22.-23.august

„Sa pead ootama, kuni mina rikka mehe leian,“ itsitas Indi hommikul mulle kaissu pugedes.

Mäh? „Sinul pole see ilusti-kenasti-neli-viis-korda-järjesti hästi välja töötanud – seni pead siin rassima, kuni minul õnnestub.“ Pröööööhhh! 😀

Nõiad kirjeldasid eile siin sabateerides üheksakesi üht ja sama pilti – pärast looride lahtiharutamist, tiibade sirutamist ja kaksikheeliksi laienemist lisandub kolmveerandile mehelikust energiast võrdne osa naiselikku, saan kuivanud juured siuglevast pinnasest lahti ja liigun, hobud-lambad leebelt kannul, mu ümber hoovab vabadus ja linnulaul, sillerdav-rändav-helendav kergus… Aitäh.

Praegu on pusletükid nii paigas, et tolmukübet ka ei mahu taevase rahvakirjaniku stsenaariumisse vahele. Ning ma olen endale überaskeetlikul moel kõik, veel kõik – ja absoluutselt kõik ära keelanud.

Jäin küünalde lõpunipõlemist oodates elutuppa magama, kaitseinglite seltskond üksteisega tutvumas – muist on uued – ja sõbrunevad mõnusasti mu härjapõlvikutega. Ahjah, härjapõlvikud, nagu selgub, on minuga kaasas sünniomaselt – ühitavad mind kohakollidega ja käivad minuga nagu lumivalgekesega orgaaniliselt kaasas jah. Tulevad ka tulevikus. Uude paika, kuhu Indi ja hobude-lammastega – nojaa, kassid-kanad otse loomulikult ka 😀 – suure kergenduse ja peaauhinna tundega tantsides ja lauldes liigume. Aitäh.

Ees on palju loovust. Helget ja tulevikulist. Aitäh.

Õhtul poetas Indi eksimatult endajoonistatud eedenipildi – kassidhobud – kõigist võimalikest just Teresa kinga sisse ning hommikul arutles: „Kui nad alguses siin aru pidasid ja pärisid, miks meil loomad on, läksin vihaseks – mis selgeltnägijad nad on, kui nii lihtsast asjast ka aru ei saa – aga kui neile pärale jõudis, et loomadeta poleks meie üldse me isegi, võisin rahus magama minna.“

Kuna Alo tuleb laupäeva õhtul kodu hoidma, näitasin Indile ette – nisu-hein-kännud – ja sellest kujunes üleüldine loomade kallistamine. Korjasin Taja lakast ja Manni sabast takjad, korrastasime kõigi kapju – Namastega pea samakõrge Nibiru kaasa arvatud – pesime pesu, raputasime puid ja kallistasime lambaid. Tänu neile kallistustele oli lihtsam välja kannatada telefonikõne, kus üks vanadaam nuttis meeleheitlikult. Ja kiri, kus paluti abi moskvalanna Allale, kõrgharidusega bioloogile, kelle 8 hobust astuvad näljasele talvele vastu. Ja… oioieieieieieiei!

Korraga lõi üle pea kokku ka tõsiasi, et mu keskmine tütar ei tule homme Jaaguranda ega leidnudki sel suvel aega meie jaoks. Õnneks on mul tema hobune, kes oma takjaidtäis tuka mulle kaenlasse surub, alati olemas on, tingimusteta armastab ja ilmastikukindlalt minuga sama jalga astub.

Teatasin hobusekasvatajate seltsi, et intriigidest tingituna astun välja – ja kui väljas olen, garanteerin hundile lambakarjas ka meediasära – kui kaua võib inimesi ajupesta, tülli ajada, süüdistada, lõhkuda, mõnitada – vanad teenekad hobusekasvatajad nutavad, põevad, ei suuda oma pärandit talletada – tänased hobuinimesed ei aita üksteist, kui noored sälud on õpetamata, kui keegi meie seast hätta jääb – sest mingit meiet ei ole.

Seltsi teatasin, aga kohe algas sigrimigri – uskumatud inimesed said kohe teada, et teatasin 😀 Jälle tore teada, millised seosed ses mülkas on – ainult et ma ei taha neid seoseid teada.

Saagisin oma vastikuse ja ärrituse endast mõnuga välja. Saega. Raplas. Jah, maavanaema saagis ühe muheda mendi aias õunapuud 😀 😀 😀 Torm lammutas selle analoogselt Reti omaga laiali – kuna ment ise oli tööl, ei saanud ma elektrit – seega saagisin käsitsi, mitte elektrisaega – tohutu koorem moodustus, kuna rihm jäi maha – telefon, tra helises ju kogu aeg – ooõudustnoh!!!!!! – punusime Indiga pealmised oksad millekski korvilaadseks, paar sinist heinapallinööri läbi korvi – ja pidas!

Ehkki selgeltnägijad manasid mind naiselikumaks ja õrnemaks, veetlevamaks ja võtulisemaks, teeb elu ise nii, et muutun aina mehelikumaks. Kui olen naiselik, peetakse litsiks. Kui olen emalik, solvatakse nii, et rinnast jookseb verd – sõna otseses mõttes. Kui olen tugev ja poisikeselik, sõimatakse munadega naiseks. Jumala eest, ma tahan tagasi koju. Ja siia planeedile enam ei tule.

Miks meid saadetakse oma kodust kohta, kus keegi ei taha õppida, kus isegi selgeltnägijad ei mõista, miks me koos loomadega – või taimedega – elame – kus tapetakse ja lammutatakse ning koostöö ja ühtehoidmise asemel hävitatakse ja alandatakse. Ma tahan kojuuuuuuuuuuuuuuuuu!

Kuni Terje ja Kerli oma tekstidega töötasid, läbsiin mina oma suurt teksti – mis teeb mind kurvaks. Aga selle eest saan pühapäeval loodetavasti aidata üht vene aristokraati, keda tegelikult peaks aitama hobusekasvatajate üldsus. Ma ei tea veel, kuidas – aga kuidagi kindlasti. Kerli ja Tiiuga arutasime, et tuleb daamile töö ja fondid, reaalsustaju ja jätkusuutlikkus tekitada – mitte almused. Aitäh.

Ja mind üllatas ootamatu vastikusepuhang, kui nägin telesarja Kartulid ja apelsinid reklaami – psühholoog oma mugava mööbli, salvrätikarbi ja nipsaka pseudu-ilususega – head näitlejad ja stsenaarium – ja kohutav temaatika – tegeliku elu asemel psiffulei ebareaalsus… Fuifuifui!!!

Sensitiivid hoiatasid, et eilne mastaapne puhastustöö võib huvitavaid fenomene tekitada – oksendamise ja hulluksminemiseni – minul on kannatamatus ja vastikus inimliku madaluse vastu – nõnna terav, et ma ei taha olla inimene. Ära siit…

Läksingi. Suutsin eile vaevu ära vaadata udused Evelini suudluse pildid musta mehega. Milline naine ei teaks, kui üksinda ja stressis, solvatud ja tühi peab olema naine, et tal hakkab avalikust arvamusest ja painavast positsioonist suva ja savi. Lööb end ebaleedilikult lille, lendab laivi – tõelisse laivi – napsitab ja tantsib, suudleb ja särab. See on inimlikult nii mõistetav, sorri, Tommikene – okastaim tahab kastmist… 😀

Ja me prantsatasime pool üheksa tuttu. Olles ära näinud, et Brigita käis eile ilma lugemas. Siinsamas. Siit läbi astumata. No news is no news.

Täna ootas mind kell neli teade, et paruness on haige. Lasksin koera jooksma, vaatasin kirjakasti üle. Saatsin sünnipäevaõnnitlused. Sain Terje teksti koos ilusate sõnadega tagasi.  Saatsin toimetusele. Haldasin koduka. Tuututasin oma tekstist veel mitmeid kilomeetreid läbi.

Edasi on vaja naaberküla õunaaed üle käia, abiellujatele pihlakad lõigata, Indi Reti juurde viia, Kirnasse Maruusjat lohutama sõita. Siis Pärnu, Jaaguranna – ja homme keskpäevaks hättajäänud venelanna juurest läbi, Kergu kaudu koju, lammas, saun…

Ajud on puhkusel. Muidu lööks vist kupli pealt ära küll. Uuel nädalal keskendun ilmselt loomaraamatule. Selgeltnägijate veidrad küsimused tekitasid sellele sissejuhatuse. Aitäh!