28.-31.august

Sellest, et midagi head on sündimas, annab aimu pahalaste vastumeelsus ja ülijõuline torpedeerimine. Reptiloidide laamendamine ongi otsekui mõõt ja määr, kui hästi asjad on. Õpetab väga voolavate päevade eest tänulik olema. Pakub kontrasti. Hoiab Ärkvel.

Kolmapäevaõhtul näiteks – võrratu vikerkaar talli kohal – ja talli taga metsas totaalne tulistamine. Tulistamise saatel külakõutside kakelung. Kõigi hoovide penid pöördes. Ja hobused end tallinurkadesse hästi vaikseks ja nähtamatuks teinud. Talinlased samal ajal liiklusummikutes. Helsinkist tulnud kõnedel ilmsed pealtkuulamise tunnused. Uude kooliaastasse suubuvad õpetajad ootamatutest pööretest löödud. Nii nunnu…

Ja sinna otsa – pärast mõningast madinat-õiendamist – sõid Lilli ja Bella koos konti. Täiesti uskumatu – aga nii sümboolne ja armas. Ahjah, kõik ei pruugi teada – Lilli on tillukene marmorkiisu ja Bella kollane elegantne mikstuurpeni. Ehkki Bella on üldiselt kontrakassi tüüpi koer, lähendas neid kaht see, et nad sünnitasid kaks aastat tagasi koos oma esimesed titad. Bellal olid tänavu mäletatavasti juba teised beebid. Ja tuleval aastal tulevad ühed veel. Aitäh, tüdrukud 😀

Neljapäev voolas hommikust saadik heaendeliselt – kaks tundi intensiivset käsikirjasse keskendumist, kaks tundi majapidu tavalise ühe tunni asemel – arutasime Terjega Mahtras, et kui tema läheb kell üheksa välja ja õhtul üksteist tuppa, siis mina ju siblin hommikul pool kuni tund ning õhtul pool kuni tund oma loomadega. Kui ei saja ega lõõskparmuta, lisandub tund-paar ratsutamist. Oma taimedega suhtlemisel on Terje sesmõts justkui õnnelikum – aga mu loomade lähedus kandub ju arvuti taha ja teekondadele kaasa. Aitäh.

Postkontoris panime neljapäeval Bojaarile raamatu posti, kaapisime koos pilvedega pealinna, sattusime kõigis ummikutes rohelisse lainesse!leidsime suurepärase parkimiskoha südalinna veerel kesklinna vööndis – ja jooksime nagu Tarzanid vanalinnas Pika tänava otsa Meritoni juurest treppidest üles – siuhviuh Laia – ja supsti ministeeriumi.

Kus Indi tundis end hetkega, nagu kodus. Ilmselt on asi Ivari koduses-soojas isikus, aga terve põlluminn on justkui suur turvaline oaas, millest minister ise teatavasti pressiteateid-kommentaare omasõnaliselt edastab. Mis on seakatku-toiduembargo-suhtekriiside ajal ääretult oluline. Ivari eraldas meile tunni – aga tegelikult kulus rohkem. Kui olime ääretult ladusalt ise end kujundava, järjestuva ja loova vestluse lõpetanud, pühendas kauane sõber end Indile.

Indi kuulas poolt vestlust – seejärel jäi sekretäridega lobisema, maniküüri tegema, teed keetma. Ja kui minister vabanes, kallistas teda, ronis talle sülle – ja me tegime ühe olulise pildi. Nii, nagu Ivari tahtis mulle näidata Kaika ülikooli võrukeele sõnaraamatut ja oma naise kingitud notsude albumit, oli tema jaoks ülioluline, et Indiga tehtud pildil oleksid lilled ka peal. See ütleb kõik. Nagu ka tikandiga põll – maal-on-mõnus – mille sõber mulle kinkis.

Tore, mul on nüüd kaks põlle, mida ma kanda ei raatsi – Inglikaitse Rita õmmeldu ja Ivari kingitu 😀

Parkimisalad talinas saime kapitaalselt selgeks – ma ei katkestanud kesklinnatsooni parkimist, vaid tiirlesime ümber linnasüdame teise serva – europargi ja teiste vööndite tutkimise järel leidsime lähima sobivaima Liivalaias sadakond meetrit Olümpiast mu isakodu poole.

Pistsime samal õhtul haiglast pääsenud Haldile raamatu postkasti. Teel Kanal 2 tekkis küsimus, kuidas nad seal talinas ellu jäävad – vastu tulnud Fogelil ja Juku-Kallel olid kõrvaklapid peas, täiesti väljalülitunud – selge, et enesekaitseks, aga… Ning Maakri-majja sisenedes oli kohe selge, et oleme kohal – esimene nähtu oli rahva lemmik Jõekalda 😀

Grimmi tegi mulle Irina, kes on koos Olafiga sel nädalal Naiste kaanel. Lobisesime intensiivselt tuhandest asjast. Sinna keskele kinnitasin Margnale taaskord, et ei lähe Kuldvillakusse. Me, targad, teame ju rambikrambi halvavast toimest kõike…

Jõudsin enamuse vestlust Jaagup Kreemiga talina ja maaelu võrdlusest ära arendada, kui helistas Pirjo – ja ma selgitasin põhjalikult, mispärast ei lähe hobusekasvatajate koosolekule. Ta rääkis mu taas ümber, et ma välja ei astuks, vaid saadaksin volitusega hääle. Leppisime kokku, et volitan Imre Samsi – ja sellest hetkest hakkas veerema sündmuste ja kokkusattumuste laviin.

9.septembri saate salvestusel oli kaamera taga noor Mumma – kellele on väga hea kõnelda – ja Imre Kaasi ma üldse ei näinudki, kui ta kusagil stuudiopimeduses küsimusi ette söötis 😀

Kõrvalstuudios juhtis Arlet Kuldvillaku inimesi üha letti.

Minu mitmekülgse rakendamise huvides küsiti saatelõigukene ka 1.septembri õhtuks Reporteri 10.sünnipäeva puhul. Ilmselt sama eesmärgiga heljus grimmituppa ka Eve Kivi, kes Indi muigvel ja huvilise pilgu ees oma grimmeerijat otsis.

Meie otsisime endale sobiva kinoseansi – Ninjad Solarises. Enne sõime – juhtumisi koos Märt Müüriga – seljankat kuhja maitserohelisega ja puuviljakokteile vanilje-vanilje-vaniljekastmega – elu hea eine. Eriti spst, et investisime sellesse oma viimsed eurod. Kuna materjalide kogumise ringidiiseldav elulaad on kulukas, tekkis tagasitootmise eelne lõtk. Mis tekitab pigem kontode puhastumise kui vaesuse tunde. Aitäh!

Ninjade filmi poleks ma tema olemust teades vaatama läinud – ent kokkuvõttes sobis see nelja mutantkilpkonna lugu lihtsalt imeliselt.

Tagasi auto poole kapates selgitasin Indile, miks välisminni esine skväär on Islandi väljak – see oli esimene riik, kes taasiseseisvunud Eestit tunnustas.

Pistsime teisele Imrele – Rammulile – raamatu nõuandla postkasti. Ja Mirjami Metsamirdi-majakesest pistsime raamatu ka tema köögilauale. Jalgrattad ja muruniidukid jutustasid siinsamas olevast emandast, uksed lahti – ja ei kedagist. Eile temaga Raplas mõnusad tunnid veetes kuulsime, et ta oli samal ajal… Laulasmaa spaas 😀

Suurupis tegime Tiidu ja Ronaldiga – Kessu mees ja väimees – kõigepealt 8.märtsi kokkuvõte – pärast seda, kui nad siin allee korrastamist alustasid, algas üliviljakas ja õnnelik edenemine. Alleed kohendama saabusid metsataadid ning mõne päevaga oli pulstis teeveer ilus, notid kodus – ja ka riidas ning riidal katus peal. Samal päeval siit viidud uted said kõik nüüd äsja esmakordselt emmedeks. Ja kohe nende lahkumise järel korraldas Bella märtsipommitamise – seitse kutsikat sündisid ju. Rääkimata käsikirjade ja honoraride liikveleminekust…

Põmm! Avasime lastešampa selle sulni seeria pühitsemiseks. Ning kõnelesime Kerstiga Kuremäest ja kommuunist, investoritest ja ajaplaanidest. Mida andis seedida, kui Suurupist Soonele sõites tulevasest Kessukülast läbi öö mööda tallasin. Kodus ootas südaööl sõlmes koer – oli end ketiga trepi külge kinni tõmmanud – ja õndsad kassid. Emme tuliiiiii!

Indi ei mäletanud mõistagi kojujõudmisest muhvigi – mängis end Suurupi lastega tühjaks mänguväljakul, mille Tiit sinna rajas.

Reede hommikul suutsin alles kell seitse ärgata ning see jooksutas mu päeva kirjutamise mõttes hunnikusse. Kõik hobused magasid ühes boksis – kusjuures kõik olid seal pikali ka veel – selliste uskumatute vaatepiltide hetkil pole fotokat kaasas, nii et keegi ei usu, et nii saab olla 😀

Kirjutasin üksteist kirja, töötlesin eelmise päeva fotod – mis on ühest küljest justkui tohutu ajakulu. Ma siin aina pildistan, võtan ümber, süstematiseerin, koostan feissarisse lühikesed soojad pildilood, lasen parimad palad paberpiltideks vermida, täidan nendega laste albumeid ja katan seina. Milline kulu! Ja milline tulu!!! See on meditatsioon, analüüs, sooja sõnumi selitamine ja jagamine – pluss lastele kaasavara.

Ivari tekstist suutsin reedel vaid telje arvutisse istutada ja faktilisad manu mudida. Lisaks liiga hilja ärkamisele halvas ka Karla-ootus! Ta küsis neljapäeva varahommikul, kas meestetöid on tekkinud. Ma ei osanud kohe öelda – ja ta lubas reedel ise vaatama tulla. Teel talinasse mõtlesin terve parkuuri välja – Eliise Mää lammutatud lambaaed küsib uut võrku, pännis tunamullused rullid hobustele ette, takjad maha niita, et ma iga päev oma kvaliteetaega hobustega nende puhtaksnokkimisele ei kulutaks, talliesine taas sinna kandunud plögast puhtaks kühveldada, et rulle saaks veeretada, lakad-sabad pärast takjaniitu lõplikult puhtaks nokkida ja palsamiga tuunida – see on mõistagi minu, mitte meestetöö 😀 – , ning teeservad puhtaks niita, et Reimo saaks heinad tuua. Ent keskpäevani ei võtnud Karla isegi tillefunni. Pärast kuulsin, et mõistlik mees võttis kardulast. Aga me jõudsime Indiga juba murekrampi sattuda – kukkus rolluga siia rullates äkesti külili või midagi…

Ajuhalvatust põhjustav reptiloidide rigaraga – nii kirjakastides kui telefonis – halvas viimse vaimse töö võime. Kas ma pole piisavalt tänulik, kui on suurtööpäevad – ja heade haldjate päevad – et sinna otsa tuleb alati üks käkerdamise-nökerdamise-ootuse-tasakaalutuse päev?

Ühe armastusega-ikka-armastusega kirja peale kõige ootamatumalt inimeselt kõige ootamatuma lennukaarega olin ise sama pännis kui tunamullune heinarull – justkui oleksin sel sügisel algava seriaali Köök kurja koka kulbiga kuklasse saanud. Kui oled maha materdatud, meenub, et ootelehel on talveheinaraha – tühjad kontod ei tundu enam teretulnult tuulduvatena, vaid tühjadena – ning tekib palve: oo sina, talinates tuntud kõik-on-võimalik-fiiling, kesta…

EHSi listis kobrutav äkalaine pälvis minult lühida sekkumise:

Sõbrad, meie seltsi püsimajäämise ainus võimalus näib olevat puhtalt lehelt alustamine. Ainult juhul, kui nii üldine kui haruseltside juhatused ja asjamehed-naised astuvad viimseni tagasi, pääseme edasi. Kriis on jõudnud haripunkti – või põhja – kuidaspidi võtta – leeridena klaarides ja süüdistades, minevikku ümber tehes ja jõudu kaklusele kulutades hävitame seltsi lõplikult. Puhta lehe taktika on ainus, mis seltsi veel päästa ning uuele, tegusale tasemele viia võib.

Selle steitmendiga olid erineval põhjusel päri kaklevate klannide enamuse esindajad – vaid need mitte, kes sllise dünamiit-tehnika tagajärjel võimu ja privileegid kaotavad. Maiega kõneldes olulisim oli, et Maruusja hakkas paranema – müstiliselt seejuures. See on üks pikem teema, millest söandan alles siis rääkida, kui ta kodus on. Ptüi-ptüi-ptüi. Pirjoga leppisime kokku, et annan volituse Imre Kolmandale – Samsile.

Ning kui metsaküla peretütar saabus piimaga ja skulptuure vaatama ja aiandisse – jutustasin talle, mis oli Ivariga teksti luues mu jaoks olulisim – kuidas hoiduda oma aja pudistamisest võõraste või valede asjade peale panustamisest. Ning Kessu-õhtu olulisim teadasaam – enne sotsiaalkülla kolimist pole mõistlik mingit vahemaandumist sooritada – tuleb otse sinna suunduda. Seega ilmselt saavad metsas kuhjuvatest nottidest veel järgmisegi talve puud. Olgu siis nii.

Ivari teksti olulisim aspekt, millest kõnelesin siialennanud tandemile Puna ja Patune, oli tõsiasi, et iga talu peaks olema üksiti üks töökoht. Ning sedalaadi talud, kus on viis hobust – oh, Maruusja, kallis, tule koju… – tosin määtsut ja erialatööga seda kõike ülal pidav peremeesnaine ühes isikus, on jõukohased vaid väga vägistele. Kuna selline talu on täistöökoht, tuleks lambad mitmekordistada ja noorhobuste ratsastamisega – nagu paar aastat ju tegingi – oma enda hobuseid toita ja katta. Aga…

Trakeenikasvatajatest seltsipäästjad olid mõistagi muude teemade sees nii sügavalt, et ega nad suurt kuulanud – helistasime koos nendega Margotile ja Reedale. Ja siis saabus kartulivaolt ka ustav ja usin Karla, kellele on meie juures hingamas ja suhtlemas käimine nii oluline.

Kuni tema vahetas aiavõrku, puhastasin talliesise, haldasime pännis heinarullid ja võsavõtu-vihateo ajal lammastele saanud ja nüüd tühjaks söödud oksad, Indiga puhastasime köögiakna aluse, takjad raiusime-vedasime koos Karla ja Indiga – tekin korda kõigi nelja hobuna lakad-sabad  ja kuni Karla niitis, tõime Indiga akadeemiku aiast õunad ära. Meil, laiskadel vedas – Toomas oli need juba kokku korjanud, et muru niita 😀

Pärast pesupesemist ja õhtusööki saatsime hea võluri koduteele ning jõudsime Vallatute kurvide eelloo ja filmi alguse juures vaatamata kinnikukkuvatele silmadele ära näha, et Terje pole tegelikult üldse muutunud. Ja siis tuli polnõi bläkaut 😀

Ülivarahommik viis mind kellaneljase kahe kraadi kätte, kaisukasside rüpest ülejärgmise valla viljakuivatisse, kus oli lihtsam otse kuivatist vili peale laadida, mitte hoidlas teda ümberkühveldama hakata.

Kell viis sööstsin, tagasi kodus, lõpuks ometi Ivari tekstisse. Huh!

Tubli töö eest pälvisin tõelise kvaliteetaja – auto teist ringi puhtaks, eileniidetu lammastele, akadeemiku õunad hobustele, lindudele seaaedikusse taas kasvanu kärutäis – rõõmus peni kõigi nende toimingute ajal kannul. Majale puhastav pai. On aegu, mil ükski puhastamine pole liiast…

Laekumata arved meenutasid end, kui minult laenata tahtsin – ei ajakirjad ega lambarahvas, hollivuud ega koostööpartnerid polnud reedel ühtki minusuunalist klikki teinud. Venivad tuhanded meenusid koos heinatarnija kõnega – kuna plats on nüüd puhastatud, toogu rullid ära – küll siis ka ekvivalent kohale veereb. Puhkavad peatoimetajad tekitasid samuti ärevust. Aita helistas just siis, kui mul oli Namaste laka takjatustamine-palsameerimine käsil – ei saanud, ja pärast ei jaksanud vastata, aivai. Pille-Mai kadus kõigist sidevahenditest, nii et temaga ei saanud jagada rõõmu minu jaoks nii olulise teksti valmimise üle.

Lopsakaid kurke toonud Anne – kes asendab homme, 1.septembril Indi oma klassijussi, kelle laps läheb esimesse klassi – palus lahkesti ka oma aia õunad kokku korjata. Korjame. Rõõmu ja tänuga.

Oonale kinkisime eile austerservikupeenra, sini-roosaks kootud herilasepesa, mis oli nii roosi suurune kui kujuga, raamatusse kirjutasime pühenduseks: Nii nagu elu ise, on ka herilasepesa ühest küljest hall moodustis, teisest küljest roos, kolmandaks kiskjaputukate ohtu kätkev, neljandaks leidlike väikeste meistrite looming, millesse on salakesi kootud värvilisi niite…

Esimene värviline niit oli kohtumine Barbaraga. Kui mullu mai alguses tema kolm maapealset päeva varsana lõppesid, viisin naha posti, Jõgeva Skineks saatis pargituna just selleks ajaks tagasi, et sain selle Jaanikale sünnipäevaks kinkida. Ja Oona sünna nõidadepeoks oli kogu Pütimäe ja maja dekoreeritud drapeeringute, pudinate-putamutafooria-värkidega – kõige keskel… varsanahk. Esiteks ehmatasin. Teiseks rõõmustasin. Sest valu ei olnud. Oli tänu ja heameel, et Jaanika kutsus ta peole. Tema tuli rõõmuga – ja andis teada, et oleme sedasorti suhtumistes õigel teel. Aitäh.

Sügavaimad ja raputavaimad vestlused olid Mirjami ja Agnesega. Millalgi juba ammu on Mirjamiisust saanud üks mu lähedasemaid sõpru, kellega mõistame teineteist juuksejuurteni – ja hea on teada, et ta on. Meie ka oleme 😀

Meesnõiad Rein ja Mauri olid suurepärased lauakaaslased. Ning lahkumise eel pälvis Printsess Indira – tänu mitmetunnisele vestlusele Mirjamiga – minu otsustava kojusõidu monoloogi. Ta tegi end basseinis märjaks ja Oonalt vahetusriided saanud, laotas ja kaotas oma enda riided ilmapidi laiali. Neid otsides – ja teda ennast autosse keelitades – pidin kõigile korduvalt headaega ütlema, energia ja tuju hakkas minema voolama ning õnneks asutasid ka suurupilased muinastulede ööle. Koduteel loetlesin, millised mustrid mulle ei sobi – igal kodust välja minekul mõni tujusööst – millega minu käest energiat kluukida. Vahele ja vastu rääkimine. Valikuline koostöö – mis tähendab, et koostööd enamasti ei kujunegi, printsessi teenindamine üha. Mis kokku moodustab nagunii jäägitult pühenduva ema kuritarvitamise. Millele lisanduvad teadmatud-reetlikud signaalid kõrvalistele. Miseest tuleb tänulik olla – kuidas muidu reptiloidid saaksid meelde tuletada, kes nad on ja kuidas nad tegutsevad.

Tänulik tuleb olla ka selle eest, et mu sõnavõtt kujunes sirge-selge ja emotsioonitu sel määral, et viimne kui silp jõudis Indiisule kohale. Ta oli mu kõne eest tänulik – jõudsime mõlemad ülimalt heas, kerges ja puhtas meeleolus koju.

Esmalt saime Namaste ja Manni tervituskallistused – kühveldasin kuuripõhjast kassidele uue kausiliiva ning nemad tulid Taja suveboksi kaudu emmele musi tegema. Rääkisin tüdrukutele, kui palju murranguveerel inimesi me nõidade peol kohtasime.

Meie enda teada ei ole, väitsin Mannile. Oleme küll, naeratas Namaste. Väga kaunid ja helehelesinised muutused on ees. Mann tõmbas mu narmalise nõiarätiku mul peast – ja minus sündis samal hetkel, sekundi murdosa jooksul, täiesti lambist ja taevast uus, kevadeks-valmiv raamat pealkirjaga Sulavaeg. Aitäh!!!

Et haldjaraamat ja loomad-lausujad ning nüüd ka sulava aja või sula vaeguse raamat valmis saaks, ongi oluline ennast mitte pudistada – ei valede valikute ega sobimatute kaaslaste peale. Nii lihtne ongi.

Piisab sellisest manifesteeringust – ja hakkab juhtuma. Täna tuleb meile külla Imre Sams…koos Kati Lumistega, kes selle tulemise algatas. Tal endal oli eile Käsmus koos Arne Lauriga kontsert. Imrega ühendab teda jooga ja vaimsus, mitte hobunad. Aga Imre on üksiti Tori hobusekasvatuse juht, kellele mäletatavasti üleeile koos trakeenitandemi Puna ja Patusega volituse saatsin 😀 😀 😀

Mu kallid, lähen nüüd, riisun viimase üleeilse haljaniidu musinatele kokku, toon pesud kappi, võtan ahjudest tuhad välja ja tolmuimejaringlen – kui müstiliste kokkusattumuste jadana saabuvad külalised kohal, tuleb tõenäoliselt natukene hobuste kallistamist – võimalik, et ka jalgadega 😀 – ja seenekohtade otsimist – ja üleüldse aitähaitähaitäh!