21.august

Korralik väljamagamine vihma toetusel teeb imesid. Puhanud ja Isa juures laetud närvid ei karda midagi ja kannatavad kõik välja. Nad ei karda rahavoogude lünklikkust, vaid usuvad kose vallandumisse. Nad ei pelga uute raamatutega kaasnevat – kõik kohutav on ära olnud, edasi läheb kõik aina ja ainult paremaks. Nad taluvad kenasti koormust, mille annab poolteisetunnise arhiivisalvestuse kuulamine – ja sellega paralleelselt kirjavahetus maavalitsuse ja kredeksi, arhivaaride ja päikesepaneelipaigaldajatega, lambarahva ja hobuinimestega, Kerli ja sigatüükarahvaga. Nad ei tee probleemi ka sellest, et väike tütar lisab oma paralleelmaailma – multikad, tahvel ja nutipluti. Aitäh, närvid! Õieti – aitäh tudusoodne ilmastik, mis lasi põhjalikult Isa juures laadimas käia.

Muidu oleks mul päris kindlasti juhe kokku jooksnud, kui kõigepealt tulid ridamisi teated, miks ja kuidas ma päikesepaneelide-tuulegeneka toetusprogrammide silmis kõlbulik pole. Ning seejärel jäi Nurmiku-papa väga vaikseks, kui küsisin, kas pühapäeval-esmaspäeval saaks Maruusja koju tuua. Soovitas Maiega rääkida. Maie oli ka väga vaikne – seega üldse mitte Maie. Eile, kui ta oli tori hobuste ülevaatusel, lasid tüdrukud Maruusja koos võõra kollase märaga koplisse – eitede vahel läks selliseks andmiseks, et mõlemad on üleni verevalumeid täis. Maruusjal parema külje peal turses tallajäljed – mille tõsidusest tibid arugi ei saanud, kuni hobune kaks korda suuremaks polnud paistetanud. Mina lohutasin-rahustasin kõigepealt Maiet. Ja läbisin seejärel tunniga kogu klassikalise šoki kõik faasid.

1-      Soov kohe sinna tormata – selle asemel korjasin ära nii akadeemiku õunad kui naabrite kompostihunnikusse viidud õunad

2-      Enesesüüdistus – miks ma kohe, kui Maruusja kolmas kord poisi ära sai, teda ometi koju ei toonud

3-      Enesehaletsus – olen viimastel päevadel nii kangesti tema järele igatsenud, Namaste vajab tuge, et lasta meil Taja ja Manniga rahus trenni teha – ja nüüd…

4-      Süüdistus – saime siis varsa asemel peksa, eks ole

5-      Analüüs – märad elasid välja ja said sisse inimeste pinged – ka Maie enda mära on totaalselt üles klopitud – hobusekasvatajate ja kogu ühiskonna kriis väljendub siis nii õpetlikul kujul…

6-      Tegus rahunemine – vedasime Indiga hobukoplisse maha jäänud oksad ära – Indi istus kärus koorma otsas fiksaatoriks – kõik neli kõndisid sabas, nakitsesid lehti, osalesid – ja kuulasid minu hala…

7-      Südamevalu matmine muudesse töödesse – ja kohe otsast jälle uus laine kõiki neid tundeid – süüdistus-haletsus-tegus analüüs…

Tähistasin kaduneljapäeva aknaid-peegleid-kärbsesitta kasides ja oma hulkuvaid tuhandeid reastades – pole paha – B 1500, J 300, U 1200, A 200, A 4500, I 4500, L 3000, K 1500 – koos Reimoga spst ropendades, et naaberpõllumees A.O.on üle meie ristiku totaalsed rööpad sõitnud – emm nisuke – mitte valtu mõis, vaid väike m… – ja üksiti ruigasime kogu jura ja jama peale kahekesi niimoodi naerda, nagu ma viimasel ajal ainult Indiga – imeväikestel, aga see eest põhjalikel põhjustel – naerda hirskan. Ikka oskan veel…

Rääkisin just Minni Mangmaniga – KukeMaie parem ja vasak käsi – oli just viinakompressi teinud ja ütles, et taandub päris kenasti – ja üksiti sain jälle vintske lõuatäie naerda – neiukene nimetas jutu sees Maruusjat korduvalt Murutariks – selgus, et teda hüütaksegi Kirnas Murutariks – vaene mammi – mis jälle ajas mu vesiseks – tuhandel põhjusel… on elu… Murutarist on järel üks vana must peksasaanud mära…

Viisin Indi kinno – jättes sigatüüka omadele saiakesed, kohvi-tee stardivalmina köögilauale – ja lohutasin Vernekit, kes täna ei jõua – uuest nädalast talinas töötades on lähedal jõuda.

Indiga Rio2 vaadates vormistasin üksiti ühe hingedeaegse sügisteksti – ja koju jõudsime veerand tundi pärast kavatsetut. Õu oli selgeltnägijate autosid täis, naabritel huvitav mis hirmus 😀

Meiesorti rahval pole vaja üksteisele ennast pikalt tutvustada. Tseremoonia oli kolm tundi pikk. Indi sõi samal ajal pooled vaniljesaiakesed ära, joonistas Teresale pildi – ja puges tuttu. Meie sabat siin saab ükspäev kirja küll – nii ajakirja kui raamatusse. Siia ja praegu mitte – esiteks on vaja seedida. Teiseks on kaks järgmist ööpäeva igasuguste edastamiste veto.

Kohal oli seitse, telefoni teel veel kaks pluss superviisor Ylar – ja meie Indiga. Tosin. Uhke värk.

Uhhh…

Neid inimesi nende ametis kohates ei kujutaks te iial ette, et õhtuti kogunevad nad selgeltnägijate tuleproovidele. Nad on tuttavlikud, oma erilisuses tavalised, ei elatu oma võimetest  ja ühistöö tulemusi hakkan huviga siin järgmistel päevadel uurima. Tänuga.

Ja lootusega, et lahtiühendamised ja kokkulahutamised kedagi kõrvale saadetut-jäetut ää ei tapa 😀 😀 😀