6.-8.september

On päevi, mis toovad otsekui heas unenäos kokku parimad inimesed ja loomad, kes teevad koos parimaid tegusid ja tulevikuplaane. Ütled igaühele neist mõttes kogu südamest: ma armastan sind! – ja palud väga, et oskaksid olla küllalt tänulik, et väärida veel selliseid päevi, mil tunned: see on mu senise elu järjekordne õnnelikem päev. Armas Jumal, kingi arukust ära tunda – just siin ja praegu olengi õnnelik… Aitäh!

Suurimad asjad juhtuvad, kui ei tee justkui midagi – ja kui otseselt justkui midagi ei juhtu. Kui sagedus tõuseb, reastuvad su päevaks sündmused, mille puhul on igal hetkel põhjust tänada ja armastust avaldada. Viisin panda täiesti piduriteta – voolik oli katki, õli väljas, pidurdasin kässariga… – teenindusse. Tervena. Ja Mati-Taimar leidsid hetke lohv ära vahetada. Taimar tõi meid Indiga bemariga koju ka veel. Ja metallist Kaupo viis pärast auto järele. Seni tuustisime Karlaga metsas, pidasime järgmise talve puude tegemise plaani – helistades ka Joonasele ja Haua Mikule. Ja lambaid süstima tulid hoopis Ketter ja Andres – noored loomaarstid, kellega veetsime ülimõnusa tunni – lihtsalt lobisesime, suhtlesime loomadega, naersime ja tegime ühiseid tulevikuplaane. Lambad võtsid süstimist rahulikult. Ja Namaste pidas vajalikuks Andresele öelda, et temast on kasvamas karjajuht. Kenutas kaela ja ütles. Ma teadsin seda juba enne. Saame hakkama, nooruke Namastutu, emme toetab sind. Ja su oma emme tuleb ülehomme koju. Oh…

Mu ameeriklannast cremello-kasvatajanna Stephanie kaotas ootamatult oma lemmikmära. Jumalaga, Mel… Mina püüa toime tulla hilinenud teatega – ka minu kasvandike seas oli üks lahkumine. Oli ära. Järelikult möödas. Seega ei taha ma siin ja praegu sellest rääkida. Sest see ei muuda midagi. Meil on õhk siin ja praegu paks aeglastest-kleepuvatest-närivatest kärbestest. Ent kõige olulisem on, et kräunusin pühapäevaks Maruusja koju. Maiet-Petsi kaubeldes tekkis selline igatsus nii tema kui nende kahe järele, et pisar oli paksult silmas. Alla ei veerenud. Pindpinev pisar. Kõlab nagu novelli pealkiri 😀 Mulle on viimastel päevadel mu kirjutiste kohta nii palju häid sõnu öeldud, et tunnengi end Kirjanikuna 😀 😀 😀

Möödunud reedel ütles Anne, kui tema õunu korjasin – autoteenindusest korjasin, mendi-Merikese juurest korjasin kah 😀 – et mu uue raamatu võimsaim lugu on Kassikangas. Et see võttis oma sugestiivse valu, üksteisele järgnevate-põimuvate mõtete-alltekstidega hinge kinni… Aitäh.

Eile õhtul viimaks üheksa ajal esmakordselt arvutisse jõudes sain energeetilise pai – Meister, kelle käe all neljapäevaõhtul kahest püramiidist läbi rändasin, võttis mu sõpruskonda. Ühise wäekümbluse vusserdasin enda arvates ära – poole tunni asemel õnnestus minut, mille jooksul vihisesin läbi rohelise püramiidi sinisesse… Ja ta oli mul vastas 😀 Nüüd ujutas üsna täpsete kirjeldustega, mida eeldab ja mis juhtuma hakkab – ja nii need asjad käivadki. Tänulikkus kustutab mõned ebameeldivad hetked, piiride ületamised, valed võnked – ja muudab rahulikuks ka ses asjas, et jälle on miinus kaks tuhat. Nii ongi. Alailma on see va miinus kaks kuni kaks sada tuhat. Elu on näidanud, et ma ei talugi vaba raha. Igas mõttes. Nii et – jätkame matka 😀

Ja kui valedest võngetest üle saad, laieneb süda nii, et rinnakorv on lõhkemas.

Hea, natuke eufooriline, aga kiiresti tasakaalustuv tunne. Mille tuules tegin laupäevahommikuse pai-ringi kodule. Sõitsime oma tulevasse koju Koppelmaale – Keila jõe kallastel seigeldes juhtus, et haldjad viisid kõigepealt Salmonisse! Aabrami Saara on teel Saalomoni või salmoni – Emalõhe maadele…

Mõisa juures sündis ootamatu kolme-auto-kohtumine. Tuli ka autotäis tädisid-koduloo uurijaid, kes jutustasid meile Eisenist ja pakkusid abikätt. Ring jõe ääres ja Ralfi juurest mööda (!!!) andis tunde: me saame kõigega hakkama. Jäi Kessu mees pannkoogistunud jeebis terveks, valmib paari-kolme aastaga ka meie ühine küla.

Teel Tallinnasse tiksus peas inimesi-hobuseid ühitav projekt. Teisenes seni kujutletud Ust-L-iks.

Haldi juures sõime kõhud kala ja kooki täis, patsutasime ja kallistasime – ja sõitsime Kuku-klubisse esitlusele.

Kirjastus Hea Tegu kutsus kokku pea kõik oma autorid. Sõlmus palju suhteid ja sõprusi. Tänati ja paluti. Ainult mälestus vend Aarnest viis elamused mõnevõrra sordiini alla. Kunstihoone galeriis Anne-Daniela näitusel libises meeleolu hetkeks üsnapärislausa melanhoolseks. Tallinna-sooritused termineeris kelmikas kükitus parklas – ma ei jaksanud rohkem kontsade peal seista 😀 – ning lühidate läbirääkimiste lõpetuseks järjekordne maalide tassimine. Viisin need uue omaniku jaoks kukusse hoiule. Loodan väga, et need viidi sealt ruttu ära – üsna ees olid teised seal 😀

Koduteel valmis mu peas tulevase majapidamise maksimumprojekt – püramiid. Lihtne ja ehtne.

Kodused kallistused tõid mu ette küsivad hobused – kas või mis? Jah, Maruusja tuleb koju. Kehtna poest läbi koos õpetajanna Kajaga Valgussaarele sõites helistas Imre ning sekunditki mõtlemata tema pakkumist vastu võttes meenusid Ingliraamatule, Sulavaeg ja Loomad-lausujad-tekstidele ootelehel Kayserlingid – ja lugemislauale kuhjunud lugemiskuhi… Opa, Gangnam style!

Pargiwahi tundsin rahva seas ära veel enne autost väljumist. Tema sooja-pehmet-pulseerivat pihukivi tunnetades tekkis mu ette valgete koerte rakend, kelle ümbert tasapisi rakmed kadusid – ja me kogusime üha kiirust, nii et ei vajanud enam pinnast, vaid sulandusime valgusolenditena pilvedesse.

Järgnes kaks tundi… laulu. Mina jah. Laulsin ühe tõlgi kitarri saatel, magav Indi süles, rootslasele ja aserile. Kogu hingest. Nii hea.

Pühapäevahommik tõi mulle kaissu Indi, kui kallistused jagatud, sorteerisin eelmise päeva fotod, toimunu talletamine on tegelikult teatud arengufaasis sama oluline kui toimumine ise. Haldja-Helina ja hobu-jooga-Imre saabusid täpselt korraga. Kui olime nendega esimesed teed-koogid konsumeerinud, tuli Maruusja.

Mu väga kalli Maie, armsa Peetri ja kellegi südamliku Leoga. Indi läks treikusse Maruusjat kallistama. Helina toetas tema väljatagurdamist pilguga. Imre vaatas haava üle. Ei ole ilus. Aga kui seda poleks, oleks mingi teine head ja ilusat tasakaalustav prohmakas juhtunud. Maruusja võttis selle enda peale. Aitäh… Nüüd voolutame ja tabletime, kallistame ja lohutame. Meie saame alati hakkama.

Voolisime Helina-Imre-Indiga lõpuni teo ja talliesise päikesekella-püramiidi-Egipti-saadiku.

Võimas. Niimoodi voolime valmis ka kõik järgmised ühised ettevõtmised. Alati.

Õhtul kütsin ahjud ja sauna ning just siis, kui tuli Terje, avastasin haavapakkude külgedelt ja serva alt austerservikud. Näitasime vallatukurvilisele kullatükile oma uusi kujusid ja lambaid, tutvustasime talle Maruusjat. Ja me sukeldusime sauna.

Südaööl, kui juba kinnisilmi voodisse kõndisin ja Karla helistas – lubades täna metsaserva järgmise talve puudeks vormima tulla – lakkas telefon pärast kinnivajutamist olemast. Ei võta enam ei akut ega iid ega määd taha. Võtsin Indi vana tillefunni, enda kollase kosu viin Rütmi Urmase juurde – ja võtsin öise kõne peale streiki alustanud kollase klotsi sõnumit vägagi tõsiselt.

Hommikul kirjutasin, nagu Terjega eile kokku lepitud:

Armas Ülo,

vestlesime eile õhtul Terjega mitmetest iluaedadest, millest suvel prevaleerima jäänud Rail Balticu trass üle sõidab – Sina ja AnneDaniela Rodgers, Ahto Ruut ja Valgussaare Vaike Martin jpt jäävad kõrvuti lüpsilautade ja hobukarjamaadega sinna lapiti alla.

Samas on rahvas – ilmselt kahel põhjusel – infoväsimus ja lootusetus – täiesti vagaseks jäänud. Mis tähendab, et meie peame kogunema – näiteks Sinu juures Loonel – umbes tosinakesi vestlusringile, kus jutuks tuleb
– Rail Balticu rajamise head küljed – ja soovitav asetsemine senises raudteetrassis
– Rail Baltic kui eestimaise fosforiidi kanal Euroopasse – ühest küljest tühjendatakse meie fosforiidimaardlad, teisalt lastakse rabadest põhjavesi maailmamerre – ja me ühineme absurdsel kombel veehädaliste rahvastega

– Iluaiad kui kultuurinähtus, mis on sageli majapidamisest enesest väärtuslikumad, mida ei saa erinevalt lambakarjadest teisale viia – esteetika on ülikõrge energiavorm, mille hävitamine maksab kurjasti kätte

– Iluaiad kui devalveeritud nähtus, millele iga ajakiri ja organisatsioon viskab üle õla autasusid, ilma et keegi neid õieti vaatleks ja analüüsikski

– Iluaiad ja lüpsifarmid jmt kui  inimeste elutöö – aedade-farmide rajaad surevad Fail Balticu vägivalla kätte – nende lapsed aga ei tule enam kunagi Eestimaad isegi külastama.

Aamen.

Ja seejärel: Kallis KessuTiidu 😀

Joonistasime Indiraga oma tulevase kodu kolm võimalikku varianti. Esimene on mini – lihtne L-täht, mille ühes tiivas on elumaja, teises tall ning kohtumiskohas saun-pesuruum. Teine on optimaalne – L-täht, mille sisemus on sama – ent seda katab ühtne lame püramiidikujuline katus. Kolmas on mega – millele otse loomulikult välja läheme ja kosmosesse tellimuse esitame – nii korraldusliku-rahalise kui isikkoosseisulise 😀 – selle variandi L-tähe ühes tiivas on tall, teises saun-pesuruum – ning päris püramiidi kujulises teises korruses on eluruumid panipaikadega püramiidi tiibade all, põhiraskusega alumise L-i peal ning kaetud aatriumiga, milles toimub hipoteraapia jm tervendamine iga ilmaga. Nii lihtne ongi.

Ja aina lihtsamaks läheb. Just siis, kui juhe jookseb kokku ja ei suuda enam ei kirju ega ilukirjandust ei kirjutada ega toimetada, koputatakse. Tuppa astub keegi, kes jääb esikus vandeseltslaslikult vait. Koos temaga on mõnus ära pesta auto, voolutada Maruusja jalakest – ja viskuda püramiidi purjede alla pikali. Sest tal on kaasas moksha-sigarid – hiina nikerdised, mis kuumutavad õigeid punkte – ja ta kirjeldab su lapsele sujuvalt, mida teeb. Ja ühtlasi jutustab sulle uuemaid uudiseid talle saadetud ja tõlgitud tekstidest. Ning Krayon ja Lucifer viskavad lops-lops ühe pusletüki teise järel oma kohale.

Aitäh!

Mulle tundus ootamatult saabunud Vürsti lahkudes, et midagi niiväga justkui ei toimunudki – ja siis korraga, Anne aias kärutäit õunu kokku korjates, sattusin tuleriidale 😀 Kõht kuum, selg märg, pea põlemas, pilt risti. Tee Jäärale kuumusravi ja saavutadki tuleriida. Heas mõttes.

Kusjuures kogu selle aja mässas Karla häirimatult, katkestusteta, keskendunult metsas. See teeb teda õnnelikuks. Aga mingil hetkel, kui kõik vahepeal teenitu pangakontol kajastub, on aeg Karla kütusekulu, aeg ja pühendumine korvata – seda on ikka väga palju. Liiga palju, et end mitte võlgu tunda. Õppetund seegi. Oleme üksteise peeglid ja kõverpeeglid.

Nüüd saadan ära ka hommikul lubatud ja kohe valmiva projekti ning lasen Köögil-Naabriplikal-Kartulitel-apelsinidel omasoodu nina eest läbi voolata. Nii palju olulisi teemasid, ilusaid lahendusi, üksteise täiendamist – ja isetut hoolimist.

Aitäh!