sõitnuks täna meile vastu, kui pahaaimamatult Klasi galalt tuleme. Kes kallistanuks kord tunnis kaisu-Alfat, kui oleksime ükspäev mõni sekund varm postkasti teeristi jõudnud ja kiigeplatsi poolt tulnud kallur oleks meist sajaga üle sõitnud… Brrtsurr! Ütsin ju, et kujutlusvõime on siinkohal lukus. Aitäh.

Raivo käis otra kitsepiima-juustu-või vastu vahetamas. Nämma. Indi joonistas mu emale 75.juubla kaardi, mina kirjutasin püramiidideküla gurule ingliskeelse soovituse jänkidel talle roheline tuli süüdata, nodistasin Kolbergide maitsva materjali kallal. Rääkisin Juurimaa Krissuga – esimesel võimalusel tulevad taastustrennid – ja tuli Marilin. Aleksander joonistas mingi äpi abil meid kõiki – saime kõvasti naerda 😀 Tüdrukute kohtumisrõõmsa kädina sekka pistsin oma suvemuljeid – mina olen ka üks türrrukutest! – ja lugesin Kerli-teemalisi tekste. Temaga suheldes oleme nii samal tasandil ja lainel – Devade-juhitud piigad – et pole põhjust neist asjadest rääkidagi, millest mu kolleegid on kirjutanud nagu imest… Mnjaa…

Mu kolleeg Alar Ida-Virumaalt ütles Peeter Brambati surma puhul, et oleks suur rahvuslik kaotus, kui ma oleksingi lõplikult kirjutamisest loobunud… Mida… Nalja teete või? Vastasin õhku ahmides:

millega ma Sinu arvates oma lapsi-loomi-talu toidan? Igal nädalal lugu Naistes, igal kuul Eesti Naises, Lemmikus, Maalehe ja Eesti Ekspressi koolituslisas. Homme tuleb trükikojast üks, septembris kaks raamatut. Sel aastal jõuan kirjutada veel kaks pooleliolevat raamatut. Ja Sargvere mõisa suurpäevaks on loomisel üks järjekordne näidend. Naljatilk, ma kirjutan iga päev nii palju kui kolleegid nädala või kuuga – ja seda lastelaagrite-loomade kõrvalt – sest olen väga distsiplineeritud-motiveeritud. Lubage end teise mehe lahkumise puhul kiita, oeh…

Mispeale tükeldasin kausitäie aedube, niitsin hobustekoplist nõknad maha. Ja veeretasin Kerli-fenomeni ühel teisel tasandil südame tubades-kodades-peeglite ees … Indi mängis sõbratar Mariliniga, kelle juures eelmisel päeval külas käis – ning kuna nad ei tahtnud keedetud ube, vaid mõned meetrid nussa-saia, sõitis Indi Tallinna poole suurejoonelise joogijanuga, millest rullus lahti terve müsteeriumide jada.

Kohila tanklas pangaautomaadi juures seisis karguga naine noore kupeerimata rotveileriga. Alustasime Indiga vestlust koeraga, kelle sadulale oli kirjutatud teenistuskoer, sadul oli perenaise toestamiseks ning kui tema töötab emanda lihaste järeleaitajana, siis tema õde on epilepsiaennetuse-esmaabi koer. Naine osutus Avita-kirjastuse Liis Rammoks, keda esikoolisõitja Maarika Vunder hobuautoga alaliselt Saksamaale kolis… Sellest kohtumisest hargnes pooletunnine vestlus, mille käigus Indi küsis Maarikalt justkui ebadelikaatse küsimuse – millest hargnes veel ja veel. Loomainimeste seas pole ühtki ebadelikaatset teemat. Vankusin täiesti liigutatu-põrutatu-tänulikuna Tallinnasse.

Parkisime Maakri uulitsasse, möllisime end Tornimäe pilvelõhkuja admini juures ja lendasime Haldi juurde üheksandale korrusele maailma parimale einele – kana, kala, mustikad ja palju rohlist, mille ma kõik nahka panin 😀 Põhiline tulemus talina panoraami taustal – Lungu mõisa pärijanna tuleb ka laupäeval Carlose tseremooniale!

Piritale sujusime ainsagi peatuseta – meie sõidusuund oli lahti, teine ootas! – jalutasime pool tunnikest mere ääres ja… Birgitta festivali lõpugaalal Eri Klas 75 istus ühel pool mind Florida pensionäride õrn-soe-leebe pesakond… Jupiteri linnast mu ema kõrvaltänavast. Ning teisel pool Ivi Stang-Wolf Norrast koos oma advokaadist kaasaga ja… kinkis kohtumisliigutusest Indile summa, millega seoses on Lotte-nutikas koos. Pühaissandjumal, milline vapustav paik on maailm…

Gala kõrghetked – Priit Volmer – kes vaheajavestluses lubas pere meile Bonnist oktoobris külla tuua – Helikoni kaunis, esteetiline, täiuslik koor ja solistid – Klasi kasutütar Marion, Nabucco orjade koor, Strauss ja Gershwin… Külmavärinad panid aga mööda selga ülesalla. Nii et ma ei suutnud pärast galat enam kellegagi suhelda – naeratasin Heili Vaus-Tammele ja Arne Mikule eemalt ja loovisin oma maagilise seltskonna autosse. Ja kui norralased ja Haldi koju sõidutasin, lobisesid nemad Ivi ja Indiga tagaistmel, meie advokaat Robertiga ees – ja Robert sai naerukrambid, kuidas ma üle kümne korra kõige uskumatumal kombel kirjavahemärke ja liiklusõigekirjareegleid rikkusin. Huh. Vabandust.

Kajsamoori pardal oli väga pruun, rahulolev ja õnnelik Aleksander. Madrused kirjeldasid tema rõõmustavat arengut. Laevatüdruk Maria – üleüldise müstika seaduse kohaselt elab Lagedil Kolbergide ligi ja on meie Rebekka kooliõde 😀 – jutustas meheks kloppimise peidus poolest. Ja ta tuleb täna siia ratsutama, sest tema poiss… elab meie kõrval Valtu-Nurmes ja ta ise on viis aastat ratsutanud – kas miski üllatab meid enam? Ei! 😀 😀 😀

Tänane parkuur – eileõhtuse talituseta jäänud musimummude lepitamiseks talitasin nad kell kuus, ehkki magama sain kaks. Aleksandri pesud, akadeemiku aia õunad, köögiliistud, Indi uksenupp, Taja boksi riiv, kitarr, Maria. Karla lubas tulla – nii et võsalõikus vihtadeks ja pakulõikus küttepuudeks kah. Kirjavahetus Florida-Jaaguranna-Norraga nagunii – ehk jõuan ka eile poolelijäänud loomalausujanna teksti ülevaatamisele saata… Jumal on kodus. Meie kodus. Aitäh.