4.-5.september

Kolm – vähemalt! – realsuse tasandit on segunenud. Wäeakna meie-omade rühmatöö käigus mulle ette näidatud püramiide külastades libisesin helerohelisest helesinisesse tasandisse. Öö oli unenägusid täis. Ning hommikul oli seisund, kus kõik, mida tegin-puudutasin-nägin, oli öösel juba kogetud. Indile ütlesin kooli sõites, et ta paneks turvavöö kinni, politseiauto on kooli ees. Oli muidugi. Mu tütart sellised teadmised enam ammu ei üllata 😀

Ühte põimuvad ka teksti – mu enese ja Heli Künnapase ja Kaja Kanni päevatee-aruanded on nagu üks panoraam erinevas stiilis ja sõnastuses. Armas taevas, kuidas Terje end Mahtras tunda võib pärast ridamisi konsumeerimist… Täna küsin järele, ehk tuleb pühapäeval läbi. Siis tuleb ka haldja-Helina – ja on minu ema 75.sünnipäev… Traditsioon on tekkinud. Mu vanaema sünniaastapäeva tähistasime ju Terje juures.

Eile oli ebaminulik hommik – mitte kirja- vaid telefoniteel maailma loksutamine – Bojaar, Siiri, Kessu, Yoko-Eerik, Heli, Jabara, Pirjo, Maie. Maruusja esijalahaav mädaneb, kõik muu on juba korras. Kuna järgmisel nädalavahetusel on Ülenurme, tuleb tädikene veel üks nädalavahetus hiljem koju. Indit hakkan seni trennitama koplist väljas – käime Manniga seenel, mis siis ikka. Liiatigi on Reimol meie tavapärased põllud veel teist ringi sileerimata, seal nagunii trallata ei saa. Veel. Küll saab. Aitäh.

Ja oli pliiatsiga paberile kirjutamise päev. Pärast Inglid kaasas ja Loomad lausujad valmiv Sulavaeg sai telje paberitele – kolm lehekülge fragmente, sisukorra alged – nüüd on päris uhkesti aega teda täiendada, kuni reaalse kirjutamiseni jõuan.

Agrovarust ostsime Indiga eile võsavikati, koeralõkatsi – kinniolekuaegadel kulutab Bella kõik nad paari nädalaga läbi, kummikusisetallad mulle. Ja kummelišampoon, mis võiks meil mõlemal karvad tiba kinnimale võtta – me tütrega mõlemad sulgime koos kanadega 😀

Peipsiäärse Margiti sibulad Raamatu juures tõid kaasa kutsikadraama. Ma näen iga päev ilmselgelt, et pole vaja end ühelgi moel siduda energiatega, millega mingit osadust ei taha. Kui keegi jutustab mulle oma järjekordselt surnud autost… annavad minu auto pidurid saba. Mul pole pidurivõimu, ootan Tebolaris esimest võimalikku aega – muud oli ka ootelehel – eelsüüteküünlad, küünalde relee, spidoka tigu – ja nüüd siis breikarid, raisk. Ja Raamatu juures olid meil siblud, millega emand Hünnonen tänas muulavarsakese eest – neid sahvrist võtma minnes avastas Indi kaks kääbikut. Ema ja venna – kes omakorda on ka oma ema poeg – äpukutsikud, kellest kolm olid ükshaaval kalatiiki uppunud ja kaks peremeheootel. Kaks pisipoissi läksid Indile südamesse – neist üks täiesti eluvõimetult apaatne – ja sealtkaudu läbis mu tütar kiire ja sügava leina tiikikukkunute pärast. Ja raevu peremehe pärast, kes ümber tiigi võrku ei vaevu panema. Lein möödus metsatalus kassipoegi kallistades ja vasikatega musitades – Lehmiine ja Pullike olid eile ääretult suhtlemisvarmad. Kusjuures selle nutu käigus nuttis Indiisu puhtaks… Nibiru silmad. Paar päeva rähmased olnud varsasilmad olid pärast seda nuttu puhtad. Nii need asjad käivad.

On kohti, kus käies on alati kindel teadmine – hoidugem. Nid kohti on mitmeid. Kõik on justkui õigesti. Aga ikka on mõni mukisussidega täkk või Indit nututav väärakapesakond…Mõnes teises kohas laiutab ei-saa-ei-ole-ei-tule-vari – iga tööpakkumise, idee, väljavaate peale mõni vastuargument. Ei. See nakkab. Sakib-kakib-hakib-fakib. Ei. Ses mõttes, et tuleb eemalduda – muidu on ka endal ei-iminapad külgen, ilma et aru saaks, mis jamps.

Ja mõned kirjad jäävad kirjutamata – näiteks kunagi nii lähedasele, päeval-ööl helistanud kaunile naisele, kes mitu viimast aastat, mil minust talle kasu pole, on mind laimanud – ja teab nüüd, pärast mu blokkimist fb-s veel täpsemalt, mida kõike ma teinud olen… Glinglingrrrauhhh! See oli nüüd fragment bengali tõrjelaulukesest 😀

Loomadetunnid metsatalus jätkusid Karla juures, kuhu vikatite järele läksin – ta oli teinud meile ka uue sõnniku- ja heinahargi! Nii armas ja soe. Nii tegu kui hark. Vana, ent nooruslik peni-Reks rõõmustas meie üle. Nagu ka vana teeneka, padutööka, suutliku ja teotahtelise kraavihalli nukralt ootel kodu – laut, majapidamisruumid, eluruumid…kõigis neis kuluks kokku üks hoogne kuu, ja majapidamine ärkaks. Kui keegi märkaks. See keegi peaks olema 50-60aastane armastust tulvil südamega naine, kes sinna koliks, mõned talupõlised loomad majja tooks, helget ja avali hingega töömurdjat-meest armastaks. Mis teeme siis nüüd? Paneme Maalehte tutvumiskuulutuse vei? Äh, ei ma usu säärastesse asjadesse.

Eile õhtul rääkisime Ilona Kaldrega, miks ja kuidas tellimused taevasest kataloogist ei toimi. Kuidas manifesteeringutele ja palvetele miski mutik manu kargab, mis kõik kõverpeeglisse käänab. Ja räägime veel. Oi, kuidas räägime.

Õhtul keskendusin teatraal-taluperenaine Kaja Kanni raamatusse Eratee nii süvenenult, et Wäeaken oleks peaaegu meelest läinud 😀 Karla käest laenatud raamatusse klammerdusin nii sellepärast, et see meeldis mulle – väga Oma värk ju! – kui sellepärast, et see leevendas järjekordset reptiljaaljade sabalööki. Millest ma ei räägi. Sest ma olen niigi halb. Pistsin koduteel nina sinna, kuhu polnud vaja, vähemasti nüüd ei plõksi siin sellest, millest pole vaja 😀

Ahjaa, enam märgilisem kui minu panda pidurite kadumine ei saa üks tehniline trikk olla. Nägin Ferali Kaupo juures Laiapea treikut, selle juurde sõites mõtlesin, et laenaks õige, tooks juba pühapäeval Maruusja koju… ja pidurdades astusingi ainsa liigutusega pidurivõimu tagant maha. Piduriteta maavanaema. Hihihii.

Minu parkuur täna on Heli tekst, Anne ja postkastitaguse kuldreneti alused õunad, lambavann – ja õhtupoolikul tuleb vet, kellega süstime määtsud ussivastaselt läbi – kassidele tõin deussifitseeriva pasta eile – saavad õhtul kätte – ja hobused saavad, kui Maruusja tuleb. On ikka Godot’ ootamine küll…

Karla mässib uuesti sauna termokaabli torude ümber – avastasime pärdikuvärdja totaalkäki, mille pärast mullu mu torud tükkis termo ja elektriarvega ära jäätasid – poole pealt oli kaabel pakitud ümber… soojaveetoru. No kommento, türrenmatt. Ühtlasi kaevab ta üles õuepealse eks-kiviktaimla, mis on ammu ainult kivik bez taimla, paeplaadid ja laob neist lauda ette lammastele trotuaari. Mulle ka. Lammas ju minagi. Mää.

Käime vaatame ka metsasvedelevad palgid üle. Ja totaalse rigaraga. Ja võib-olla niidame ka batuudiümbruse. Õhtupoolikul saabuvad vaegkuuljad ja Mella. Küllap kõik ühitub ja kujunebsujuneb.

Saagu nii.