1.september

On pusletükkide paigaleasetumise aeg. Lõppev suvi paiskas neid parvena õhku – mõni neist kippus giljotineerima, mõni äsas mööda muhku – nüüd libiseb osa neist liblikatena oma kohtadele, osa maandub šššahhh-häält tehes, mõni lurtsatades, mõni pauguga.

Üks pusletükk tuli kirjaga, mille sisu oli – pidid mind aitama, aga nüüd on kogu mu elu muutunud, tahtsin midagi uut ja nüüd ei saagi endistviisi edasi elada. Bingo! Me oleme kõik sellised – ainult mõni lihtne hing on sellisem.

Kõik-kõik on uus… mitte ainult septembrikuus, vaid iga päev. Ja planeerimatu ka. Korjasime Indiga naabrite puualused puhtaks ja sõitsime ka Merikese aiast õunu ära tooma – tema 19aastase kiisu tissikasvajat ei soovitanud ma mingil juhul opereerida – ning Jaanikale Oona sünnipäevapilte viima. Mauri oli veel seal ja aitas nendega majandada. Ja siis et miks meil Mirjamiga jutuvoog vallandub? Sest me oleme ääretult sarnased. Selle erinevusega, et temas lõõmab kõik see, mille mina olen endale ära keelanud. Raja Peeter kutsus Poola kaasa – kolmapäevast pühapäevani. Seegi – praegu täiesti korraldamatu, ma ei saa ju minna – liiatigi tulevad reedel vaegkuuljad ja varbagajoonistav Mella – pusletükk asetus paika. Kui seitse selgeltnägijat siin müdistamas käisid, nägid nad mu mõneaastapärastist tulevikku vaba ja kerge ja helge ja rännulisena. Väga lihtne – kui olen Kessukülla asunud, on Omad läheduses. Seni peame muudkui vastu. Ning eluväsimust teame kõik – meil see augusti viimasel päeval kallal ei olnud.

Sest meil oli millegipärast kevad. Ja lõikuspüha. Ja ühegi vahendita lennuilm – kiidetud olgu luuad ja hundinuiad – meie lihtsalt pühapäevitasime.

Käisime Kati Lumiste ja Imre Samsiga seenel. Pool ämbritäit, õieti otsimata. Kuuseriisikad, puravikud – ja üks pilvik. Bella ja Puhh tulid kahekesi kaasa, Bella võttis rebase jälje ja käitus täpselt nii, nagu peab – haukus vaese vana isarebase paigale. See kössitas ja tudises. Ja kõvasti jahikoera sisaldav Bella ootas, et inimene tõmbaks nüüd rebandi siruli. Mina vahtisin nagu mäksa molu – ja sain tubli, väga õigesti käitunud koera vaid kiita ja tänada. Koer oli nii ähmis ja endast ära, et Puhh astus tal hoolitsevalt sabas – kartmata, toetades.

Kodus puhastasid Indi-Kati-Imre seened ja õunad ja kurgid-tomatid, mina keetsin kartuleid, leekisin kausside-kopsikutega – tegime seenekastet, salatit ja õunarikkaid pannkooke ja saialilleteed – ja rääkisime rännakutest ja hobuinimestest, Tori hobusekasvandusest ja teejuhtidest, elukorraldusest ja loomadega koos elamisest. Meil oli naljakas, üksmeelne, kohati karm, seejärel aga vastamisi lugusid jutustav-põimiv-loov päev.

Kevad ei lõpe veel sellepärast, et september algab…

Ent ka kevadel tuleb õppida stiihilise spontaansuse ohtlikkust – suurte loomade kõrval õnnestub see õppimine kiiremini, sügavamalt ja püsivamalt. Sa ei hüppa suvalises keskkonnas suvalise hobuse selga ega kima galopis ajee, lapsed loha taga – ega sõida Poola – kusjuures otse loomulikult kibeles ka Kata just aastase Namaste selga 😀

Lähed hoopis kooli liigutuspisaraid poetama.

Anne andis teatepulga üle – meie naabrinaine endale enam klassi ei võta. Indi aasta nooremad lasteaiakaaslased jõudsid esimesse klassi. Koolidire tsiteeris Toomas Hendrikut – töös peab ka lõbu sisalduma – ja luges ette koolirahu.

Oli tohutult uusi titasid – ja tulemastitad ilmutasid end sügistualettide all.

Kui Anne küsis, kes suvel kinos käis, oli vaid paar, kes klassist käinud olid – aga see-eest ei osanud Soone Saara pärijanna jutustamiseks valida, millist suvel tehtud tööd nimetada – kirve-vikati-drelli-tööd – millist neist pidevaist…

Kui Ivari helistas ning Indit õnnitles – ise põlluülikooli õppeaastat avades – ja mind sooja loo eest tänas – meenus mulle järsku, kuhu Indiisu prillid jäid. Kui ühtesid prille seitse korda otsida on vaja, polegi neid vaja. Olgu prillitarid ja okultistid… ee… okulistid mulle armulised 😀

Hea küll, hea küll, prillid saan kätte laupäeval KUKUsse esitlusele minnes – aga nende pidev kadumine on kindel märk, et neid pole vaja. Pidevad kompromissid. Kui kevadel tundsin, et Indil oleks koduõppel parem olla, siis praegu on hea ja õige, et ta läheb kooli õpperütmi omandama – mina ei suuda teda siin lugemagi sundida.

Kodus kallistasime musinaid – küpsetasime kooki ja avasime kahekesi lastešampuse – kirjutasin arveid-kirju, korrastasin dokusid – ja sukeldusin ikka oma käsikirjadesse, kuhu mujale. Vestlesin pikalt Vürstiga ja Jaanikaga. Vürstiga arutlesime tohutu suhteplahvatuse teemal, mis juba kevadel toimus ja praegu hoogu kogub – lähedasimad ilmutavad üksteisele omadusi, mis lülivad – ja mida välja ei kannata – ning üksteisele pannakse üks maksahaak teise järel. Mul on hea meel, et alati, kui mõni paremsirge mind ennast tabab, on läheduses üks kuni üksteist samalainelist, kes tunnevad samamoodi ning kellega saab analüüsida, mitte vinguda. Ja see oli kangesti hea. Omad.

Lõunauinaku kujundasid kassid, kärbsed ja helistajad. Neist ühe kõnet oleksin väga oodata võinud, aga täna vot ei tahtnud vastata. Vastan siis, kui mul on sellele inimesele käsikiri ette näidata.

Diana kutsus hingedepäevaks Kaelase kooli – suure huvi ja rõõmuga lähen. Mõistagi koos Indiga. Hoolikate valimiste ajal on see kindlasti koht, kuhu minna. Ehk nagu Pipi ütles – sügavale sisse minna. Tõsi küll, kommipoe kohta käis tal see.

Palun meile kõigile seda, mis meile kõigile parim. Isa teab. Ja meie ärgem teda segagem. Aitäh.