20.august

Mis nipiga on Putin suutnud Merkeli-mammile telefonitsi – väidetavalt erakõnedes-  nii edukalt karu kõrva ajada, et tollest on saanud totaalne tibla-tibi??? Palju õnne taasisesesvumise puhul, Eestikene muidugi selle taustal kusagil…

Jagati programmitutvustust hajaasustuse toetamiseks – vesi-teed-elekter – mis võimaldaks mulle suurepärase võimaluse vastu energeetilisi hingemune saada. Jälle. Ja energeetilisi kohe lausa kahes mõttes 😀 Ehk on see nüüd koht, kus magi kvalifitseeruksin toetuskõlbulikuks? Või on Raplamaal maavanaemale pakkuda vaid fail baltic ja nägemist?

Armas Tiina, kalliks Janek, kulla Tiina!

Sõbrad juhtisid tähelepanu, et Järvamaa teatajas kirjutati programmist, mis sobiks ka mulle, kes ma koos väikeste lastega talu pean.

Artikkel jutustas tähtajast “septembri viimane ja oktoobri esimene näda”l.

Ent kui ta EASi alt lahti tegin, jutustas keset suve möödunud tärminist.
Mina tahaksin Soone talule paigaldada päikesepaneelid katusele ja tuulegeneka – kuna asume hoogsas tuulekoridoris, jätkub vunki küll.

Meie loodus- ja loovustalu suurim kuluartikkel on elekter. Kusjuures just seoses võrgutasudega – mis on enam kui pool meie elektriarvest.
Toodaksime ise.

Millest alustan?
Kati

Alustan sellest, et ma ei kvalifitseeru juba spst, et pole hajaasustus – ehkki Jaapani ja Hollandi mõistes siin inimesi üldse ei elagi…

Näh:

https://rapla.maavalitsus.ee/documents/108352/1466809/Hajaasustuse+programmdokument+2014.pdf/bf99a4cd-4e78-40a7-8b0d-5cfad5a2d899

Sõbrunesime Arne Lauri kaasa Kati Lumistega – kes sattus Namaste pilti vaadates üldisesse voogu – nagu kõik, kes meile ilmsi satuvad, tekkis ka temal silmsi isu just Namaste selga ronida. Mis kummastav tõmme sel noorel gasellil küll on? Turjale kibelevad – 2-3 aastat enneaegu 😀 – kõik peale minu 😀 😀 😀 Kõik Katid kirjutavad raamatuid ka – temagi. Armastusest. Nagu me kõik…

Ahjah, augustiputš…

Elasime tollal Tartus Tervishoiu tänavas depoo kõrval. Ootasin Margaretat. Vaatasin telekast – mis end tolle aja kohta ületas ja pidevalt otse-eetris püsis – tankide liikumist. Tundeid pole vist mõtet kirjeldada. Õhtul kogunesime dr. Margus Annuki eramusse, millest oli valmis vaid üks suur tuba – Juulid-Hansonid-Soplepmannid-Ehrenbergid-Kallingud-Kallikormid – jälgisime taasiseseisvumise väljakuulutamist – ja laulsime Eesti hümni. Hilissügisel olid toidu-seebi-viinatalongid, Reti esimesel elukuul sai Veeriku poest korraga vaid liitri piima osta. Ja kevadisel kroonitulekul olid mul vahetada vaid viimsed rublad Richardi jäätise vastu Pärnus Kalevi tänavas. Aga edasi sai Rüütli tänav, küllus ja õnn ning kõik ju iga päevaga aina paremini ja paremini – päriselt ka. Leplikku ja leebet pidupäeva, eurooplased-eestlased-natonoored 😀

Meie tähistasime seda vaheldumisi kirjutades  – emme (Kerli teksti saatsin ära) – , lugedes – Indi (Naksitrallid) -, magades – kui äikese epitsentrid ükshaaval meist üle kammisid. Ehkki Merikese-Külvi-Toomase õunaaiad on ootel, peavad need ootama natuke hõredamat padukat – jummala eest, ka meie võimetel on piirid. Ja iga päev neid piire ületada pole mõistlik – tuleb ka puhata-mängida-laadida. Medeküla Kusti, kes täna veerandtunniks lihtsalt läbi astus – et Adelheidi kallistada ja tema sunniku nutiplutit imetleda, märkis, et ma näen ebatuttavlikult uppund välja. Näitasin sinisekirjusid sääri a la Aleksander, käte tõstmiseks kõlbmatuid õlgu, omavahel viimseni sarnaseid sõrmi – kõik on mitmest kohast katki – ja leidsin ka ise, et täna me õunu korjama ei rooma. Manjaana, sorri, aiaomanikud ja hobunad…

Vaatasime filmi Tulivesi. Arutlesime tütrega energeetilise vampiirluse teemadel – milliste meetoditega üksteise käest kõik jõu kätte saab – inimeste suutmatuse üle üksteist kuulata – mistõttu sulle räägitakse näiteks uskumatuid legende inimestest, keda oled pool elu tundnud, klatšitakse sündmusi, milles sina oled juhtumisi osalenud – ega panda tähele, kui vaikselt viiksatad, et tead-tunned-mäletad… Võid end välja lülitada – aga tühjaks tiritakse sind ikka. Õpetlik.

Nagu balansseerimine sellegi otsuse piiril, mis hetkel peaks stepslid välja tõmbama, kui kaua võib äikese pilve all riskida… Lammas all vasakus nurgas – film selline noh 😀 – oli riskimist väärt. Ja selle ajal helistas mees, kelle asjus eile siin silma pilgutasin – tuleb kas homme või pühapäeval katust parandama – ja me Indiga oleme teda hirmuskangesti oodanud ja igatsenud. Ah, mis me siin ika salatseme – meie kullakallis kõrgtööde patsmän rasta-aborigeen Vernek, kesse muu 😀

Pärast tunnikest ümber loomade koperdamist – veed ja haljas, vili ja musi, viimased õunad ja kalli – küpsetasin Indile martsipanisaiakesi. Lugesin ise saiakeste lõhnas puhtaks üht suurt, sisutoimetatud teksti. Kolmandiku sain ära.

Homme üks tekst ülevaatamisse, üks koos fotodega toimetusse, suure teksti teine kolmandik ja Sigatüüka seltskond – kes kuuldavasti ei teagi, et guru nad minu juurde toob 😀 Õunad ja Indiga Rio 2 kah. Ülehomme järgmine tekst, suure teksti kolmas kolmandik. Laupäeval Haldiga Pärnusse mu kirjastaja laulatusele – ja sealt koos Karekaga Carlose tseremooniale. Pühapäeval kodus koos Kareka ja Vernekiga nii ülevad kui madalad, loovad kui lõpetavad riitused. Ja esmaspäeval tuleb Maruusja koju… Kallikallikalli. Maruusjale, kodusolijaile – meile kõigile! Aitäh.