2.september

Eesti hobusekasvatajate seltsis hääletati täna pärast kahetunnilist heitlust hea ja kurja vahel rott viljakotist välja. Ehkki Putiniga analoogset ajupesu, lausvalet, avalikku vargust ja ärastamist harrastanud kahjur jõudis hobuinimeste ühise koti põhja alt auklikuks närida – nii et hobustele pühendunud head ja lihtsad inimesed ei saanud kahe aasta jooksul sündinud katastroofist aru enne, kui tühi kott ei seisnud enam püsti – on kriisi põhi läbitud. Putinlikul demagoogil ja aferistil on palju taskuid – ühte mahub kellegi elutööna rajatud farm, teise hobusekasvatajate selts, kolmandasse võinuks mahtuda Tori hobusekasvatus, neljandasse… Stopp! Eetiline, eksistentsiaalne ja emotsionaalne krahh on ületatud ning alates tänasest virguvad omavahel tülli läinud, seltsi telise eesmärgi ja ülesande unustanud, pisiasjadesse uputatud inimesed õudusunenäost. Teenekaid ja tublisid tegijaid ei peksta ega piinata enam päevast päeva ei mõtte, sõna ega teoga. Eluga saab ometi kord loovalt ja tulevikuliselt edasi minna. Taas algavad külaskäigud üksteise kasvandustesse, ülevaatustele-võistlustele kogunedes vaadatakse taas üksteisele sõpradena silma – on põhjust pühitseda lõikustänupüha.

Kindlasti teeb kahjur veel mitmeid katseid vassimise ja vingerdamise meetodil kätte saada, mida veel krattida annaks. Ent ühiskassa, energiavarud ning taluvuse mõõt ja määr on tühjaks tehtud. Pahalane leiab kindlasti uue lihtsa ja ilusa seltskonna, kelle kergeusklikkust ära kasutada, kellest haavataivamad-rumalaimad endast sõltuvusse seada. Kahju neist järgmistest – ja rõõm meist, hobustega ühenduses elavatest inimestest.

Nii, kuhu me jäimegi, sõbrad? 😀

Olin – otse loomulikult endale seda tunnistamata, päev läbi mures. Ja palvetasin. Loomulikult mitte tegevusetult – sel ajal, kui Toris heitlus käis, minu hääl Imre Samsi käes, pakkisin Indi kooliraamatuid kattepaberisse ja vihikuid kilesse. Ent Torist saabunud sõnum oli tõeline kergendus.

Ja selle teate peale mu kauaste sõprade ??? reageeringud kurvastavad. Milline kohutav ajupesu, demagoogia hammasrataste vahel pihustumine – ja hirmunud viha kõige suhtes, mis selle demagoogiaga vastuolus on.

Tegutsemine on eluseadustega kooskõlas. Postkontor viis mu raamatud Helile-Tiinale-Dianale, Tammikuäri-Agrovaru-toidupood… Ivarilt tuli ülevaadatud tekst koos ülisoojade sõnadega. Naisteleht tegi kaug-intervjuu. Helenile vastasin lisaks:

Nii, nagu soovisid, nii imeline päev mul ongi – Sulle vastamise sekka avastasin kolm tänavust talle hobusekoplist, otsisin värskelt tekitatud aiaaugu üles – ja parandasin ära, vesteldes samal ajal sõbrataridega telefonitsi Eesti Hobusekasvatajate Seltsi kriisist – ja palvetades, et meie inimestel õnnestub tänasel koosolekul rott viljakotist välja visata.

Kui keegi usub Emori küsimustikule vastama hakates, et see ongi 10 mintsa töö, on petta saanud – mu näpud ja mõte liiguvad kiiresti, aga Eesti Energia teemale läks pool tundi. Neist ühele küsimusele – mis on minu meelest võrgutasu – sai Emor sellise vastuse:

Minuni toovat valguskaablit, elektrikappi, mõõteseadmeid jmt hallatakse selle rahaga, mida võetakse võrguteenuse eest – võrguteenus tähendab elektriga varustamise garantiid, õigust 24/7 helistada, kui tekib rike – ning tasuta remonti. Olen selle võrguteenuse eest makstes ette ja taha kinni maksnud. Umbes nagu ravikindlustust makstes saan õnnetusse sattudes, võrguteenuse arvet nähes infarkti saades või issanda abiga sünnitama minnes ühe korraga mitme aja haigekassamaksu tagasi 😀

Ka teised hobuinimesed olid täna närvis – emand Masing saatis mulle ühe testi, millega alateadvuslikke obsessioone tuvastada. Tuvastasin:

Your subconscious is obsessed with what other people think of you.
The pictures you have selected suggest that you’ve had a very nasty meeting with gossip at an early age, and that fear has accompanied you to your adult life.
Your subconscious is doing overtime worrying about how other people perceive you, how you should act and how you carry yourself. You feel tired of and exhausted but you see no other way of living.
Well, we want to give you one small advice: Try to think about how you see others. Do you think about every small thing the people in your life do? Do you judge people based on tiny moments from their life?
The fact is that most people are busy worrying about how others see them, that they don’t really notice you or anyone else. So leave all those thoughts behind and walk on proud!

So, do you agree with your result? Do you feel like your subconscious is obsessed with what other people think of you? Tell us in the comments!

I do of horse 😀

Homme lähen Margoti juurde dokusid viima. Ülehomme Karla juurde vikati järele. Laupäeval tõotatud maad vaatama, Kukusse – ja Kanal2 Indi prillide järele. Võimalik, et ka Pargiwahi õhtusele lõkketseremooniale:

2014 aastast avaneb paduneljapäeviti igakuine WäeAken, mis on mõeldud kõikidele teel olijatele puhastavaks ja värskendavaks wäekümbluseks, teelt eksinutele aga taashäälestumiseks. Samaaegselt aga ka akna avanemise piirkonna ning selle asukate õnnistamiseks ja loomulikult ka
– energiavahetuseks kõige olnu, oleva ning tulevase vahel.
Tegemist on 2017 aastal täisjõusse astuva Teadvusteaduste ajastu ühe väljakutsega ja nimelt üleminekuga lõppeva Mehhaanikateaduste ajastu passiivselt osaduselt – aktiivsele osalusele. Vaid kümble eelpuhastununa ürgwäe voogudes, liiguta Seda ning eelmainitud energiavahetus saabki võimalikuks. Ainus, mida Sul tuleb ühissoorituse ajal teha, on tegeleda mittetegemisega, ehk teisisõnu – peatada wäekümbluse ajaks (11 kuni max. 68 minutiks) dialoog nii maa- kui ka muuilmaga.
Nüüdsest pole Sul enam vaja oodata „tegijatelt“ järjekordset energialaksu, vaid Sa hakkad hoopis ise aina enam määrama oma elu pea kõikides selle ilmingutes. Muidugi jätkub energiamanipulaatorite „viljakat“ tegevust veel pikaks ajaks, sest pole ju raske leida inimesi, kes linnupojukeste kombel – avatud nokaga ootavad järjekordset palukest. Mida aeg edasi, seda enam kakatakse aga mõistma toimingu tegelikku olemust. Hakatakse taipama, et laadi inimestesse energiaid palju tahes, aga toitmise lõppedes – hakkab selle efekt hajuma ja viimaks kaob lõplikult. Nii jõutakse varem või hiljem äratundmisele, et ollakse senitundmatu narkomaania
– energianarkomaania ohvrid.
Selle mõistmiseni ei jõuta kaugeltki kohe, ent üha enam valgusolendeid on teavitustööl ja aina enam langeb nö. seemet ka juba viljakandvasse mulda. Kui aga keegi lubab Sind vabastada käesoleva elu katsumustest (õppetundidest), jääb juba Sinu otsustada – millise tee valid.
Seni aga puhastu 21 minuti jooksul, kümble koos meiega täielikus rahus ja Sa näed, et kõik Sinu probleemid seavad end ise aja jooksul oma õigetele kohtadele. Samas aga ei maksa unustada, et mõnegagi meist on Suurel Sepal omad “salaplaanid”, milliseid me hektel pole lihtsalt suutelised veel mõistma. Sestap jäägu meid toetama USK, LOOTUS ning ARMASTUS või vähemasti USALDUS, mis nende kolme alusmüüriks.
Täpsema osalusjuhendi saadan igale eelregistreerunule enne soorituse algust isiklikult. Siis viin ka läbi lõpliku registreerimise ja kinnitan osalejad eelnevalt kanaldatud gruppidesse.
NB! Esimene wäeaken avanes 13.02.2014 Ukraina kohal.
Küsimused ja lisateave ainult telefonil: 53 458 771
Tavakõne hinnale mingeid teenustasusid ei lisandu
Loo kanal õnnistuseks ja saa õnnistatud!
Liiguta wäge!
Pargiwaht

Kuna alljärgneva vestluse põhjal tehtud uudislugu ilmub homses Naistelehes, kopin ka selle:

Kui kergelt või keeruliselt su värske raamat “Tuusik teisele kaldale” sündis? Mis selleks tõuke andis?

–          Tuusik jagati mulle kätte nelja viimase aasta elutöö eest preemiaks 😀 Lähtume tee- ja mõttekaaslastega põhimõttest, et iga hingetõmme on palve ja iga toiming on looming – kui mõnel eluperioodil toimub hoogne kogumislooming, siis ühel hetkel peab sündima ka jagamislooming – kirjanik läheks muidu lõhki. Mitmed meeslugejad on – minu suureks rõõmuks ülivõrdeid puistates – küsinud, kas naistega juhtub tõepoolest nii kohutavaid lugusid, nagu teisele kaldale jõudjate paarikümnel puhul. Ei, need olid juba ära. Kirjaniku peas paiknesid ajad-ruumid-inspireerijad ümber – ning enam midagi nii õõvastavat ei sünni, nagu neis lugudes. See oli ära – aitäh!

Millal sa raamatut kirjutad? Kuidas sa selleks kõigi koduste asjatoimetamiste kõrvalt aega leiad?

–          Ma kirjutan kogu aeg. Ka siis, kui elu intensiivsus ei jäta kirjutamiseks aega – siis kirjutan südamega alateadvusse, inglid töötlevad kogutut ning ühel hetkel on ta väljumiseks valmis. Kirjatöö väljub minust enamasti kella nelja ja kaheksa vahel hommikul. Seejärel tuleb lapse kooliviimine, loomade talitamine – mis on tõeline kvaliteetaeg, mil jutustame eelmise öö unenägudest ja päevaplaanidest. Kümnest kaheni kirjutan – nii artikleid kui raamatuid, nii tõlkeid kui projekte. Sinna vahele pesen pesu ja tolmuimen, puhastan talli ja kohendan lauta – ma nimetan seda kodule pai tegemiseks ning tegelikult kirjutan ka siis. Siis veel eriti! Loon ja süstematiseerin autoroolis ja tseremooniatel, laste sünnipäevadel väikeseid inimesi jälgides ja nende emade pihtimusi kuulates. Ning mu ülejärgmise raamatu pealkiri tuli ühel õhtul, kui sõitsime noorima tütre Indiraga Suurupist sõprade juurest koju – läbi tulevase sotsiaalküla, millega meie tulevikuplaanid sügavalt seotud on. Sotsiaalkülast jutustan oma paljusilmalise kaanega Tuusiku-raamatu viimastel lehekülgedel. Ja tulevane pealkiri on Sulavaeg. Tähendab nii sulav aeg kui sulaselge vaegus. Hobused kiitsid heaks ja mõistsid mõlemat tasandit.

Kaua sa kirjutamiseks valmistud?

–          Üht raamatut klõbistatakse füüsiliselt raamatuks umbes kaks kuud. Seesinane raamat sündis neli-viis aastat. Järgmine – pealkirjaga Inglid kaasas – üheksa aastat. Ja veel järgmine – Loomad-lausujad – kolmkümmend viis või kauemgi aastat.

Mis sind inspireeris? Millest on tulnud raamatu pealkiri?

–          Raamatu pealkiri on pärit ühest temas sisalduvast loost. See räägib norralannast, kes teadlikult ja metoodiliselt joomatsükli läbib, et eksistentsiaalsest saastast puhtaks põleda ja inimeseks olemise järgmisele tasemele jõuda. Jõuab ka. Saab tuusiku teisele kaldale. Erinevatel maadel elavad naised ongi ühel ja samal ajal sügavas augus ning üksi ja korraga pääsevad sealt välja – teisele kaldale. Olen väga õnnelik, et kõik need lood endast välja, üles ja alla kirjutasin – neist on paljudele lugejatele abi. Minule oli. Eks ma korrektuurijärgset teksti lugedes ju ka ise lugejana hoopis teistmoodi oma kirjutatusse sukeldun. Kah lugejana. Sest kirjutades ollakse nii teisel tasandil, et see pole mina. Kirjutades ollakse tööriist. Jumalik soovitavalt 😀

Kas uue raamatu idee on juba olemas?

–          Inglid kaasas plahvatas juulikuus hetkega – 34 peatükki täiesti ootamatult sündinud lugu. Loomad-lausujad vilgutab mulle 84peatükilist sisukorda – neist kolmandik on valmis kirjutatud. Sulavaeg – nelja täiesti seostamatu isiksuse paralleelmaailmade põimumine – pakub praegu mulle eneselegi pidevaid üllatusi. Kannan nii kopliservi niites kui nelja sõbra õunaaedu hallates targu märkmikku taskus, et kirja panna, mida õunapuud ja metsanoorendik, lambad ja noored hobused, keda tasapisi õpetan – ah, mis, nemad õpetavad mind ikka! – jutustavad.
Mitmes raamat see juba järjekorras on?

–          45., kui ka nelja ja neljateistkümne peale kirjutatud raamatud arvesse võtta. Ja ma olen ütlemata tänulik, et Jumal mulle sellise väljundi on andnud – kui täna sõber Ivari Padariga üht teksti viimistlesime, mühatas ta soojalt: küll sinu tekstides ikka kumab kirjanikuanne – ja mina olen kõigest poliitik… Suur kompliment. Mulle kangesti oluline. Nii, nagu me kõik oleme siin maapealses tööjaotuses olulised.

Aitäh.